Psühholoog Kätlin Konstabel: kui endast kallimale ausalt rääkida julgeme vaid purjakil olles, siis...

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Wavebreakmedia ltd/Scanpix

Kuula artiklit

Endast rääkimine, eneseavamine on suhete edendamisel ja hoidmisel tähtis – ilma tõelist lähedust ja mõistmist ei saavuta. Ometi võib pelgalt sellise üldise mõtte meelespidamine tähendada seda, et keerame suhted hoopis untsu.

Jah, eneseavamine ongi lähedustunde tähtis komponent. Kui avaldame enda kohta infot, mis aitab teisel inimesel meid paremini mõista, siis saab ta otsustada, kas me oleme piisavalt sarnased, et oleks turvaline lähedasemat suhet luua – olgu tegu siis sõpruse või paarisuhtega. Teisele rohkem nähtaval olemine, enda kogemuste-tunnete-mõtete-hoiakute sõnastamine aitab meil ka ennast paremini näha ja mõista. Nii tekivad positiivsed tunded nende vastu, kellele oleme ennast nähtavaks teinud ja kes on reageerinud empaatiliselt – ja tunne, et lähed korda ilma maski kandmata ja just sellisena nagu oled, on hindamatu.

Ehkki inimesed pelgavad, et oma ebatäiuslikkuse ja haavatavuse paljastamine jätab neist halva mulje, on tõenäoline hoopis meeldimine. Paraku peavad paljud meist eneseavamist teadlikult õppima. Sellega seotud harjumused tulevad päritoluperest, kasvatusest (kas ja kuidas seda on soodustatud) ja ka enda kogemustest. Kui usaldamine on kaasa toonud usalduse kuritarvitamise, tugeva kriitika või naeruvääristamise, ollakse edaspidi palju ettevaatlikumad. Hirm end haavatavaks teha on ka põhjus, miks paljudel inimestel on raske vaimse tervise spetsialisti poole pöörduda. Kardetakse, et seal sunnitakse rääkima asjust, millest mõeldagi on hirmutav ja mille jaoks pole võib-olla sõnugi.

Et eneseavamine viiks läheduse suurenemise ja suhete tugevnemiseni ning haigetsaamise tõenäosus oleks võimalikult väike, võiks meeles pidada mõningaid põhimõtteid.

Eneseavamine lähisuhetes peaks olema vastastikune ja järk-järguline, seda eriti tutvuse algupoolel. Kui üks pool tunneb, et on kohtunud kellegi tõesti toreda ja mõistvaga ning on kuulnud eneseavamise vajalikkusest (või hoopis mõne joovastava aine mõju all) ning endast kohe tutvuse alguses väga palju isiklikku räägib, võib see teise tõeliselt ära hirmutada.

Negatiivse reaktsiooni põhjuseid on mitmeid. Kuulaja ei pruugi osata sellise infokogusega lihtsalt midagi pihta hakata ega tea, kuidas üldse reageerida. Ta ei pruugi olla valmis ka kiiresti tutvust süvendama – küll aga tajub teises sellist soovi. Ta võib tunda ka, et nüüd on temal omakorda kohustus endast palju rääkida, aga ta ei tunne end selleks piisavalt turvaliselt.

Ülevoolav endast rääkimine võib tekitada kuulajas ka tunde, et rääkija kasutab teda ära (vahel täiesti süüdimatult tunnistades: «Sinule saab kõiki asju rääkida ja ma olen sellisest võimalusest kogu elu nii väga puudust tundnud.»), või tundub soov aina endast pajatada lihtsalt väga enesekeskne. Kui rääkija avaldab palju enda muredest ja eluraskustest, siis võib kuulajal tekkida tunne, et temalt oodatakse suurt kaastunnet või abi probleemide lahendamisel; positiivse enesekohase info rohkus aga võib jätta mulje uhkustamisest.

Naised on kasvatatud ennast lähisuhetes rohkem väljendama, nendel on paraku ka suurem oht varases suhtestaadiumis end liiga palju avada. Samuti on naistel oht muutuda suhtes olles mehelt eneseavamist nõudes ja selle puudumist pidevalt kritiseerides ründavaks. See annab aga vastupidise efekti – teine ei tunne end kriitika all ja justkui lahingus olles üldse turvaliselt, saab hoopis kogu aeg signaale, et sellisena, nagu ta on, pole ta piisav ega aktsepteeritud. Lisaks võib juhtuda seegi, et kui mees naise pidevalt väljendatud soovile järele annab ja tõesti räägibki seda, mida mõtleb-tunneb-soovib-kogeb ning räägitu ei vasta naise ootustele, siis tekib sellest konflikt ja suhe on palju hullemas seisus kui varem.

Eneseavamise sügavust ja mõju suhte lähedusele ei määra niivõrd teemad, kuivõrd eksklusiivsus ja enese päriselt haavatavaks tegemine. On inimesi, kes pajatavad endast väga isiklikke asju suurele tutvuskonnale või internetis lausa avalikult. Kui see inimene räägib samu asju uuele tuttavale, ei ole seega tegemist erilise läheduse ja usalduse märgiga. On inimesi, kel endast rääkimine on üleüldse väga lihtne, aga näiteks oma vanematest või lastest ei avalda nad kellelegi midagi. On inimesi, kes võivad rääkida vabalt ja avalikult kõigist oma seksikogemustest või hoopis vaimse tervise kõige keerulisematestki probleemidest, aga ei taha kunagi rääkida tööst või oma poliitilistest veendumustest.

Seega ei maksa tutvuse loomisel lähtuda teise inimese usaldavuse hindamise enda privaatsusnormidest (kui lähedale mingis osas ma kedagi endale lasen, kellele mis infot jagan) vaid pigem jälgime teist suhtlemas ülejäänud maailmaga. Vastasel korral võime avastada end olukorrast, kus oleme heldinud sellest, kuidas meeldiv inimene meid nii isiklikes asjades usaldab ning saame valusa pettumuse osaliseks kui avastame, et neid asju jagab ta tegelikult terve maailmaga.

Internetisuhtluses – eriti kui see on tekstipõhine – kiputakse eneseavamisega impulsiivseks ja liiale minema. Just uute tutvuste puhul peaks seda alati meeles pidama. Tšättides pole meile kättesaadav teise poole kogu reaktsioon räägitule, näeme vaid tekstilist tagasisidet. Soovitava mulje jätmine on netis suheldes oluliselt lihtsam kui näost-näkku suheldes. Nii võib vabalt juhtuda, et oleme pajatanud kellelegi väga isiklikke asju, saame vastuseks naeratava või kaastundliku näoga emoji, mis omakorda innustab meid veel rohkem avameelitsema. Tegelikult teine inimene lihtsalt teab, et nii reageerida on viisakas, tähelepanu on tal aga hoopis mujal või ei huvita meie jutt teda üldse.

Kui tahame rääkida endast asju, mida keegi tõesti meist muidu ei tea ja riskime teha end haavatavaks, siis mõtleme enne läbi, kus ja millal seda teeme. Kui on aimata, et teisel inimesel on endal pea praegu tõsiseid muresid täis, ta on lihtsalt väga väsinud või ei suuda muul põhjusel meile täit tähelepanu osutada, siis pole see õige aeg. Koht, kus on lisaks veel teisi kõrvu kuulamas, pole samuti parim – isegi kui meid rääkijana teised inimesed ei häiri, võib kuulajal ebamugav olla. Läbi võiks mõelda ka selle, milline on räägitava mõju kuulajale või teistele inimestele. Ega me juhuslikult räägi edasi hoopis kellegi kolmanda saladusi? Kas räägitu võib tekitada kuulajas tunde, et ta peaks kuidagi kindlal moel tegutsema (nt kui kellelegi avaldatakse oma väga sooje tundeid, siis paramatult soovitakse kuulda ka vastutunnetest)? Võib-olla on meie jutt seotud mingite kolmandate isikutega (kolleegidega, ühiste tuttavate, sugulastega), kelle suhe kuulajaga võib peale mingi info liikumist oluliselt muutuda.

Mõtle, päris ausalt, mis on sinu eneseavamisega seotud motiivid ja käitumismustrid. Tahad just selle inimesega lähedust, sind huvitab ka tema sisemaailm või tahad lihtsalt kellegagi rääkida, peaasi, et kuulataks? Räägid endast, et saada teiste heakskiitu ja imetlust või hoopis otsid kaastunnet? Soovid nõuandeid või julgustamist? Miks räägid just nendest asjadest ja varjad teisi, millised on su hirmud?

Kui jagad inimesele, kellega tõesti soovid lähedust, vaid positiivset ja kiitmist väärivat, on tegemist pettusega ja teine pool tõmbub pigem eemale. Kui julged enda oskustest-teadmistest-saavutustest rääkida vaid siis, kui aimad, et oled teisest neis asjus nö parem, siis mida kardad muidu? Kas oled korduvalt sattunud olukorda, kus oled valesti hinnanud eneseavamise asjakohasust ja sellega kas liialdanud või hoopis liiga ettevaatlik olnud, nii et teine on eemale tõmbunud?

Kui oled muidu endassetõmbunud, vaid alkoholi tarbinuna julged endast rääkida, siis taas – mõtle, miks ei julge selline olla kainena. Võib-olla on joogisena rääkimine turvaline, sest siis saab hiljem alati väita, et ei mõelnud tõsiselt ja ajasid niisama segast, purjus pea sobib heaks õigustuseks? Kui oled aga üksildane, siis on oht sattuda omamoodi nõiaringi. Üksildastel inimestel on suur igatsus eheda läheduse ja kontakti järgi, selle jaoks peab aga võtma riske ja proovima ennast avada. Et selline usaldamine on aga väga raske, antakse teistele pigem hoopis signaale, et kontakti ei soovitagi.

Vähemalt sama tähtis kui julgus ennast avada on ka soov ja oskus teist kuulata. Inimesed igatsevad ikka, et nende vastu huvi tuntaks ja mõista püütaks, mitte et vastas on lihtsalt pestud ja funktsioneerivad kõrvad. Kui kaks justkui lähedust soovivat inimest lihtsalt räägivad vaheldumisi isiklikest asjadest, võib kujuneda sellest omamoodi võistlus (järsku ma lõpuks ikka saan teise tähelepanu, seega pingutan ja räägin veel rohkem), mis mõlema jaoks võib lõppeda tühja ja mõttetu tundega.

Seega, loome positiivse ja turvalise keskkonna, et teine saaks ennast meile avada. Ärme tõtta nõu andma ja hinnanguid jagama, ka takkakiitmine pole parim. Proovime peegeldada neid emotsioone ja tähendusi, mida rääkija jutus kuuleme või aimame olevat – aga anname talle ka võimaluse öelda, et ei, päris seda ta ei mõelnud.

Kui meile midagi räägitakse, peatume sellel natuke rohkem, küsime täpsustavaid küsimusi, näitame välja huvi ja innustame rohkem rääkima. Kui keegi räägib näiteks oma viimasest kinokülastusest lihtsalt fakti («Käisin seda ja seda filmi vaatamas, oli äge»), siis võime küsida selle kohta, mis eriti meeldis või ei meeldinud, mis tunded või mõtted ta koges, milliseid muid seoseid tekkis.

Tagasi üles