Naine kurdab: lahutusest taastumine oli isegi raske, aga veelgi valusam on, et mees nüüd tagasi lunib

Foto: Andriy Popov / PantherMedia / Scanpix

«Ma olen ristteel. Ja ma ei taha seal olla. Aga olen. Koos oma kolme lapsega,» kirjutab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Miks me seal oleme, on klassikaline lugu, aga minu jaoks eriline sellepärast, et see juhtus meiega. See on ju kulunud lugu, kus peale oma naise rasket rasedust ja sünnitust leiab mees endale 15 aastat noorema. 

See oli väga valus aeg. Valus oli juba see, et pooleaastase poja kõrvalt hakkas mees armukest pidama. Ja ma ei usu, et on olemas naisi, kes sellest aru ei saaks. Kui tõesti ei saa, küllap siis on nende suhe juba enne surnud olnud. 

Pärast pooleaastast armukesepidamist ütles mees mulle, et kolib ära. Jätab meid maha. Ma ei suutnud seda uskuda, sest veel paar päeva enne oli ta vastupidist kinnitanud. Ühesõnaga, mu hea, armas ja kaine mõistusega mees, ligi 40 aastat vana, oli otsekui ära vahetatud. Tundus, et mitte ükski mõte, emotsioon ega tunne ei mahtunud temasse selle kõikehävitava kire kõrvale.

Sellest ma ei suuda kirjutada, kuidas kõik kokku kukkus: lapsed katki, ise katki, psühholoogid, psühhiaatrid, lapsehoidja otsimine, pisarad, kogelemine, kooliprobleemid. Nüüd on sellest üle kahe aasta möödas. 

Ma olen laste ja enda elu kokku lappinud, nii nagu olen suutnud. Ja nüüd ühtäkki on laste isa ärganud – ma kuulen temalt imestusega, kuidas ta armastab oma lapsi, on neile hea isa, sest on maksnud kõik see aeg elatist (!), peab minust lugu jne. Ainult et ma ei suuda enam tema sõnu uskuda.

Mul on kahju lastest, kes selle all kõige rohkem kannatavad. Keskmine neist ütles alles hiljuti, et tema suurim soov on aega tagasi pöörata ja ta peab isaga hea olema, sest siis tulevad head ajad tagasi. Vanim ei ole rääkinud oma isaga kõik see aeg sama hästi kui sõnagi. Noorim pole ka enam nii väike, et enam millestki aru ei saaks. Samas pressitakse isalt asju välja ja see läheb enamasti õnneks. 

Ma olen sellest surmani tüdinud. Miks ei võiks mees, kes oma valiku tegi, elada oma elu ja lasta meil elada oma? Nagunii on kõik ilus, mis meie vahel oli, põhjani ära lörtsitud ja selle parandamine vaevalt et võimalik. Valetada endale, et on õige elada (kannatada) koos laste pärast, võtta mees tagasi, on ka vale. Kooseluks on vaja vähemalt partnerist lugugi pidada, aga ka see pole enam võimalik. Jagada lapsed kahe vanema vahel jõlkuma – ka see pole võimalik, sest minu veendumust mööda on lastel üks kodu ja üks kasvatus ning kodu moodustavad inimesed, kes seal elavad. Laste vaatamas käimine (nagu nende isa ütleb) ei kasvata ju lapsi. Lapsi kasvatab eeskuju, turvatunne ja soojus.

Nüüd, kui kõik on põhjalikult ära lõhutud, on mees jõudnud teadmisele, et tahab tagasi. Ja see on veel raskem kui aeg enne seda. Seepärast me olemegi ristteel. Üha enam võtab minus maad veendumus alustada kusagil uuesti, kusagil kaugel, võtta vastu tööpakkumine välismaale ja kolida lastega ära. Et saada rahu ja head igapäevast rutiini. Laste isa arvamus pole siinkohal oluline. Või kas on?»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Marge Vainre:

«Saan aru, et otsite ristteel olles, kuhu edasi minna. Üks tee viib eemale praegusest ja näib pakkuvat vabanemist kõigest senisest, teine alustada uuesti koos mehega ja võimalik, et on veel variante. Olete kahe aastaga palju kokku lappinud nii oma kui laste elus. See on olnud raske – palju pettumusi, eneseületamisi, lastele toeks olemist ja emotsionaalset kurnatust. Saan nii aru, et peate suhet mehega lõhutuks ja ei usu selle taastamisse ning ometigi näib selle lõplikuks tunnistamine piinav – ütlete, et veel raskem kui enne suhete purunemist. Ehk on midagi tunnetes veel alles ja pettumuse meenutamine liiga valus, et kaaluda ristteel ka seda varianti, et on võimalik koos jätkata? See on vaid oletus, vastuse leidmine aga keeruline.

Enamasti ei tea me ise, ega keegi teine, mis õige ja mis vale. Kui teil on raske mehest, kes korra oma pere maha jättis, lugu pidada, siis ilmselt on kooselu mõlemale kannatuseks. Mõelda võiks ju ka nii, et paljud teevad vigu ja eksivad valikute tegemisel. Tunded, arusaamad ja väärtused võivad elu jooksul muutuda. Elu jooksul kogetakse palju ja ka avastatakse palju. Nii ka suhetes – ei ole piiritletud tõde ja vale. Pere juurest lahkunud mehed võivad ümber hinnata pereväärtusi ja leida läbi kogetu, et miski midagi enne ei osanud hinnata, on siiski oluline ja asendamatu.

Samaaegselt iseendas selguse leidmisega muretsete isa ja laste suhete pärast. Hooliva emana saate aru, et lapsed ja isa vajavad üksteist. Erinevas vanuses lapsed väljendavad seda erinevalt ja ka tajuvad praegusest olukorda erinevalt. Ilmselt on ka nemad segaduses, suhted isaga on, kuid see pole nagu päris, nii nagu tavaliselt peres. 

Kirjast selgub, et praegu on oluline leida rahu ja tasakaal ning rutiin. Seejuures peate küsitavaks isa arvamuse olulisust. Näib, et seate kahtluse alla isaarmastuse ehtsuse? Või pole see nii? Mis teeb raskeks uskuda, et isa soov osaleda laste kasvatamisel ja nendega suhet hoida on siiras?

Oluline on ka see, et lapsed vajavad teadmist, et isa on neist hooliv ja nende jaoks olemas. Isaga koosolemise võimaluse nendelt äravõtmine ei tohiks tuleneda teie omavaheliste suhete purunemisest. Olen nõus, et lapsed vajavad ühte ja turvalist kodu ning kindlustunnet ka suhetes vanematega. Eeskujuks olla ja pakkuda emotsionaalset lähedust on võimalik ka lapsi vaatamas käies ja ühiste ettevõtmiste kaudu. Niisiis, võimalusi ristteel on mitu. Olete saanud üle väga keerulistest hetkedest ja soovinud pakkuda parimat kõigile. Seda ka nüüd, kus olukord muutunud. Jagage oma kõhklusi ja vastuolulisi tundeid laste isaga, sellest võib selguda midagi olulist teile kõigile. Kui otsuste tegemine ikkagi liialt komplitseeritud on, võib olla abi pereteraapiast.

Usun, et leiate parima tee kõigi jaoks.»