Albiinokaksikute vanematel on kõrini, et lapsi ei peeta nende omaks
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
5. november 2018, 14:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/11/05/11550690t1h328a.jpg)
Albinismi tõttu erinevad kaheaastased kaksikud Nolan ja Savannah Lewis paljuski oma vanematest Christinist ja Russellist, kes on tumedanahalised. Seetõttu on vanemad sattunud korduvalt olukordadesse, kus nad on pidanud oma pere au kaitsma.
Albinism tähendab, et inimesel või loomal ei ole nahas ja juustes pigmentatsiooni, mille tõttu on neil kahvatu jume, heledad silmad ning kehakarvad. Tumedanahaliste inimeste jaoks toob see kaasa palju raskusi, sest albiino hakkab oma rassi esindajate seas eriti tugevalt silma. Nolani ja Savannah vanematelt küsitakse pidevalt, kas nad kasutasid surrogaati, kas kaksikud on ikka nende lapsed ja mis neid enim vihastab – kas Christin sai lapsed abieluvälisest suhtest, edastab Metro.
«Inimesed arvavad, et ma petsin oma meest, et saada valgeid lapsi,» ütles 37-aastane Christin, kes töötab New Jerseys reisibüroo ametnikuna. «Üks agent, kes tahtis meie kaksikuid modellideks, küsis mu mehelt, kas ta sai lapsed valgenahalise naisega. Ma tahan avalikult teada anda: me oleme truud, me ei ole teineteist petnud ja me ei ole kasutanud surrogaate. Ma kandsin neid beebisid üheksa kuud.»
Albinismi tuleb ette kord 18 000 inimese kohta ja kaksikute puhul on see veelgi haruldasem. Nolani ja Savannah silmad värelevad ning nad on valguse suhtes väga tundlikud. Vanematel tuleb lapsed iga kord enne õueminekut päikesekaitsekreemiga üle kreemitada ja neile silmade kaitseks päikeseprillid ette panna.
Solvavaid kommentaare on vanemad kuulnud nii heatahtlikelt tuttavatelt kui võhivõõrastelt. Laste kaitseks on nad otsustanud neid õpetada kodus, mitte tavakoolis. «Me ei pane neid ilmselt tavalastega ühte süsteemi,» selgitas ema. «Me usume, et nad on tundlikud ja inimesed tõesti jõllitavad neid tänaval. Me tahame neid selle eest kaitsta ning teha neile selgeks, et nad on imeilusad ja võivad teha kõike, mis omale eesmärgiks võtavad.»
Kuigi vanemad on soovimatu tähelepanuga juba harjunud, ei saa lapsed sellest veel midagi aru. Russell ja Christin püüavad teha kõik, et oma laste enesehinnangut kaitsta.
«Alguses ma kartsin nende pärast ja muretsesin, et neid hakatakse kiusama,» tunnistas isa. «Aga kuigi nad on alles kaheaastased, siis on mul juba tekkinud väga paks nahk. Inimesed vaatavad neid ja ei suuda uskuda, et tegu on mustanahaliste lastega, kel on valge nahk. Mina kehitan vaid õlgu. Ma arvan, et nad on ilusad ja ma ei muudaks nende juures midagi. Ma tahan, et nad hindaks oma erilisust, mitte ei pelgaks seda.»