Mehe mure: ise ma ei pööranud naisele tähelepanu, nüüd ta armastab kedagi teist

Foto: PantherMedia / Scanpix

«Oleme 9 aastat koos olnud ja sellest 6 abielus. Laps on ka, imetore tütreke. Nüüd ühel päeval ütles naine, et tema pole õnnelik ja tal on uus armastus. Ühesõnaga soovib lahutust,» kurdab mees Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Mina ei kujuta enda elu ilma mulle kallite naise ja lapseta ettegi. Armastan neid mõlemaid väga. Naise poolt vaadatuna on probleem selles, et mina ei pööranud talle piisavalt tähelepanu ja nii need tunded jahtusid. Tunnistan siinkohal oma süüd – ilmselt olen ses osas üks tüüpiline Eesti mees, kes pigem hoiab tunded enda teada, kui et välja näitab.

Väga-väga tahaks, et naine ümber mõtleks, aga see näib olevat asjatu lootus. Tema soov on võimalikult kiirelt lahutada ja uue mehe juurde kolida. Oleme omavahel palju rääkinud ja ilmselt jõudnud ka probleemide tuumani, aga tema jaoks on see kõik hilja. 

Kas on mõni mees sarnase olukorra ehk läbi elanud ja oskab kommenteerida, kuidas selline olukord lahendada? 

Praegu elan küll nagu udus – pidev enesesüüdistamine, lootuste üleskütmine ja oleksid. Ei taha ei magada ega süüa. Kuidas eluga edasi minna?»

Vastab koolipsühholoog, Gordoni Perekooli koolitaja Vaike Kumari:

«Mul on tõesti kurb lugeda, et olete tõsiselt haiget saanud ja tunnete ennast väga nigelalt. Saan teile vaid öelda, et tunded on kõik tundja omad ja enda süüdistamine ei aita siin midagi. Inimestena oleme võrdselt vastutavad suhte säilitamise eest. Praegu on tähtis, et te ei laskuks enesehaletsemisse ja hoiaksite enesehinnangu kõrgel.

Tuleme tunnete teema juurde tagasi. Armastus on armastaja südames ja ühel hetkel hakkab see vähenema. Selle asemel, et seda tõsiasja teatavaks võtta, hakkame me tavaliselt partnerit süüdistama: ta ei pööra tähelepanu, ei pinguta, ei too lilli jne. Enda käitumise muutumist põhjendame partneri vigadega. Tegelikult on põhjus hoopis meie enda tunnete muutumises. Teile on oluline oma enesehinnangu säilitamine ja oma tunnete mõistmine. Naine ei läinud ära sellepärast, et te ei pööranud talle tähelepanu (kui oleksite pööranud, oleks tunne võinud jahtuda ikkagi ja siis oleks ta võib olla öelnud, et olite liiga pealetükkiv, ei lasknud tal olla iseseisev jne), vaid sellepärast, et tema tunne lõppes ja tekkis uue mehe vastu uus tunne. Seega, olge see, kes olete ja püüdke oma tunnetega toime tulla.

Tehke mingit kehalist tegevust, sporti, puulõhkumist, jookske jne. Ärge ainult uputage oma muret viinasse, sest mõni inimene jääb sõltuvusse kuu või kahega. Tehke midagi, mis võib olla enne abielu teid huvitas, kuid ajapuudusel soiku jäi. Otsige üles oma sõbrad, nii uued kui vanad ja veetke koos aega.

Valu, mida tunnete, tuleb tunnistada - kui vaja, siis nutta välja. Pole vaja häbeneda, et mees nutab. See on eelarvamus, et tõelised mehed ei nuta, tegelikult just nutavad, sest on ehtsad, mitte maski taha peitunud. Usun, et aja möödudes leiate enda kõrvale uue inimese ja küllap oskate siis ka rohkem suhtele pühenduda.

Kindlasti on vaja tütrega olla ja rääkida, sest tema kannatab kõige rohkem. Tema jaoks olete ikkagi issi ja tema tunded teie vastu ei ole jahenenud. Leppige naisega kokku, millal ja kuidas temaga suhtlete. Olge ise aktiivne ja otsige lapsega suhtlemise võimalusi. Kui väga must masendus peale tuleb, külastage psühholoogi. Tema aitab teil oma tunnete ja valuga paremini toime tulla.»