Soome silla looja Eeva Niinivaara hakkas nooruses Saksa okupantidele koduhoovis dramaatiliselt vastu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Eeva oli suure näitlejaandega, sõnaosav, ettevõtlik, tõeliselt karismaatiline pedagoog, särava ja omapärase sõnakasutusega poeet. Ta oli väga oluline inimene, kultuurisilla looja Eesti ja Soome vahel.» Nii ütles Eeva Niinivaara kohta tema vennatütar Maret Terava omaloomingupäeval «Mina ja Soome» 2011. aastal.
Haridustee algas Eeval proua Dorothea Kilgi prantsuskeelses eraalgkoolis Jõgeval, aga juba 9-aastasena läks ta kooli Tartusse, kus sai kostile Maarjamõisa tänavasse ristiema Marie Fuksi perre. See oli kuulus ENKSi esimene eestikeelne tütarlastekool. Kui Eeva sinna jõudis, toimus õpetus Tiigi tänava vana tubakavabriku ruumides, sõja ajal koliti kommertsgümnaasiumilt üüritud ruumidesse Ülejõel ja alles 1913. aastal alustati päris oma koolihoone ehitust EÜSi maja kõrvale.
Õpetajaiks oli siin mitu hilisemat Tartu ülikooli õppejõudu, tuntud kunstnikku ja kirjanikku, nagu koolijuhataja Peeter Põld, joonistusõpetajad Kristjan Raud, matemaatika ja kosmograafia õpetaja Jaan Sarv, ladina keele õpetajad Juhan Tork, vene keele õpetaja Villem Ernits, eesti keele õpetaja Villem Grünthal-Ridala. Kooliõdedest said lähedasemateks Helmi Pett, kellest hiljem sai Mäelo ja Helmi Ottenson, kellest sai Kleis. Koos viimasega elasid nad gümnaasiumipäevil mitu aastat professor M.J. Eiseni peres Kooli tänavas, kus Eeva jagas folkloristiga ühist kirjutuslauda. Eeva ei jätnud unarusse ka oma kunstiannet. Ta käis Konrad Mäe maastikumaali kursustel ja armastas väga akvarelle.