Heidi Ruul: kuidas mitte lahku minna?

Heidi Ruul

FOTO: Taimo Tammik

Elu paratamatus on see, et enamikel juhtudel algselt nii kuum suhe jahtub juba paari aastaga ning sellest punktist edasiminek tundub paljude jaoks võimatuna. Olgem ausad, tihtilugu on see ka reaalselt mõttetu mõlema osapoole piinamine. Kuidas siis aga lahku peaks minema? Mina arvasin, et viisakalt, inimeseks jäädes. Aga ei, kus sa sellega!

Mu enda elus on ikka ka paar-kolm lahkuminekut olnud ja tagasi vaadates on selge, et mida aeg edasi, seda ilusamini oskasin ma neid olukordi hallata. Ma ei tea, kas asi on selles, et olin ise vahepeal küpsemaks saanud või siis eelnevas kogemuses, aga päris ausalt, minu esimene lahkuminek oli umbes kuuskümmend kuus korda jubedam kui viimane.

Seega võiks ju eeldada, et 30+ vanuses kodanikud suudavad vältimatu lahkumineku korral adekvaatselt käituda. Mitte asju loopida, laste nähes karjuda ja kraagelda, või hoopiski teisele osapoolele oma pahameele näitamiseks suisa füüsiliselt kallale minna. VÕI, mis kõige hullem - maksimaalselt meeleheitlike vahenditega igas võimalikus mõttes juba surnud suhet «elus» hoida.

Ma ei hakka isegi kokku lugema kordi, kui olen kuulnud, kuidas lahkumineku puhul asutakse usinalt ära kasutama usaldust, mis kunagi kahe inimese vahel oli. Tundub ju loomulik, kui aastate jooksul on teada saadud partneri suurimad patud ning telefon kubiseb fotodest, kus too on pisut paljas või siis päris alasti. Viimased on tänapäeval niivõrd levinud, et ma vist ei teagi kedagi, kellel ühtegi taolist fotot ei eksisteeriks või kes endast pisut ulakas tujus taolist fotot kellelegi saatnud poleks.

Kui sa minust lahku lähed, siis…

Mingil põhjusel arvatakse aga, et on absoluutselt okei unustada asjaolu, et keegi on sind aastaid nii palju usaldanud ja end sinu ees niivõrd haavatavaks teinud. Ja siis hakkab pihta! «Kui sa minust lahku lähed, siis ma räägin kõigile, et…» «Kui sa minust lahku lähed, siis ma laen selle pildi internetti…» «Kui sa minust lahku lähed, siis ma teen su maatasa!» «Kui sa minust lahku lähed, siis ei näe sa oma lapsi enam kunagi…» Armastus missugune, eks ole! Ei! Ähvardused, ähvardused, ähvardused. Ja ilmselgelt lihtsalt üks sisimas õnnetu ning katkine hing, kes vajab hädasti oma lähedaste ja tõenäoliselt ka psühholoogi abi.

Öeldakse, et inimest ei saa kuidagi vägisi kinni hoida. Mina mõtlen seda kuuldes alati, et huvitav, mida koduvägivalla all kannatanud selle peale ütleks. Vahet ei ole, kas tegemist on siis vaimse või füüsilise vägivallaga. Üldiselt kipuvad need kahjuks ühest hetkest alates teineteist nagunii täiendama. Kas ikka on alati nii lihtne, et korjad oma kodinad kokku ja lähed? Ideaalis võiks ju olla, aga kahjuks jäävad need inimesed tihtilugu pikkadeks aastateks luku taha. Iga väiksemgi lootus olukorrast põgeneda kustutakse Pahalase poolt juba eos. Ja lõpuks võtabki maad kõike hõlmav lootusetus, millest saab üle ainult oma sõprade ja perekonna toel. Viimastel pole aga tihti tegelikkusest aimugi, sest pealtnäha on kõik ju nii ilus ja lilleline!

Nii et mõistlikult, palun, iseenda ja teiste suhtes. Kui tõesti midagi päästa pole, siis andkem eelkõige iseendale ja ka partnerile uus võimalus. Võimalus elada ning olla õnnelik. Hingest! Aga kui on kasvõi pisikene võimalus suhet päästa, siis tuleks seda ilmtingimata proovida. Ausaid võtteid kasutades, mitte manipuleerides või ähvardusi tehes. Ja kui tunned, et ise ei tea, et mõistus on otsas, siis tänapäeval on iga asja jaoks oma spetsialist. Usun, et visiit suhtenõustaja kabinetti võiks sel juhul ka täitsa asjakohane olla.

Armastagem elu ja inimesi enda ümber, aga ärgem röövigem kelleltki armastust elu vastu.

Tagasi üles