Lapsele laksu andes hävitad ta emotsionaalselt

FOTO: SCANPIX

Pole vist lapsevanemat, kes ei oleks kordagi lapse peale häält tõstnud, teda vähemalt tutistanud või korragi elus vitsa andnud, kirjutab ajakirjas Psühholoogia Sinule Kristina Traks. 

Britt Richard Templar, mitmete enesearenguraamatute autor, tõdeb oma raamatus «Lapsevanema mängureeglid. Isiklik teejuht õnnelike ja enesekindlate laste kasvatamiseks», et aeg-ajalt tunnevad kõik lapsevanemad, et tahaksid põgeneda.

«Lepi sellega, et see on normaalne, ja kõik vanemad, kes seda ei tunne, valetavad. Me ei saa sinna midagi parata, et lapsed käivad närvidele, aga ennast selle eest piitsutada ka ei maksa. Oluline on meeles pidada, et närvidele käimine on vastastikune.»

Mõni aasta tagasi sotsiaalministeeriumi tellitud uuringust tuleb välja, et Eesti inimesed on küll laste füüsilise karistamise vastu, kuid tegelikkuses on see ikkagi üsna levinud kasvatusmeetod.

Laste füüsilist karistamist teatud olukordades peab õigustatud kasvatusmeetodiks suuremal või vähemal määral 38 protsenti eestimaalastest ning pool sellise karistusmeetodi pooldajatest on seda ise lapsepõlves kogenud. Füüsilise karistamise vastu on just need, kel endal sellega enam või veel kokkupuuteid pole.
 
Kustmaalt läheb füüsilise karistuse ja väärkohtlemise piir? Laste kohtlemist pikalt uurinud Soome psühhiaater Martti Paloheimo peab väärkohtlemiseks igasugust füüsilist karistamist, lapse sõimamist, tema peale karjumist, temast halva rääkimist lapse kuuldes, tema kallal tänitamist, süüdistamist, tõrjumist jne.

Ta tõdeb, et sageli mõjub verbaalne valestikohtlemine hulleminigi kui füüsiline karistus - lendu lastud sõna ei saa tagasi võtta.

Lapsepõlvetrauma üleelamine suurendab täiskasvanueas söömishäirete, depressiooni, abielu- ja muude probleemide tekkimise riski, kirjutab laste väärkohtlemist põhjalikult uurinud Briti üks tunnustatumaid kognitiivterapeute, kliiniline psühholoog Helen Kennerley oma raamatus «Võit lapsepõlvetraumade üle».

Samas tõdeb Kennerley, et väärkohtlemine ei põhjusta otseselt mingit konkreetset probleemi, vaid muudab inimese kaitsetumaks erinevate raskuste tekkimise suhtes.

Mida siis teha? Richard Templar annab oma raamatus nõu: «Kui sulle tundub, et sinu laps vajab aeg-ajalt korralikku keretäit, on ta kindlasti seda tüüpi laps, keda ei tohiks kunagi lüüa. Kui sa jagad oma lastele sageli lakse, hävitad nad emotsionaalselt ja võid kasvatada neist riiukuked. Kui sa teed seda väga harva, milleks seda siis üldse teha?»

Templar soovitab lapsevanematel, kelle süda hakkab kiiremini taguma ja tekib plahvatusohtlik olukord, õppida seda olukorda juba varakult märkama, et käituda teisiti. Kui see aga ei õnnestu, tuleb aeg maha võtta.

«Mine ohutusse kaugusse – kui vaja, kuuldekaugusest välja –, kuniks oled maha rahunenud ja valmis uuesti võitlusse asuma. Selleks ajaks on nad võib-olla oma mässumeelsusest juba üle saanud,» kirjutab Templar.

Loe laste psühhoterapeudi ja kliinilise psühholoogi TIiu Arro kommentaari ning näiteid elust enesest ajakirja Psühholoogia Sinule novembrinumbrist.
 

Tagasi üles