Futuruumi looja Madis Vasser: tehnoloogia pole alati ainult roosiline tulevik, mis meid päästab SUUR INTERVJUU

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Madis Vasser

FOTO: Erakogu

Kuula artiklit

Vestlesin mõnusal sügispäeval Tartu Botaanikaaias humoorika Tartu Ülikooli doktorandi Madis Vasseriga, kelle maailmanägemus on põimunud tegemistest psühholoogia, neuroteaduse, virtuaalreaalsuse ja keskkonnateemade vallas.

Madis kirjeldas, miks logisev plaan on vahel kivisse raiutust parem, kuidas tehnoloogia vanemate inimestega ei arvesta, miks lihtsamad tehnoloogiliselt lahendused on sageli kõrgtehnoloogilistest paremad, mida tehakse Tartu Ülikoolis arvutusliku neuroteaduse laboris ning arvutigraafika ja virtuaalreaalsuse laboris, miks ta lõi virtuaalreaalsuskogemust pakkuvad Futuruumi mängukeskused, milline on virtuaalreaalsuse tulevik hariduses, miks põlevkivitemaatikaga tegelemine on Eesti tähtsaim keskkonnaprobleem, mida ta ise keskkonna heaks teeb ning kuidas ta kõigi oma kohustustega toime tuleb.

Kuidas jagad enda elu Tartu Ülikooli doktorandina, Futuruumi kaasomanikuna ja Eesti Rohelise Liikumise huvikaitse eksperdina?

Rohelises Liikumises olen osalise koormusega. Ülikoolis olen doktorantuuris, mis võtab aastas 15 eksamiainepunkti. Ülejäänud akadeemiline koormus tuleb teadustöö arvelt. See läheb omasoodu - olen võib-olla laisk ja võiks rohkem teha ja rabeleda. Jõuan veel selleni.

Ei tea, kas see on müüt või päris, aga väidetavalt, kui ameeriklastel läks liiv relva sisse, siis oli pekkis ja relv oli kinni kiilunud. Aga venelastel oli suvaliselt kokku laetud Kalašnikov, mis niikuinii logises ning kui sinna midagi vahele läks, siis oligi parem tulistada. Süsteemid võivadki olla veidi logisevad ja see on nende tugevus.

Futuruumi töö on voolav. Põhiline ülesanne on asjadega kursis olla ja neid läbi seedida ja vahepeal asju nikerdada ja leiutada. See pole selline töö, et kella üheksast lähen kontorisse ja hakkan kursis olema ning viiest võtan kursi ära. Tegelen Futuruumiga pidevalt, aga samas praegusel minutil ei tegele. Futuruum käib siiski pidevalt vestlusest läbi. See sarnaneb paindliku graafikuga tööle, kus inimene ise otsustab, millal töö algab ja millal lõpeb, aga on veel paindlikum.

Erinevad asjad, mida teen ja millest osa on tasustatud, maksavad kinni selle, et hoian ennast saadaval ning kui on vaja midagi tegema minna, saan seda teha. Tajun seda praegu enim Eesti Rohelises Liikumises, kus alles alustasin. Nüüd on olukord, kus olen 4-6 kuud ette teadnud, et olen ühes kohas, aga uues kontekstis selgub, et olen hoopis kuskil mujal.

Viimati oli Tallinnas Riikliku Kliima- ja Energiakava arutelu, mille lõunapausil jooksin Rahvusraamatukokku ja rääkisin virtuaalreaalsusest ning siis jooksin tagasi esimest kuulama - see on ekstreemne näide. Reaalsuses tuleks ikkagi keskenduda ühele asjale. Ülesanne on teha natuke vähem, et olla võimeline vajadusel kiiresti reageerima. Mitmel pool on näha, et inimeste kalendrid on nii täis topitud, et kui tahan nendega kokku saada, siis nad ütlevad, et kolme kuu pärast vaatame, võib-olla. Aga siis mul pole enam vaja kokku saada ja asjad on muutunud. Tänapäeval on suur rõhk efektiivsusel ning kui saad planeerida, siis justkui oled kohustatud planeerima. Psühholoogia taust minus ütleb, et see on stressirohke. Elu muutub niikuinii ning kui plaan on kivisse raiutud, lähevad asjad metsa.

Milline näeb välja sinu tavaline päev?

Seda pole. Minu tavaline päev on erinev teistest päevadest. On kindel, et nad ei järgi ühte vormi. Mul on asjad, mis tahavad tegemist. Leian nende tegemiseks aja ja koha. See on suur privileeg ning õnn. Kui rituaalidest rääkida, siis viimasel ajal on tekkinud tunne, et tahaks minna ja kuskil lõuga tõmmata - see on selle sügise mood. Tänavatreening paistab Eestis populaarsust koguvat ning muudab midagi igavat, nagu lõuatõmbamine esmapilgul näida võib, põnevaks. Seal on uued tasemed ja võtted, mida saavutada võib. Püüan seda oma päevakavasse põkkida. Elan ühe kangi lähedal, mis on ülistabiilne, parim kang. Muidu oleneb kõik sellest, mis teemas on. (Madis avab telefoni ja vaatab oma järgmise nädala kalendrit.)

Kõrvalmärkusena, inimesed ikka mõtlevad, kuidas korraldada oma päeva nii, et olla võimalikult efektiivsed. Netis ja raamatutes on tuhat erinevat meetodit: pane asjad nelja sektorisse, jaota kaheksaks, tee to-do list (toim: tegevuste nimekiri) iga nädala ja päeva kohta, kirjuta kõik paberile.

Proovisin mõningaid neist ning mul oli lõpuks järjest pikenev to-do list ja tekkis tunne, et ühtegi asja ei jõua tehtud ja asju tuleb pidevalt juurde. Mulle tundus, et to-do list’id on ajatud. Olen jõudnud süsteemini, et kalender on mu to-do list. Näen, et homme on mu kalendris palju rohelist värvi asju, mida saan teha asukohast sõltumatult. Punased asjad tähendavad, et pean kuskil olema. Kuna see süsteem on nii liikuv, siis see on pigem mänguline kui stressitekitav. Ei tea, kas see on müüt või päris, aga väidetavalt, kui ameeriklastel läks liiv relva sisse, siis oli pekkis ja relv oli kinni kiilunud. Aga venelastel oli suvaliselt kokku laetud Kalašnikov, mis niikuinii logises ning kui sinna midagi vahele läks, siis oligi parem tulistada. Süsteemid võivadki olla veidi logisevad ja see on nende tugevus.

Olen ühelt poolt suur tehnoloogiainimene ja virtuaalreaalsuse evangelist, aga samas ütlen, et mitmetes olukordades on low-tech lahendused paremad. Kui külmkapp suhtleb vetsupotiga ja see omakorda taskuraadioga, et kõik oleks harmoonias, siis üks hetk läheb internet ära ja ei saa süüa, vetsus käia ega raadiot kuulata. Kuskilt läheb piir, kus peaks mõtlema, kas oskad ise üldse midagi teha.

Madis Vasser

FOTO: Erakogu

Ostsin endale näiteks ägeda teekannu, mis alt helendas. Kui kannu alusele asetasin või vesi valmis sai, siis see tegi valju ja häiriva piiksu. See oli sisse ehitatud ja mul tekkis küsimus: kui vesi saab valmis, siis näen seda ju niikuinii, miks peab veel kõrvulukustavat piiksu taluma. Pärast nädalat otsustasin selle laiali lammutada. Teadsin, et sees on väike mikker, mis piiksu teeb. Sain selle pärast pikemat pusimist kätte ja enam ei piiksu. Mõtlesin, et kui teen selle kannu protsessi käigus katki, siis olgu nii, aga kiusatus midagi ise kontrollida oli suur.

Sellest on tekkinud lääts, millega vaadata ühiskonda meie ümber. Minu hobiks on saanud vanainimeste tehnoloogia käest päästmine. Näiteks, lähed poodi ja näed, et vanainimene üritab osta apelsine. Paneb need kaalule ja saab hinnasildi «banaan». Proovib uuesti ja jälle sama lugu. Kui vaatad, mis ta seal jamab, siis tuleb välja, et on suuremad kategooriad 1-10, pärast mida tuleb valik banaan, apelsin, õun. See on nii lollisti ehitatud, et kui jätad näpu pikemalt ekraani peale siis ta teeb «piip-piip» (Peenikese häälega.). Vanainimesed ei jõua reageerida.

Disainer oleks pidanud sellele tehniliselt lihtsale probleemile mõtlema... Ja siis on inimesed, kes ei saa osta puuvilju, sest masin annab ainult banaani silti. Ja siis lähed juurde ja juhendad «Vabandust, siin tuleb sõrm hästi kiiresti ära tõmmata» ja öeldakse «Aitäh!». Disainime tehnoloogilist keskkonda selliselt, et inimesed, kes on vanemad, aeglasemad ja pole 20-aastased, ei saa siin enam hakkama.

Teine näide on eskalaatorid. Vaatasin, et vanainimene seisab alla sõitva eskalaatori juures. Ta hakkas astuma ja vaatas, et eskalaator läheb nii kiiresti. Tema kõnnib aga aeglaselt ja kui ta ühe jala peale paneb, siis ta on juba läinud. Ta oli tardunud ja mõtles, et mis teha ja et ei saa koju, sest tema ees on hakklihamasin. Ütlesin: «Vabandust, siin on liftid.» Mis maailm see on? Neid näiteid on veel. Tehnoloogia pole alati ainult roosiline tulevik, mis meid päästab. Tuleb hoolega mõelda, mis sellega teeme ja millised on miinused.

Sama näen kliimateemade juures. Ametnikele meeldib mõelda, et kui me ei suuda praegu asju lahendada, siis kindlasti tuleb tehnoloogia, mis imeb lihtsalt odavalt ja suurtes kogustes süsiniku atmosfäärist välja. Seda tehnoloogiat ei paista või see on algeline ja kallis. Samas on võimalus lihtsalt vähem metsa raiuda, kuid seda nähakse labase lahendusena - lihtsalt puud, vä? Majandus ei kasva siis. Kui mõtlesin pikalt, et miks ma psühholoogiat õppisin, kui see maailma päästa ei aita, siis nüüd tundub, et võib-olla isegi aitab. Tihti öeldakse konverentsidel, et meil on süsteem, mida kasutada, kuid me ei oska seda inimestele kommunikeerida - puhas suhtlemispsühholoogia ja turundus, aga heal eesmärgil. Rohkem psühholooge palun kliimateemadega tegelema ja siis meil on äkki lootust!

Madis Vasser

FOTO: Erakogu

Millega tegeled Tartu Ülikooli doktorandina?

Olen otsapidi seotud kahe laboriga. Üks on arvutuslik neuroteadus, mis uurib, kuidas aju töötab arvutuslikul tasandil. Meid ei huvita ühe neuroni täpne töö või bioloogilised protsessid, kuigi need on huvitavad ja arvestame neid oma mudelis. Meid huvitab eelkõige, mis programm seal peal jookseb. Teame, et aju töötab hästi. Saame üksteisega rääkida, vahetada ideid, kommunikatsioon toimib, keha püsib toolil; ennustame ette, et kui keegi viskaks palli, püüan kinni; kuulen kaugel sõitvat autot (Auto mühiseb kauguses.), tunnen selle heli järgi ära ja eeldan, et seal on autotee. Kuidas see matemaatiliselt toimib? Meie töögrupp analüüsib uudsel moel teiste kogutud andmeid ja mõtleb ise välja uusi lähenemisi. Huvitaval kombel annavad tehisintellekt ja masinõpe palju juurde aju tööpõhimõtete mõistmisele. Teades, kuidas aju töötab, saame luua masinõppe algoritme. Seal toimub suur ideede vahetamine. Minu juhendaja Jaan Aru on taustalt psühholoog, aga tegeleb arvutusliku neuroteadusega.

Korrus allpool on arvutigraafika ja virtuaalreaalsuse labor, kus tudengid ja spetsialistid teevad ekraanile arvutigraafika poole pealt visuaalselt kauneid kuid matemaatiliselt keerulisi asju, rakendades arvutigraafika erinevaid võtteid. Virtuaalreaalsuse poolelt tehakse sama läbi prillide. Minu roll on olla ühendav lüli, kes teab midagi virtuaalreaalsusest ja psühholoogiast ning toob need asjad kokku, et saaksime teha katseid, mida pole varem olnud võimalik teha või mis annavad midagi uut ja huvitavat inimese kohta.

Oleme teinud inimesi nähtamatuks, et näha, kuidas aju ennustab enda liikumist ette, et teaksime, mis on tagajärg. Miks on nii, et sa ei ehmu joostes enda poole lendavatest isiklikest kätest ära, aga kui keegi teine teeb niimoodi (Madis sirutab oma lahtise käe kiirelt minu näo lähedale ning tõmbun automaatselt eemale), siis see sind häirib ja tead, et see tuli kuskilt mujalt. On teada, et aju ennustab oma liikumist ette.

Tahtsime teada, mis on ennustuse mõju maailma tajumisele. Päris elus on inimesi nähtamatuks muuta raske - pole proovinud, aga olen kuulnud. Oleme pannud inimesi täiesti sirges ruumis taaruma, näidates neile imelikku pilti. Praegu on käsil pilootkatse, kus on paarkümmend inimest käinud. Seal mängib kõik, mida nad maailmast seni teavad, neile vastu. Kõigile meeldib ja lükkavad järjest oma sõpru ka sinna.

Siin tulevad kokku minu akadeemiline pool ja töö erasektoris. Tihtilugu on teaduskatsetega nii, et saad oma katsesse paarkümmend inimest, kelle põhjalt pead arvama midagi kogu maailma kohta. Lootus on, et saame praegust konkreetset katse kohta, mis on algusest peale disainitud nii, et see mahuks ära ka Futuruumi mänguboksi, teha üleskutse ja kutsuda inimesi üle Eesti Futuruumidesse seda tegema. Saaksime suurema ja kirjuma valimi ning rohkem andmeid. Nõnda klapitan oma peas ära asjad, mis kaugelt vaadates justkui pole seotud, aga tegelikult võiks olla.

Miks otsustasid luua Futuruumi?

Kunagi töötasin Psühhobussis ja tutvustasin virtuaalreaalsust, sest see tundus psühholoogiline. Inimest on lihtne petta ja tekitada temas tunne, et ta on kuristiku äärel, kuigi tegelikult pole. Asi algas ringreisidega üle Eesti. Käisime siin ja seal, panime asjad püsti ning lasime inimestel viie minuti kaupa asju katsetada, panime asjad kokku ja läksime minema. Oli tore, kuid töömahukas ning mitte skaleeritav. Potentsiaalika tehnoloogia ühekaupa siin-seal näitamine tundus jube ajamahukas.

Tegelen veel ka Eesti Virtuaalreaalsuskommuuniga, et kokku tuua ja võrgustada VR-valdkonnas laiemalt töötavaid inimesi. Selles kogukonnas käis pikalt jutt, et välismaal on need keskused ja Eestisse peab ka tegema. Aasta läks mööda ja midagi polnud tehtud. Juhuse tahtel sattus kokku kamp inimesi, kes olid eraldiseisvalt seda üritanud teha, kuid see polnud õnnestunud.

Psühhobuss üritas ühe nurga alt teha, kuid meil polnud kinnisvarateadmisi, kuidas korraldada endale võimalikult hea asukoht. Teisel grupeeringul oli puudu hulludest ideedest ja nad polnud kohalikus VR kogukonnas tuntud. Saime kokku ja Futuruum saigi alguse. Minu mõte seal taga on olnud, et inimesed saaks minna, seda asja proovida ja kasutada ka mingil muul eesmärgil peale meelelahutuse. Meelelahutus on praegu peamine, aga näeme vaeva, et pakkuda midagi ka haridusvaldkonnas. Koolid ei peaks tahtma ostma seda kallist tehnoloogiat, mis aegub kiiresti, tekitab haldamisel stressi ja pinget ning läheb paratamatult katki. Parem on, kui õpetaja ülesanne on lihtsalt lastega kohale tulla, õpetada neile midagi ja VR (virtuaalreaalsus) on üks õppevahend, mis on kõrgtehnoloogiline, aga ei eelda, et õpetaja oleks IT-geenius.

Madis Vasser

FOTO: Karl-Erik Piirimees

Kas see päriselt nii töötab ka? Kui oleksin küünilisem inimene, mõtleksin, et lapsed tulevad sinna lihtsalt sõltuvust tekitavaid mänge mängima ja aega raiskama. Mida seal siis õpetada saab?

Mitu kooli Eestis on endale VR-seadmed soetanud ja esimesena koorub välja, et sisu on vähe. Nii ta hetkel ongi. Oleme Tartus teinud paar pilootprojekti, kus on käinud üheksandikud. Nad õppisid just koolis inimanatoomiat ja näitasime neile virtuaalset luukere, mida sai juppideks võtta. Erinevate kihtidena sai vaadata luustikku ja lihaseid. Jagasime 24 inimest oma kaheksa jaama peale ära. Üks oli prillide sees ja teised kaks olid töölehe taga. Töölehel oli kirjas nt «kuidas on pindluu ladina keeles?».

Lapsed vaatasid üksteisele otsa ja ütlesid, et nad polegi ladina keelt õppinud. Prillide sees olijale anti käsk klikkida luud ja vaadata, mis nimetus seal kirjas on. Lastele meeldis. Muidugi, kuna see on uus ja elevust tekitav tehnoloogia, nägime Frankensteine, kus oli pindluu pandud ninaks ja ka sarved tekitatud. Lolli mängimise faas tuleb niikuinii läbi teha ning alles siis saab midagi kasulikku pihta hakata. Tahvelarvutid olid samuti alguses suvalised mänguasjad. Nüüd on vist neist mingisugust kasu ka. Lapsed ise ütlesid, et oli põnev, kahjuks oli koolitund liiga lühike ning oli ka raskem, mis on minu arust hea, sest võib-olla peakski olema elulisemad ülesanded, mis ei eelda palju faktiteadmisi, vaid tuletamisoskust.

See on suund, kuhu vaatame. On kaks võimalust. Üks variant on pakkuda aasta alguses kogemust, mis tekitab korralikku motiveeritust ja laps tahab terve ülejäänud aasta ainet tavaklassis õppida; teine variant on aasta algul öelda, et aasta lõpus tuleb virtuaalne põgenemistoakogemus, kus on laual keemilised elemendid, mida pead oskama kokku segada, et toast välja saada. Põgenejal on viis elu ja hinne kujuneb lõplike elude arvu pealt. Nendes suunades saaks kohe praegu midagi teha. Tuleb ka mõelda, mida on mõttekas teha. «Tõde ja õigust» pole mõtet virtuaalreaalsuses lugeda, aga «Tõe ja õiguse» olustiku külastamine ning ettekande tegemine võib olla põnevam.

Mis sa arvad, kas noored inimesed, kes õpivad abstraktseid ja keerulisi teemasid virtuaalreaalsuses, võiksid olla nende teemade osas tulevikus pädevamad ja nutikamad?

Enamus töid näitavad, et inimestele meeldib nii rohkem õppida. Näiteks meditsiinitudengid viitsivad nõnda rohkem õppida ja õpivad sama hästi kui õpikust. On küsimus, kas saame õppida sama hästi ja odavamalt? Kui pole laipa võtta, mida siis teed? Kas virtuaallaip on sama hea?

Hetkel on probleem sealmaal, et me ei kujuta ette, mida võiks nii õpetada. Õpetajatega rääkides selgub, et nad pole VR-seadet ise kunagi proovinud ja ei hooma, mis see on. Tavaliselt on mul mingi seade kaasas, mida saan neile pähe panna ja nende reaktsioon on: «Ahah, okei, vahva.» Sealt ei tule kohe purset, et nad on seitse aastat midagi õpilastele püüdnud selgeks teha, pole õnnestunud ja nüüd on lahendus käes.

Küsisin Matemaatika Õhtuõpiku autori Kristjan Korjuse käest, mis oleks, kui teeksin ägeda matemaatika õppimise kogemuse. Mis see võiks olla? Kuidas võiks prillide sees tõmblemine riiklikus õppekavas oodatule juurde anda? Ta leidis, et riiklikust õppekavast on ägedad asjad välja jäetud ning sinna on pandud ainult kõige kuivemad asjad. Aga siis ta leidis, et seal on stereomeetria. Kui saaksime kolme telge selgitada pannes inimese 3D ruumi ja öelda talle, et ta paneks koordinaadid seal õigesti paika, oleks see ehk maagiliselt arusaadavam.

Küsimus on, kuidas seda testida? Praegu saadavalolev õpetlik sisu on seni kahemõõtmeliselt toodetud asjade natuke kolmemõõtmelisemalt tootmine. See on muna ja kana küsimus. Inimesed, kes oskavad asju arendada, ei tee seda, sest nad vaatavad, et turgu pole. Ükski kool ei osta neid prille, sest keegi pole midagi sinna peale arendanud. Kumbki pool ei taha seda sammu teha ja lolliks jääda. Futuruum ja teised mängukeskused on loonud tehnilise poole. Nüüd on vaja sisu. On lahtine, kes siis seda teeb. Futuruumis mulle tundub, et teeme ise seda varsti. Parim lahendus Eesti haridusele on aga head õpetajad: motiveeritud, targad, noored, edumeelsed. Tehnika on seal juures väike abivahend. Seda, et tehnoloog paneb lastele prillid pähe ja nad saavad automaatselt targaks, ei juhtu.

See aasta hakkasid Eesti Rohelises Liikumises tegelema sellise teemaga nagu «Tähendusrikka dialoogi loomine Eesti energiapoliitikas». Mida see tähendab ja endast kujutab?

Sinna jõudmine oli pikk protsess, mis algas erinevatest huvitavatest raamatutest, mis seadsid küsimärgi alla kogu meie tehnoloogilise tuleviku reaalsuse ja jätkusuutlikkuse. Sealt edasi tulid kliimateemad olevikus ja tulevikus. Selgelt koorus välja, et meil on probleem fossiilsete kütustega ja lahendused on lokaalsed. Ma ei saa viriseda, et maailmas on kõik halvasti, aga see on nii suur, et ei saa midagi teha.

Pigem saan öelda, et maailmas saab teha asju paremaks ning tunnen oma mõjupiirkonda kõige paremini ja oskan inimestega suhelda peaaegu samas keeles. Jäigi pinnale, et kui tahad Eestis midagi päriselt mõjutada, siis selleks on põlevkivi. Muud asjad on samuti toredad, aga põlevkivi on 90% kogu asjast, mida saaksime mõjutada. Kui kõigis teistes valdkondades läheksime n-ö «tagasi koopasse», säästaksime Eestis summaarselt 10% heitmeid. Suvel ilmus päevavalgele Rohelise Liikumise PÕXIT kampaania, mis toob fookusse, et peaksime põlevkivist loobuma, sest see on saastav, aina kallineb kvootide tõttu ning taastuvenergia läheb aina odavamaks, et on jabur seda ikka veel katlasse ajada. Kui plaan ellu viiakse, tuleb mõelda, mis saab Ida-Virumaast, sest seda ei saa jätta lihtsalt looduse hooleks. Riik peaks hakkama sellele tõsiselt mõtlema.

Kui see idee jõudis minu ekraanile, leidsin, et tegu on mõistliku mõttega ning üllatusin, et seda plaani veel pole ning rahvaalgatusel oli 1000-st allkirjast ainult 100. Mis mõttes mingi suvaline «Mul on pael lahti, pange mu pael kinni» algatus saab 1000 allkirja ühe päevaga ning Eesti tuleviku üks põhilisemaid asju köhib saja kandis. Mõtlesin, et mida ise saan teha. Kirjutasin lihtsalt oma sõpradele üks-ühele ja ütlesin:  «Näe, avastasin, et siin on midagi olulist. Kas allkirjastaksid ning kui mitte, siis miks?» Sain allkirju, aga ka huvitavaid vastuseid. «Mul on liiga kiire, et süveneda. Ma ei allkirjasta.» «Ma tuumaenergiat ka ei taha,» mida polnud kuskil kirjas, «Ei allkirjasta.» Parim oli: «Riik teeb juba küllalt. Ei allkirjasta.»

Sai seda teemat kuidagi ülespoole lükatud ja arvan, et minu panus polnudki suur. Pigem Roheline Liikumine ise tegi tööd ja nägi vaeva ning siis tulid ka allkirjad. Saadi  tuhat kokku. Minu elukaaslane tegi seal minust oluliselt rohkem. Tema kaudu tuli minuni pakkumine jätkuprojekti, kuhu otsiti projekti koordinaatorit. Kuna tundsin, et tahaksin nii kui nii end selle valdkonnaga kurssi viia, siis olen nüüd alates 20. septembrist seal. Tundub, et teise tausta pealt teemasse tulemine on hea, sest asjaga pikalt tegelenud ametnikud on vahel nagu konnad potis, keda vaikselt keedetakse. Temperatuur tõuseb, inimesed harjuvad ära ja mõtlevad, et pole hullu. Ühel hetkel keevad ära. Kui aga külmalt sisse tuled, vaatad šokeeritult, et mis siin küll toimub.

Emotsioone tuleks muidugi natuke alla tõmmata. Asjad pole täiesti metsas, aga on murettekitavad. Tuleks pidada dialoogi, kuidas ühiskond sellega edasi tegeleb. Või võtta vastu otsus, et tegelikult meid ei huvita, Eesti on väike, suva, mis need gigatonnid siia sinna. Las tossab, odav on. Kui läheb kallimaks, maksame kinni, sest meil raha on. Ja suva teised riigid ja solidaarsus, sest suva. Kui Eesti teeb selle otsuse, siis tahan, et inimesed kirjutaks ise alla, et meil on suva. Ja siis on okei, pole õiget ja valet vastust, aga mõni on eetilisem vastus.

Mis sa arvad, kui reaalne on, et sellest tegutsemisest päris muutus tuleb?

Kliimamuutused tulevad nii kui nii. Praegu on popp värske IPCC kliimaraport, mille maailma teadlased välja andsid. Selle järgi oleme juba soojendanud maailma kraadi võrra. Kui me järsult nüüd enam ei emiteeri midagi, siis see soojenemine jätkub võib-olla 1,5 kraadini. Pole realistlik, et kõige emiteerimise lõpetame. Järelikult jätkame. See tähendab, et kui samas tempos jätkame, siis 1,5 kraadi tuleb vahemikus 2030-2040, mis on halb. Kui me üldse midagi ei tee, sõidame vähemalt 2 kraadini. Pool kraadi on juba suur vahe.

Kui tunneme praegu siin juba ühe kraadi juures efekte, istume oktoobris mõnusasti puu all, naudime päikest ja võib-olla saame piste ka. Need muutused on oodatust kiiremad. Riigid ise tellisid selle raporti teadlastelt. Maailma teadlased ütlesid, et praegused poliitilised plaanid ei päde mitte kuidagi. Ambitsioone tuleb jõudsalt tõsta. Aasta lõpus kohtuvad Pariisi kliimaleppe riigid. See raport oli nende ainus sisend sellesse kohtumisse.

Pressikonverentsil küsiti teadlastelt, et kas midagi sellest raportist muutub. Teadlased ütlesid, et neile anti ülesanne, nad tegid selle ära, andsid üheselt mõistetava sõnumi, töö on tehtud ja nüüd on pall poliitikute käes. Aega on vähe.

Eestis klammerduvad poliitikud paari aasta taguste arengukavade külge ning neilt on selge sõnum, et ainuke viis, kuidas nad on nõus midagi kohandama, on siis, kui rahvas tahab. Nüüd on vastutus veeretatud inimeste peale ja on paari järgneva aasta küsimus välja selgitada, mida tahame, kas suudame seda edasi anda ja kas poliitikud suudavad sellega kaasa minna.

Ühesõnaga, valikut pole. Olukord muutub niikuinii. Nüüd ongi küsimus, kas läheme Eesti sihitava miinimumprogrammi teed, kus vaatame, mida teised maad teevad ning kui tehaste tossamine kalliks läheb, siis hakkame välismaalt elektrit ostma, sest ise pole plaani teinud. Või oleme vinge e-riik ja näitame siin teed, sest meil on palju eeliseid, mida praegu peksame jalaga maasse, sest meil on suur haare põlevkivi ümber. Tööstus selle ümber on suur ja rikas, mispärast tunduski eepiliseim sekkumiskoht Eesti kontekstis põlevkivi. Meil on vaja otsa vaadata faktile, tunnistada probleemi keerukust ning otsida alternatiive ja vaadata võimalikke põlevkiviga seostuvaid probleeme. Kliimaraporti üks sõnum oli, et kui praegu tõmbame ennast otsustavalt tagasi, siis on tulevikus võimalik valida, milliseid võimalikke meetmeid süsinikunormi piiresse tagasi jõudmiseks kasutame. Kui paneme praegu aga tuimalt edasi, siis ühel hetkel enam valikut pole ja on vaja kõike teha, mis teadlastele või ärimeestele vähegi pähe tuleb. Seal valikutes on kindlasti halvad ja vähem halvad meetmed ja siis meil pole enam valikut, teha tuleb kõike.

Ütlesid, et Eesti võiks olla teenäitaja. Kas usud, et Eestist võiks saada lisaks e-riigile ka ökoriik?

Ö-riik. (Muigab.) Võrreldes paljude teiste riikide me praegu justkui kui juba oleme. Kui saaksime oma 90% probleemse sektori ära, siis oleksime hetkega paradiis. Aga see pole nii lihtne ja võtab kümneid aastaid. Ma ei näe, miks see ei võiks nii olla. Juhtus õnnetus, et leidsime oma põlevkivi, kuid kui vaatad Euroopa statistikat, siis Eesti on numbrite mõttes ülitubli. Kui teised riigid rabelevad meeletult, et saada oma heitmeid 20-30% võrra alla. Eesti on 50% all.

See on nii, sest heitmeid vaadatakse 90ndate järgi. Eestis olid heitmed 90ndatel kõrgel, sest tootsime asju ka suurele Venemaale. Pärast NSVL lagunemist kukkusime klõps alla ning oleme tuimalt 1993. aasta tasemel. Ja see ongi nali, miks Eesti on edukas: kvoote arvutatakse 90ndate järgi. Oleme aastaid saanud raha selle eest, et me ei tee midagi, mida kunagi tegime, sest kästi. Kvoodiraha peaks kasutama heitgaaside vähendamiseks. Eesti hetkestrateegia riigina on tulevikus mitte põletada põlevkivi elektri jaoks, vaid põlevkiviõli teha. See on ülikaval, sest õli viiakse välismaale ja põletatakse seal ning meie seega ei heida. Aah? Statistika! Panustame jätkuvalt kliima soojenemisse, aga lihtsalt mitte Eesti peal. Kõik JOKK. Kas olemegi siis rahvana sellised Rehepapid või üritame asju päriselt paremaks teha?

Ühendame nüüd keskkonna ja virtuaalreaalsuse. Oled rääkinud, et inimesi saab virtuaalreaalsuses viia virtuaalreaalsuses Süüria põgenikelaagrisse ja kahekordistada nõnda annetusi. Kuidas kasutaksid virtuaalreaalsust keskkonnaprobleemide lahendamiseks?

On näha, et kui fossiilkütused taanduvad, sest neid ei saa enam kergesti maa seest kätte, toimub transpordisektoris elektrifitseerimine, sest elektrit saab toota ka muust kui vanast dinosaurusest. Siin saab mitmed seni süsinikumahukad hobid tõmmata virtuaalse asja peale. Kui oled hobirallisõitja, tule sõida simulaatoris, mille tarbeks ei pea ehitama suuri võidusõiduringe. Majanduskasvu ja materjalikasutuse üksteisest lahti sõlmimine (nn decoupling) on klassikaliste majandusteadlaste suur unistus. Mõnedel hinnangutel on see teatud määral juba toimumas, teistel hinnangutel lihtsalt arvutusviga. (Naerab.)

Ideaalne oleks taastuvenergiast toodetud elekter, mis käitab ülejäänud asju maailmas ning materjalikulu läheb alla. Ma ei usu, et virtuaalreaalsuse abil saaks inimest veenda rohkem oma keskkonda muutma. Efekt on imepisike ja sa jõuad neid prille ainult paarile inimesele pähe panna enne, kui maailm juba otsa lõppeb. (Naerab.)

Sellel on praktilisem väärtus, näiteks võib teha koosolekuid olles eri linnades, et tunda, et oled päriselt teise inimese lähedal. Ma ei taha,, et inimeNe põgeneks päris maailma eest prillidesse ära. Kes on näinud filmi «Ready player one», siis umbes nii seal juhtus, aga seda kajastati rohkem raamatus. Kui sa annad lihtsalt alla ja lähed veel puhtasse maailma, mis on virtuaalne ja kogu virtuaalreaalsust jooksutab mingi põlevkivijaam, siis see pole päris see. Virtuaalreaalsus veel liiga palju ei panusta, aga kogu tehnoloogiasektoris sees olemine aitab veidi kaasa. Kliimakõnelustes tuuakse tihti lauale unistuste tehnoloogiaid kui reaalseid lahendusi, millele on lihtne auke sisse lasta. Ärge unistage, teeme oma teadmiste põhjal otsuseid.

Tehnoloogiakaugemad inimesed arvavad, et tehnoloogia ongi üks suur maagia. Tuleb suvalise nimega miljardär, teeb «pau-pau-pau» ja kõik saab korda. Pakutakse välja isegi variante, et blokeerime päikese ära, teeme tuhmimaks, mis lahendab justkui probleemi, et enam ei lähe kuumemaks, aga nüüd ei saa enam päikesepaneele kasutada ning see ei lahenda probleemi, et õhus on liiga palju süsinikku, mis teeb ookeanist hapet. Mis oleks, kui ütleksin, et meil on inimkonna päästmise tehnoloogiad juba täna olemas ja üks võimsamaid neist on süsiniku pikaaegse salvestamise mehhanism nimega «mets».

Rääkisid, suhtlemispsühholoogia vajadusest keskkonnateemades. Milline on psühholoogia vajadus üldse keskkonnateemades?

Parafraseerin keskkonnaminister Siim Kiislerit, kes mõni aeg tagasi Ringmajanduse konverentsil ütles, et ringmajandus on tore ja saame olla siin efektiivsed ning on tõesti inimesi, kes ütleks, et majandust tuleks üldse natuke kahandada, aga keegi meist ei taha ju püksirihma koomale tõmmata. Punkt.

See on õige, kui oled niigi näljas, aga kui oled morbiidses ülekaalus, siis kasvõi ühe pandlaaugu võrra püksirihma väiksemaks sättimine on suurim unistus. Osad ütlevad, et majanduskasv on inimkonna ainus eesmärk. Teised ütlevad, et see on väärastunud asi, mis tuleks lõpetada kiiremas korras, sest muidu on ühel hetkel nii, et ostad endale kupli sisse hapniku tootva looduse, tuulepuhumisteenuse ja maksad vihmaussidele mulla kobestamise eest. Asjade rahaks tegemine läheb jaburaks. Kohe kui paned millelegi hinnasildi külge, siis keegi leiab põhjuse, miks on majanduslikult kasulik see ära hävitada.

Kui teeme oma majanduse vähem intensiivsemaks, siis see on mitmes mõttes parem, sest inimesel on rohkem aega, kvaliteetsemad inimsuhted ning parem tervis, sest peab jalutama rohkem. Majandus oma algtähenduses on vahend, mis aitab paremini elada. Ei pea elama ainult majanduse nimel.

On seltskond inimesi, enamasti akadeemikuid, kes ütlevad, et majanduskasv, mida majanduskasvajaks kutsun, on täiesti käest ära läinud ning peame seda kestlikult kahandama, aga me ei saa seda kahandada süsteemis, kus pidevat kasvu eeldatakse. Kogu süsteem kukuks kokku ja tekiks paanika. Peame kõike muutma nii, et kui majandus enam ei kasva ja ja isegi ei stagneeru, vaid suisa kokku tõmbub, siis jääme ellu ja elu kvaliteet isegi paraneb.

Eeldatakse, et majandus peab kasvama, on püha, seda ei tohi arutada ja puudutada. Nüüd on küsimus, kas ja kuidas. Inimesed peavad seda tahtma ka ning me ei saa asju peale suruda. See eeldab suurt avalikku aktiivsust nagu siin Tartus oli suvel näha. Inimestel hakkab kopp ette viskama, et kõigest, mh Emajõest sõidetakse raharulliga üle. Inimestel on mingid muud väärtused ka olemas. Võib-olla eestlased on ses mõttes imelikud, et meil veel on selline mõtlemine üldse säilinud.

Kui mõtleme 10 protsendile, siis kas on midagi, mida teed oma igapäevases elus keskkonna heaks?

Olen otsustanud, et ei osta endale autot. Riideid ostan peamiselt kaltsukatest, sest need on lahedad kohad. Järjest rohkem vaatan oma dieeti ka. Kõik pole ühe puuga löödud. Kõige hullem on veiseliha süüa, sest selle jalajälg on metsik, ning kana on juba natuke parem – statistiliselt. Eetiliselt ilmselt mitte. Toit’s söögikohas on parim vegan burger - seal seda ainult sööngi.

Mõju tuleb avaldada mitmel tasandil. EL poolt on riigile pandud valdkonniti eraldi eesmärgid, mida oma vähendamistes tabada. 10% sees on samuti eraldi eesmärgid.

Ei saa öelda, et me ise ei tee midagi ja norime ainult põlevkivisektori kallal. Kui teistes väiksemates valdkondades saame lähiplaanis heitmete vähendamisega hakkama, siis transpordisektoris on ses osas tohutu küsimärk - pole head plaani. Elektriautode massiline ostmine pole realistlik. Linnaliikluses jalgrataste soodustamine jälle on. Samas on nii, et kui olen mingis oma elu aspektis säästlik, siis see annab võidu, mida riik saab klapitada Exceli ridade vahel, et raiuda nt lubatust veidi rohkem metsa - majanduskasv! Mis on sellisel juhul minu motivatsioon olla keskkonnasäästlik, kui see teeb mingis muus mulle olulises keskkonnasektoris kahju? Kui meie ülim eesmärk on lühiajaline rahaline kasum, siis me ei saa seda mängu võita.

Kas sellest «nokk kinni, saba lahti» olukorrast tekib ahastustunne ka?

Tundub jah, et bürokraatide poolt on loodud äge mäng, milles on igasuguseid nõkse ja trikke. Kuid see on inimeste poolt loodud ja seda saavad inimesed ka muuta. See pole loodusseadus, see on lihtsalt seadus.

Olen hetkel piisavalt sinisilmne ja ei tea kõiki neid lõkse, kuhu olen sisse astunud: esmapilgul hea teeb asju hoopis halvemaks. Kõikidele tuleks samas jätta õigus oma meelt muuta ja käitumist kohandada. Kui selles kliimasegaduses oleks lihtsalt head inimesed versus halvad inimesed, siis see teeks asjad lihtsaks. Kõik teevad positiivseid ja negatiivseid otsuseid korraga. Eestis on kümneid ja kümneid arengukavasid, mis on omavahel kuidagi seotud, aga räägivad üksteisele vastu.

Elu on sasipundar, mida saab teatud määral suunata. Eesti peaks otsima, mis tahame olla: kas ökoriik või tootmismaa? Kui Eestil veel on päris loodust, siis äkki see ongi meie hinnaliseim asi nii vaimselt kui ka rahaliselt? Kui ei saa seda väärindada rahas, siis ütleme, et see on hindamatu. Kui ikkagi tahame rahalist väärtust näha, siis ülioluline on keskkonnast süsiniku tagasi salvestamine.

Parim lahendus on puud. Eestis on puid. Eesti ka raiub palju puid. Praegu on olukord, kus meil on lühikese aja jooksul vaja omada võimalikult palju kasvavaid puid. Kui keegi ütleb «aga see puu kasvab ju tagasi», siis see on tõsi, aga võtab 70 aastat, et ta jõuaks süsiniku salvestuses tagasi nullpunkti. Meil pole seda aega. Kes siis suudab mõjutada neid Eesti firmasid, kes ütlevad, et oleme Eesti metsa maha saagides täiega rohelised?

Pole mõistlik ega reaalne raiemahtusid nulli viia, sest üks sektoritäis inimesi kaotab nõnda töö, kuid seda tuleb vähendada. Eesti metsaaktivistid räägivad samuti lihtsalt mõistlikust vähendamisest. Kuna rahakallistajad tunnevad end kasumi vähenemisest (mitte isegi kahjumist) riivatuna, siis hakataksegi pulki kodaratesse loopima. Mõtestatud dialoog nõuabki, et tullakse kokku, hingatakse sügavalt sisse ja siis räägitakse päris asjadest. Raha on väljamõeldud, kuid suure mõjujõuga asi, hetkel. Õnneks olen sellega nii vähe tegelenud, et ei tunne veel depressiooni märke. Pigem teeb kogu see jaburus nalja. Ja kui hommikul enam silmi lahti teha ei taha, siis suudan seda enda puhul märgata.

Teed palju asju. Asjalike inimeste puhul võib kõrvaltvaatajal tekkida mulje, et neil polegi «ma ei viitsi» hetki. Kas sul on neid hetki ja kuidas nendega toime tuled?

Üritan «ma ei viitsi» asju teha võimalikult vähe. Need lükkuvad edasi, kuni pole võimalik enam edasi lükata. Siis ongi näha, et võib-olla see on asi, mida ei peaks tegema, kui see on mulle vastumeelne. Kui on tunne, et ei viitsi, ongi vahel targem mitte viitsida. Pole vaja suruda. Keegi ütles kunagi, et ainuke, mida pead tegema, on lõpuks ära suremine. Muu on valikuline. Oled teinud valikud, võtnud kohustused, sulle antakse võimalus teha erinevaid asju. Aga sa ei pea. Sul on leping? Ütle ülesse! Kui ütlen endale, et pean midagi tegema, siis küsin, kas ikka pean. Tuleb välja, et teen seda mingil põhjusel, olen ilmselt ise kuidagi «süüdi», et seda teen. Kui see on asi, mis on mulle tulevikus või maailmale kasulik, teen seda hea meelega. Kui aga vastus küsimusele «miks pean» on «sest ma pean», siis ühel hetkel selgub, et tegelikult ei peagi. See on samuti midagi, mis hoiab vaimset tervist.

    Tagasi üles