/nginx/o/2018/10/23/11518380t1h6b33.png)
Doktor Klaudia Bežanitskaja, «arst keerulise nimega», nagu teda rahvas sageli nimetas, oli 1920.–1940. aastatel tuntud kopsuarst Tartus. Temas oli südamlikkust ja sooja huvi iga patsiendi, iga tuttava ning ka võhivõõraste vastu. Igaühele, kes astus üle Bežanitskite kodu läve, sai osaks tõeline vene külalislahkus.
Bežanitskid olid juba põlvkondi õigeusu preestrid Liivimaal. Isa Nikolai oli pehmeloomuline mees ja armastas väga oma perekonda. Ema Maria Kazarinova, kes oli pärit Jaroslavlist, oli elav ja energiline. Nikolai Bežanitski pidas vaimuliku ametit mitmes koguduses: tütar Zinaida sündis Varnjas 1884. aastal, Klaudia 15. oktoobril 1889 Kaismal Pärnu maakonnas. Klaudia oli vaevalt kolmene, kui pere kolis Võrru. Viis-kuus aastat Võrus elades ja kirikuvalvuri tütrega liivahunnikus mängides õppis tüdruk selgeks eesti keele.
Preestri pere külalislahke kodu
1904. aastast asusid Bežanitskid Viljandisse, Zina saadeti Peterburi kõrgematele Bestuževi kursustele. Just siis algasid mässulised ajad ning noor tüdruk sai pealinnas kergesti bolševistliku nakkuse. Vanemad olid sellepärast vägagi mures, eriti 1905. aasta lõpul, kui paljusid heideti instituudist meelsuse pärast välja ja Liivimaal hakkasid ringi sõitma karistussalgad.
Preester Bežanitski tegi kõik mis võimalik, et aidata vangistatud eestlasi või peita neid tagaotsijate eest. Tal õnnestus mõned isegi mahalaskmisest päästa. Nende endi majas redutas Johan Sapas, Tuhalaane köster-kooliõpetaja, kes sai tema käest süüa ja tütarde käest raamatuid lugeda. Mari Raamot on meenutanud oma mälestusteraamatus, kuidas preester Nikolai kirjutas Riiga piiskop Agafangelile ja aitas nii päästa tema abikaasat Jaani.
Zina revolutsioonilise meelsuse pärast muretsenud vanemad saatsid Peterburi tema juurde elama tõsise 15-aastase Klavdjuša. Noorem õdedest oli väga eeskujulik õpilane ja lõpetas naisgümnaasiumi samal 1906. aastal kui vanem õde oma kursused. Zina läks aasta pärast mehele Sergei Dormidontovile ja temast sai vene keele õpetaja eesti koolides.
Üks esimestest arstiteaduskonna naisvabakuulajatest
Naisi Vene Keisririigis siis veel ülikoolidesse ei võetud, küll aga esmakordselt vabakuulajaks ehk nagu ametlikes paberites nimetati – «võõrkuulajaks». Enneolematult suure sisseastujate tungi tõttu Klaudia kohe Tartu Ülikooli arstiteaduskonda ei saanud, vaid pidi ajaloo-keeleteaduskonnas alustama. Oktoobris, kui paljud, keda kohutas töö laipadega, minema jooksid, pääses Klaudia arstiteaduskonda. Esimene kursus oli uskumatult suur: ligikaudu 400 inimest, neist umbes 30 vabakuulajat.
Paljud üliõpilased töötasid juba varakult õpingute kõrvalt kliinikutes ja laboratooriumites. Suvevaheaegadel püüti saada tasulist tööd ümbruskonnas: rõugetevastase vaktsineerijana, sanitaarkontrolli abilisena või lastelaagrites. Klaudia töötas kolm aastat suvel arsti abina sanatooriumis ja haiglas Riia rannas. IV kursusest alates aga ordinaatorina sisehaiguste kliinikus ja seejärel professor Karl Dehio ja eradotsent Ernst Masingu juures assistendina.
Hakati valmistuma juba riigieksamiteks, kui 1910. aastal Vene haridusminister ootamatult saatis kõigisse ülikoolidesse laiali käsu mitte lubada riigieksamitele naisvabakuulajaid. Peterburi ja Moskva naisõppurite eestvedamisel organiseeriti protest. Klaudia käis Tartu Ülikooli esindajana Peterburis seda ministritele üle andmas. Aktsioon kandis vilja ja naisvabakuulajatel lubati lõpetada õpingud.
See oli ülikooli esimene segalend ja lõpetas 1911. aastal. Kuid Klaudial tuli seoses tütre sünniga riigieksameid edasi lükata ja diplomi cum laude sai ta 1913. aastal.
Ebatraditsiooniline pere
Mehele läks Klaudia III kursusel juurat õppinud Jaan Moksile, kuid kooselust ei tulnud midagi välja. Tütre Tatjana isaks sai hoopiski grusiin Pavel Tsitsianov, kes oli pärit Thbilisist ja õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust. Ema Maria oli mõistetavalt tütrele pahane ja ägedalt selle suhte vastu. Ta kirjutas Paveli sõbra nimel kirju poisi isale, milles hoiatas «avantüristi võrku sattumast», soovitades isal Pavel teise ülikooli üle viia. Need kirjad valmistasid noormehele ja tema perekonnale palju ebameeldivusi, kuid ei muutnud midagi.
Aastaid hiljem rääkis Klaudia oma lapselapsele, et tema elus oli olnud kolm meest. Ühega oli ta abielus, teisega oli tal laps ja kolmandat ta armastas. See kolmas oli Tartu Ülikooli meditsiiniprofessor baltisakslane Ernst Masing, kes paraku pidi abielluma oma venna Alberti lesega. Moksist lahutas Klaudia end alles 1922. aastal.
Vanemad elasid aastast 1907 Tartus, sest Nikolai Bežanitski oli määratud Jüri koguduse vanempreestriks. Pisike Tamara elaski varases lapsepõlves vanaisa ja vanaema juures, sest ema oli pidevalt haiglas tööl.
Et Klaudia juba varases nooruses end tõsise ja andeka arstina näitas, kõneleb fakt, et naistevihkajast professor Nikolai Burdenko kutsus ta kolmeks 1914. aasta suvekuuks tööle Saki mudaravila kirurgiaosakonda Krimmis. Noor doktor võttis kaasa oma tütre ja ema. Keset idüllilist ja kaunist suve kärgatas sõjakõu – algas maailmasõda. Mobiliseeritud Pavel Tsitsianov sõitis Sakki oma perega hüvasti jätma.
Pöördunud sügisel tagasi Tartusse, jätkas Klaudia oma tööd ülikooli sisehaiguste kliinikus, kus ta nüüd ei olnud mitte ainult hommikust õhtuni, vaid ka öövalvetes.
Vintsutused kaosesse vajunud Venemaal
1916. aastal kutsuti Klaudia tööle Kaukaasia rindele – arstiks ühte välilaatsaretti Türgis. Soovides näidata oma tütrele Kaukasust ja isa kodumaad, võttis ta Tamara ja oma ema kaasa. Thbilisis ootas neid vürst Nikolai Tsitsianov, Paveli isa, kes oli suure majapidamise ja pere pea. Tuntud äkilise ja keevalise meelega mehena, osutas ta siiski oma pojatütre perele tõelist gruusia külalislahkust. Klaudia sõitis peaaegu kohe Hasan-Kalasse. Tema tütart aga hellitati – õpetati talle gruusia keelt ja riietati tšerkessikuube.
Sama rõivastust kandis ka Klaudia, kui tal laatsaretist kuhugile sõita oli vaja. Seda sai teha vaid ratsa, muud transpordiviisi mägises minarettidega kaunistatud linnakeses ei olnud. Samal ajal leidis aset viimane kohtumine Pavel Tsitsianoviga, kes oli tagalasse saabunud oma skorpionihammustusega jalga ravima ja kadus peagi tagasi sõjamöllu.
Klaudia saavutas üleviimise Thbilisi. Koos tütre ja emaga hakkasid nad elama linnaäärses Vakes, kuhu kiirustades oli formeeritud halastajaõdede laatsaret, mis silmapilkselt täitus patsientidest. Loodus oli seal kaunis: ühel pool mägede kõrge platoo ja teisel järsak, mille sügavuses laiusid viljapuuaiad.
1918. aastal hakkas elu muutuma teiseks. Haigla likvideeriti ning välismaalased valmistusid lahkuma Venemaa piiridest. Kui suur rühm rootslasi vajas saatvat arsti oma sõidul läbi Baltimaade koju, kasutas Klaudia rõõmuga võimalust pääseda Tartusse ning näha isa ja õde. Kodulinnast sõitis naine Voroneži, kuhu oli evakueeritud Tartu Ülikool, kohtus sõprade ja professoritega.
Nälg, haigused ja kodutus
Raskuste kiuste jõudis Klaudia tagasi Thbilisi ja leidis pere elusa-tervena eest. Algas edasine teekond. Kõigepealt Novorossiiskisse, kus elamiseks vaid sadamas seisvad vagunid, mille vahel lõõtsus inimesi jalust niitev tuul. Seejärel tuli Jekaterinodar, kus eluase leiti kusagil vaksali läheduses. Lisaks näljale ja plahvatustele möllas kodusõjast haaratud linnas tähniline tüüfus.
Klaudia kui arst otsis tüüfusesse haigestunuid ja saatis neid hospidali. Ta sai ka ise nakkuse ning paigutati laatsaretti, mis oli kiiruga sisse seatud laste nakkushaigla korpusse. Seetõttu ei põdenud Klaudia läbi mitte üksnes tüüfuse, vaid ka taastuva tüüfuse ja difteeria.
Haiglast väljakirjutatud naine oli kui inimvare, kes hirmutas nii oma ema kui tütart. Pärast difteeria põdemist oli Klaudial ülaneelu halvatus: ta rääkis ninahäälega, ei saanud neelata isegi lusikatäit suppi, osa vedelikust voolas nina kaudu välja. Pool aastat polnud naine töövõimeline, kuni viimaks pääses sanatoorsele ravile Gelandžikki. Pügatud peaga pisikest kasvu Klaudiat ei osatud seal algul naiseks pidadagi, arvati haigeks poisikeseks. Suureks õnneks ravi aitas ja Klaudia ilmus pere juurde tagasi päevitunult, käharpäisena ja täis energiat.
1919. aastal määrati doktor Kislovodskisse tuberkuloosikuurordi arstiks. Ootamatult saabus Klaudia juurde koolerasse haigestunud medõde, kes oli temasse väga kiindunud Thbilisis. Klaudia võttis kaheks nädalaks puhkuse, muretses naisele koha tühjalt seisvasse hoonesse, käis tema juures, toitis, hoolitses. Samal ajal tuli õde Zinalt kiri nende isa hukkamisest. Klaudial, kes kaitses oma peret nakkuse eest, ei olnud võimalust ei suudelda ega emmata ema. Alles kümme päeva hiljem, kui haige oli surnud ja maha maetud, desinfitseeris ta kõik ja pääses viimaks oma pere juurde, et koos leinata.
Nikolai Bežanitski oli olnud tartlaste hulgas, kelle taganevad punased võtsid pantvangidena kinni ja lasksid 14. jaanuaril 1919 maha enne, kui kuperjanovlased ja soomusrongid jõudsid Tartu vabastada. Sellal, kui Tähtvere poolt kuuldus relvade kõminat, kostsid ka tuhmid löögid ja lasud krediitkassa keldrist. Tapeti 19 inimest, nende hulgas kaks luteri kiriku pastorit, õigeusu ülempreestrid Mihhail Bleive ning Nikolai Bežanitski ja esimene Eesti õigeusu piiskop Platon. Krediitkassa seinale paigutati hiljem mälestustahvel hukatute nimedega ja kuni 1940. aastani mälestati igal aastal 14. jaanuaril piinarikkalt tapetuid.
Kodusõja lõpul Krimmis
Punaste poolt ahistatud inimesed asusid ümber Krimmi. Ka Klaudia koos perega liikus lõuna poole. Jevpatorias haigestus tema ema tüüfusesse. Klaudia ei julenud enam ema paigutada haiglasse, sest neis polnud ammu mingit korda. Niipea kui ema Maria oli enam-vähem paranenud, sõideti laevaga Krimmi lõunarannikule Suuk-Susse.
See oli kunagine vene rikkurite suvitusrajoon, pikitud paleede ja lossidega. Õhk oli täis rooside ja magnooliate rasket aroomi ja silmi rõõmustas seninägematu värviküllus, horisondi sulges Ai-Petri mägi. Kaupmees Jelissejevi lossi seati sisse sanatoorium, kus Klaudia tööd leidis. Ärasõitnud veinimeistri loal said nad elada tema imeilusas majas.
Novembris 1920 lõpetati järsult kodusõja eepos valgete hävitamisega. Krimm muutus nõukogulikuks. Suurvürsti suvilatest piki mereranda said puhkekodud, Klaudiast aga Krimmiranniku puhkekodu ja Koreizi ning Ai-Petri sovhoosi arst. Klaudia teatas esimese lõunasöögi ajal kõigile, et ta on arst, kuid läbivaatusega ta peale käima ei hakanud, ütles vaid, et võtab vastu kõik, kes tema poole pöörduvad.
Tal oligi parem madalat profiili hoida, sest nende kodus peitis end selgrookahjustusega valge ohvitser. Mees oli kukutanud end mahalaskmise ajal hetk enne kogupauku kuristikku. Sai küll viga, aga jäi ellu. Keegi oli tal aidanud roomata doktori juurde. Klaudia pani ta elama tühjaks jäänud maja kolmandale korrusele, toitis ja ravis, kuni mees tervenes.
Tartust tuli 1921. aasta suve lõpul kiri, milles õde Zina teatas, et oli vormistanud neile kõigile paberid koju tagasipöördumiseks. Tarvis oli vaid sõita Moskvani, kus Eesti saatkonnas pidid ootama raha ja dokumendid. Kuid Klaudiat kui arsti Krimmist ära ei lastud. Kartes, et lähedased surevad nälga, saatis ta 10-aastase Tamara ja ema, kes oli pärast tüüfust kaotanud mälu, üksi teele koos puhkekodust lahkujate rühmaga.
Klaudial endal õnnestus Krimmist välja murda alles 1922. aasta märtsis ja Tartusse jõuda suve lõpuks. Reis oli pikk ja raske. Jõudnud Moskvasse, oli ta mõelnud, et tema sumadan riietega näis talle liig raske nõrkuse ja väsimuse tõttu, kuid selgus, et kõik tema asjad olid varastatud ning nende asemele pandud telliskivi. Koduses Tartus hämmastas puhtus ja söök, kõike oli palju. Pärast lamedate kivide vahel hõõrutud nisuteradest delfiinirasvas küpsetatud kakke oli toit kodus fantastiline.
Hinnatud tuberkuloosiarst Tartus
Zina asus õpetajaks Tallinnasse ja temast sai vene linnagümnaasiumi inspektor. Klaudia hakkas Tartus haigekassa arstiks. Tütar sai lõpuks koolis käima hakata.
1. mail 1923 määrasid Eesti Punane Rist ja tuberkuloosi vastu võitlemise ühing doktor Bežanitskaja Tartus avatud tuberkuloosihaigla arstiks ja juhatajaks. Juba 20. maiks jõudis ta organiseerida ja avada tiisikusnõuandla Gustav Adolfi tänaval. Vera Poska-Grünthal on kirjutanud: «Tema jaoks olid kõik inimesed võrdväärsed – sõltumata rahvusest, usutunnistusest, ühiskondlikust seisundist. /…/ Tema suhtumine haigetesse oli ebatavaline, ta ei andnud neile lihtsalt arstiabi – sellele lisandus veel ka hingeravi, ta kandis hoolt oma haigete psüühilise tasakaalu eest.»
Elu jooksis normaalsetesse rööbastesse. Klaudia ja tütar elasid nüüdsest kahekesi puust ühekorruselises majakeses Ülejõe linnaosas Kivi 71 – ema oli läinud Zina juurde. Peale nende kahe elasid kolmetoalises korteris foksterjer Fomka ja teenija Matilda. Nende kodu oli alati avatud külalistele, keda populaarsel doktoril ei olnud mitte vähe. Aktiivselt võttis Klaudia osa kõigist vene kultuuriüritustest. Ta oli Vene Üliõpilaste Ühingu liige.
Õde Zina korraldas oma õpilastele regulaarselt sõite välismaale. Klaudia oli tarvilik saatearstina ja loomulikult võttis ta alati kaasa oma tütre. Nii käidi kultuurireisidel Lätis, Poolas, Soomes, Austrias, Norras, Rootsis ja Tšehhoslovakkias. Kui puhkusest aega üle jäi, veedeti see Toilas või Narva-Jõesuus.
Tütar Tamara ühines veel gümnaasiumiõpilasena Vene Üliõpilaste Kristliku Liikumisega. Ta hakkas osa võtma nende kongressidest ja tutvus Amiensis liikumise aktivisti Ivan Lagovskiga. 1930. aasta suvel määrati Klaudia Bežanitskaja kolmeks kuuks Taagepera tuberkuloosisanatooriumi peaarsti asetäitjaks. Koos tütrega veetsid nad suve Taageperas, kus all külas Želninite juures puhkas Ivan Lagovski. Tamara ja Ivan laulatati augustis Tartus. Noored asusid elama Pariisi, kuhu Klaudia saatis kodust Stude šokolaadi, Böningi präänikuid, Šveitsi juustu ja musta leiba ning veetis ühe suve koos nendega Vahemere ääres Cannes’is.
Doktori külalislahke kodu ja abivalmidus
Kui noored 1933. aastal Tartusse tagasi pöördusid, üüris Klaudia suure viietoalise korteri raudteejaama lähedal. Peagi hakkas see täituma kunstnike piltidega. Tuberkuloosiarstina hoidis dr Bežanitskaja oma tähelepanu all eriti vaeseid üliõpilasi ja sättis sisse kontrolli Pallase õpilaste üle. Oma kogenud silmadega nägi ta, keda oli tarvis kontrollida röntgeniga või keda majutada raviks sanatooriumi. Igal aastal paluti Klaudial kevadnäituselt valida pilt. Mõistagi valis ta sellelt, kes toetust kõige enam vajas.
Kaks korda aastas täitus Klaudia korter külalistest – 15. oktoobril tema sünnipäeval ja 19. novembril tema nimepäeval. Kedagi ei kutsutud, kõik teadsid niigi. Sünnipäevaks tulid eesti sõbrad, nimepäevaks venelased.
Klaudia oli valmis abistama igaüht, kes abi vajas. Nii oli Tartus raskustesse sattunud Koidula tütar Anna Michelson, kes oli küll Eestisse kutsutud, kuid õige pea hüljatud raske iseloomu ja eesti keele mitteoskamise pärast. See oli dr Bežanitskaja, kes omal algatusel leidis talle saksa keelt rääkivas peres odava toa, kus Anna üüri tasus tundide andmisega. Sageli sõi ta lõunat Klaudia pere juures, kes talle ka uusi õpilasi muretses.
Suviti üüriti sõprade Želninite vahendusel suvilat Karula järve ääres. Paadiga mindi juba varahommikul järvele: Klaudia ja Ivan õngedega, Tamara raamatu või kudumisega. Nagu ikka käis neil palju sõpru külas. Klaudia nautis õhtusi jalutuskäike metsateel, kus järjekordne külastaja talle oma südant puistas. Naljatades hakkasid nad oma suvilat kutsuma «purustatud südamete majaks».
Tartus pühitseti 1938. aasta märtsis dr Bežanitskaja 25 aasta arstitegevuse ja 15 aasta tööjuubelit suurejooneliselt. Selleks ajaks oli doktorist saanud Tartu linnavolikogu liige, Eesti Akadeemiliste Naiste ühingu, Soroptimistide seltsi ja paljude teiste organisatsioonide liige.
Sama aasta oktoobris alustas tiisikusnõuandla Klaudia organiseerimisel tööd uutes ja moodsamates ruumides Lai tänav 35.
Lagovskite arreteerimine
1939. aasta sügisel, kui algas baltisakslaste ümberasustamine, lahkus Tartust professor Ernst Masing, paludes Klaudial hoolt kanda oma korteri eest. Nii kolitigi kogu perega Masingu hiiglasuurde kaheksatoalisse korterisse.
1940. aasta suvel oldi nagu ikka Karulas, kui nendeni jõudis teade, et võimud otsisid Ivani. Klaudia sõitis kohe linna ja läks NKVDsse, et teada saada, milles asi. Seal öeldi, et vajatakse tarku inimesi ülikooli. 5. augustil läksid Tamara ja Ivan koos NKVDsse. Samal ajal saabusid koju läbiotsijad, kes ei jätnud mitte üht nurgatagust ega sahtlipõhja läbi tuhnimata. Konfiskeeriti hulk raamatuid ja pabereid. Tütar Tamara lasti koju, kuid väimees Ivan Lagovskit Klaudia rohkem ei näinud. Nad said vaid teada, et ta viidi Patarei vanglasse ja sealt Leningradi süüdistatuna osalemises Vene Üliõpilaste Kristlikus Liikumises, mida mees ei salanudki. Kohtuasi lõppes mahalaskmisotsusega ja Ivan hukati 3. juulil 1941.
Professor Masingu korter natsionaliseeriti ja ema ning tütar kolisid väiksemasse, Pepleri 27 asunud neljatoalisse. Samasse majja õnnestus Klaudial paigutada ka Anna Michelson koos oma teenijannaga.
1. juulil olid nad traditsiooniliselt tähistanud Tamara 30. sünnipäeva. Järgmisel õhtul tuli Klaudia juurde patsient, kes hoiatas, et nad ei ööbiks mitte mingil juhul kodus. Kuid doktor ei saanud ära minna ja jätta maha teisel korrusel elavat Anna Michelsoni. Öösel kella 2 ajal kostuski koputus uksele. Pärast tavapärast läbiotsimist viidi naised kõrvalasuvasse NKVD majja ülekuulamisele. Tamara viidi Tallinna, kus jätkusid ülekuulamised ja süüdistamine spionaažis. Klaudia aga lasti üllatuslikult vabaks. Õnneks sai ta tutvuste kaudu teada oma tütre äraviimisest, muidu oleks ta murest hullunud, kui 9. juulil selgus, et taganevad punased oli Tartus maha lasknud kõik 192 vangi, kes sel hetkel seal viibisid.
Kõige raskem oli kanda teadmatust tütre saatusest
Mitu nädalat kestnud pommitamiste ajal sai töökohustuste tõttu tihedalt ringi liikunud Klaudia kaks korda haavata. Kord käelabasse, kord kaelapiirkonda, kuid paranes.
Saksa ajal majutas doktor hättasattunud inimesi. Haiged, kes elasid ümbruskonna taludes, tõid toiduaineid ja tal oli võimalus aidata abituid, andes neile oma kodus süüa. Ka venelastest vangidele suutis ta smugeldada toiduaineid. Igal aastal tütre sünnipäeval ostis ta kringli, kunstiraamatu ja tegi tütre jaoks märkmeid oma kalendris, kuigi tal polnud Tamarast vähimaidki teateid. Küüditamise-arreteerimise ohvritele peeti tema kodus eestpalveid ja nende lastele korraldas ta jõulupuud.
Klaudia hea saksa keele oskus oli kasuks asjaajamises okupantidega. Naine katsus teha mis võimalik tuttavate juutide päästmiseks. Ta leidis neile võimalusi peitumiseks maal, muretsedes vahepeal vajalikke dokumente.
Kui algas sakslaste taganemine ja punaarmee pealetung, evakueeris dr Bežanitskaja tuberkuloosidispanseri varad 42 km kaugusele Tartust, kus Varbevere koolihoones sai tööd jätkata. Ta viis maale kogu aparatuuri ja dispanseri sisustuse, samuti 11-liikmelise personali. Hoone Laial tänaval põleski lahingute ajal ära. Pöördunud tagasi Tartusse, leidis Klaudia tulevase dispanseri jaoks asukoha Veski tn 62, tõi kõik üle ja alustas linnas ühe esimesena arstiööd.
Tema äraoleku ajal oli Pepleri tänava kodust üle käinud venelaste sanitaarsalk. Kogu elamine oli reostatud ja lõhutud: kaks samovari ja suur kastrul olid muudetud klosetiks, kõik, mis ei meeldinud, oli loobitud külalistetuppa hunnikusse, aga mis meeldis, kaasa võetud. Raamatutest olid välja rebitud illustratsioonid, veranda aknad olid puruks. Klaudia ei tahtnudki sellisesse kohta enam tagasi pöörduda, kuid hea sõber dr Grigori Bogdanov aitas korteri korda seada.
Postkontoris töötanud eestlased lubasid Klaudial käia avamas kirju, mis tulid hävinud dispanseri aadressil, sest ta hoolis oma patsientidest. Ühel õnnelikul päeval sattus naise kätte ka tema enda tütre saadetud kolmnurgake. Viimaks sai ta teada, et Tamara on elus. Küll vangilaagris, aga siiski elus. Kohe hakkas ta saatma kirju ja pakke. Ning kui 1946. aasta juulis jõudis kätte tütre vabastamine, läkitas raha ning riided kojusõiduks.
Klaudia oli tütre äraolekul majutanud oma korterisse terve hulga hädasolijaid: küüditatute ja haigete perekondi, tuttavaid arste ja üliõpilasi. Peale tütre kojusaabumist kolis osa neist välja, jäid vaid dr Bogdanov ja Nikolajenkod. See oli akadeemik Vavilovi arreteeritud assistendi Jevdokia Nikolajenko perekond: 17-aastane tütar Zoja, 8-aastane Sašenka ja nende poolpime tädi. Tartu Täitevkomiteest taotles Klaudia luba võtta see kolmest inimesest koosnev perekond oma ülalpidamisele.
Tütar Tamara hakkas tööle registraatorina ema juures dispanseris. Sellesama töölaua äärest viidi ta ühel 1949. aasta märtsihommikul minema. Klaudia jõudis kohale viimasel hetkel, nähes tema äraviimist tagaukse kaudu. Ta habises nuttes: «Mida te teete? Ta on mul ju ainus!» Mehed kehitasid ainult õlgu.
Küüditatuna Omski oblastis ja Krasnojarski krais
Klaudia Bežanitskaja ise küüditati 25. märtsil 1949 ja määrati väljasaatmisele Omski oblastisse koos Nikolajenkotega kui «natsionalistide perekond». Selline määratlus jäi Klaudiale sügavalt arusaamatuks. Tamara oli saadetud Krasnojarski kraisse ikka sellesama spionaaži süüdistusega, mille eest ta juba viis aastat vangilaagris oli istunud. Õde Zina, kes püüdis aidata niipalju kui võimalik, hoolitses pakkide saatmise eest. Dr Grigori Bogdanov aitas päästa palju nende kodusest varast ja saatis Klaudiale Siberisse tema asju ja raamatuid.
Doktor Bežanitskaja töötas Omski oblastis Tšerlaki külas arstina ambulatooriumis ja elatas õppivaid tütarlapsi ning nende pimedat tädi. Juba 1950. aastast hakkas ta taotlema tütre enda juurde saamist, kuid Krasnojarski krai ei andnud oma küüditatuid ära. Märtsis 1950 vallandati Klaudia kohalikust haiglast «lohaka» töö pärast – liialt palju oli ta kurnatud inimestele kirjutanud tööst vabastamise tõendeid. Pärast vallandamist sai ta hea inimese abiga tööd Pavlogradka haiglas.
Viimaks õnnestus Klaudial saavutada enda üleviimine tütre juurde. Tamara oli vahepeal jõudnud abielluda Ivan Miljutiniga, sünnitanud poja Kolja ja ehitanud majakese Bogutšanõ servale. Klaudia jõudis perekonna juurde 1953. aasta septembri algul. Ta sai loa asuda röntgenoloog-ftisiaatri kohale rajoonihaiglas ja oktoobris sündis teine tütrepoeg Andrjuša.
1956 Ivani ja Tamara väljasaatmisotsus tühistati, kuid Klaudiat peeti endiselt ümberasustatuks. Kuna nad võisid liikuda Krasnojarski krai piires, otsustati 1955. aastal kolida lõuna poole – Minussinskisse. Ivan läks tööle maanteede inseneriks ja Klaudia füsioteraapiakabinetti. Algul nõukogude inimesed umbusaldasid küüditatud arsti, aga peagi olid tema juurde lõputud järjekorrad. Paljud ei soovinud mingeid protseduure – lootsid saada nõu ja läbivaatuse. Vastuvõtud kujunesid tohutuks.
Elulõpp Tallinnas
Alates 1956. aasta kevadest hakati pidama plaane tagasipöördumiseks Eestisse. Nüüd oli viimaks ka Klaudia saanud passi ja ta kirjutas Tartusse, et uurida töö saamise võimalusi. Paraku sai ta sealselt tervishoiuosakonna juhatajalt jaheda äraütlemise. Vsevolod Grünthal, kes sellest teada sai, kutsus doktor Bežanitskaja enda juurde Tallinna psühhoneuroloogiahaiglasse röntgenoloogiks.
Siberis müüdud maja eest said nad Tallinnas poolelioleva maja vundamendi. Eluaseme valmimiseni elati toakeses haigla köögi peal. Sõbrad, kes olid põgenenud Ameerikasse, saatsid raha, millega oli võimalik majaehitust finantseerida. Aitas muidugi ka õde Zina, kes töötas polütehnilises instituudis dotsendina.
Väga armastatud doktor Klaudia Bežanitskaja suri 12. oktoobril 1979. aastal ja on maetud Pärnamäe kalmistule. Tallinnas meditsiiniõena töötanud Tamara pöördus pensionärina tagasi omale armsasse Tartusse. Ta kirjutas 1997. aastal avaldatud mälestusteraamatus: «Kogu mu elu möödus ema kõrval, kes oli erakordse hingesuurusega elav, toimekas ja hea inimene.»
Kasutatud: