Aleksandr Popov: Mustamäe on paljasteks meesteks valmis!

Aleksandr Popov
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Sügisese ilma riukalikkuse kiuste veel taganeda mittesooviv soojalaine on meeldivaks põhjuseks hetkelistest vihma ja tormi iilidest kantud ajutises meeltesegaduses sahtlipõhja topitud päikeseprillide ja jalatsiriiuli pimedustesse pagendatud pastalde välja otsimiseks. Kergel jalal ja kaitstud silmil on kõigil soovijatel võimalus oma ellu uusi ja huvitavaid elamusi saada, suunates sammud reipalt uue ja suursuguse Mustamäe Elamuste Keskuse poole.

Vähem märgiline pole ka asjaolu, et keskuse asukohaks valiti legendaarne Akadeemia tee, mille ühiselamud ja nendes vohav elamustelaviin on pakkunud väljakutseid ja närvikõdi nii avaliku korra tagajatele kui ka ühiselamute naabruses resideeruvatele mustamäelastele juba taasiseseisvumisele järgnenud tormilistest üheksakümnendatest saadik.

Nüüd on lootus jõuda uuele elamuslikule tasemele suurenenud, kuna uues keskuses saab lisaks ühikaelu argipäevast puhkamisele ka korralikult trenni teha, et olukorras, kus tuleb ette vajadus välja selgitada «naabrist parema» tiitli pretendendid, ei peaks muretsema rammetusest tekkida võivate segavate faktorite pärast, mis võivad tingida elumerelainetesse heitumise kurvad tagajärjed.

Salvestatud intiimne elamusteotsing

Palju märgilisem on aga hoopis see, et uues keskuses on materiaalset väljendust leidnud uus trend sugudevahelises võidukäigus – ühiskonna valmidus filmida «elamusi janulevaid» meesterahvaid riietusruumis elamusteks ettevalmistudes või siis elamustejärgselt hügieeniprotseduuride läbiviimisel ning neile järgnevail puhkehetkeil. Nimelt on keskuse juhtkonna poolt vastu võetud otsuse alusel meestele eraldatud riietusruumidesse paigaldatud videokaamerad, eesmärgiga tagada keskuse külastajate julgeolek ja turvalisus ööpäevaringselt.

Naistele eraldatud riietusruumides sellist luksust aga veel ei ole (kuigi tehnilised eeltööd selle tagamiseks juhtmestiku ja kaablite näol on tehtud). Meediale antud usutluses leidis keskuse juhataja, et meie armsa koduriigi ühiskond ei olevat veel valmis selleks, et videotehnika kasutamine turvalisuse eesmärgil laieneks aktsepteeritavuse vaatekohast ka naistele. Küll aga ollakse valmis koheselt reageerima, kui ühiskond märku annab, et naiste privaatsuse riivamine on muutunud sama aktsepteeritavaks kui meeste privaatsuse riivamine.

Ühiskond ei ole veel paraku reageerinud. Küll aga on seda teinud andmekaitse inspektsioon, kelle esindaja arvates ei ole meeste riietusruumi kaamerate paigaldamine seadusandluse vaatenurgast lubatav ning käimasolev menetlus peaks ideaalis jõudma selgusele, kas Mustamäe Elamuste Keskuse juhile teadaolev «ühiskondlik valmisolek» jäädvustada meeste «intiimset elamusteotsingut» on teada ka seadusandlikule, ja läbi selle otsuste ka täidesaatvale ja kohtuvõimule. Lisaväärtust annaks vast keskuse juhi põhjalikum selgitus sellest, kuidas ta säärase «valgustatud» ideeni jõudis ning millistest allikatest saaks teadmistehimulised Homo sapiens'id ammutada teadmisi sellest, kuidas säherdune «ühiskondlik valmisolek» teoks sai.

Oh aegu, oh kombeid

Minule endale meenus sellest «elamuslikust» seigast kuuldes isiklik kogemus kunagises TTÜ (modernses kõnepruugis TalTech) spordihoone riietusruumis, kus kaamerate puudumisel pidi aga ennast mentaalselt valmistama asjaoluks, et tihtipeale tavatsesid riietusruumi selleks, nagu öeldakse kõige ebasobivamal ajal väisata spordihoone koristajatädid, kes leidsid, et kõige parem aeg põrandapesuks on siis, kui riietusruum rahvast pungil on.

Ja mis siin imestada, seltsis ikka segasem! Küll aga olid nad alatasa ärritunud, kui keegi neile märkuse suvatses teha ja lahkuda palus. Salvava «Mis sa arvad, et siin on midagi, mida ma näinud pole?!» küsimuse saatel jätkasid tädikesed oma toiminguid, hurjutades nende teele ette jäävaid noori (ja kohati ka enam mitte nii noori) mehi oma moppidega, kui nood ennast piisavalt kiiresti teelt eest ära ei liigutanud. Ilusad ajad olid, võrdsed!

Eelnevalt mainitud mälestuse kontekstis on vast paslik märkida ka seda, et tädikeste invasiooni järgselt pakkus enda eksponeerimiseks tahtmatult võimaluse saanud mehepoegadele pisku lohutust asjaolu, et «letile laotu» ei jõudnud laiema tarbijaskonnani tulenevalt salvestise jagamatusest. Isegi, kui tädi hiljem suures jutuõhinas teetassi kõrvale sõbranjedele oma intiiminvasiooni kogemustest rääkis, ei pidanud kirjelduse aluseks langev maskuliinobjekt muretsema selle pärast, et tema head ja mitte nii head küljed maailmavõrgu avarustes ringeldes tuhandete, kui mitte miljonite ja miljardite, aplate tarbijateni jõuavad.

Antud juhtumil aga on privaatsuse laiem riivamine palju tõenäolisem. Salvestuseadmesse sisse murdmine info jagamise eesmärgil on tehnoloogiliselt vähem keerukas kui koristajatädi hellade mälestuste laialdane jagamine ilma tädi isikliku otsese panuseta (ja ka siis saavad uudishimu leevendust soovivad massid kõigest kirjelduse, mitte pildi).

Ühekordse makse eest mitut elamust saada oleks ju hea, aga vaevalt on paljudel elamushimulistel meeskülastajatel soovi jagada oma intiimsfääri valimatu hulga potentsiaalsete uudistajatega. Seda ka siis, kui nad on teadlikud, et jagamise eesmärgiks on turvatunne ja julgeolek, mitte himurad soovid ja ekshibitsionismi areng.

Ajad muutuvad ja nendega ka kombed. Uute ideede sobilikkuse kontrolli tagab vajadusel riik oma järelevalvega või siis ühiskond omapoolse valmiduse väljendamisega. Seniks aga istun ma oma ettetõmmatud kardinatega korteris, sest puudub võimalus jesperparveliku domineerimissoovituse täideviimiseks, ning ümisen omaette «Mustamäe valssi». Samal ajal aga salvestavad vaprad kaameraläätsed Akadeemia tee vibe'ist kantuna elamustejanuliste meesisendite intiimrituaale.

Aleksandri teisi mõtteid võib lugeda tema blogist või jälgida teda Twitteris.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles