Ida oli noorusest peale kaasa kistud revolutsioonilisest vaimustusest. XX sajandi algus Vene keisririigis polnud äkiliste pöörete poolest ka mitte vaene ja nii pühendaski naine oma taltsutamatu temperamendi põrandaalusele võitlusele. Unustamata seejuures meestega flirtida.
Romantiline üliõpilane Eduard Sõrmus ja Kroonlinna Ida
Vabaduse hõngu otsiti ka Tartus. Oli neid, kelle jaoks pilkupüüdvaks majakaks oli Jaan Tõnisson ning oli neid, kes eelistasid Mihkel Martna teeõhtuid või vene üliõpilaste Societase raamatukogu oma illegaalse kirjandusega. Vene tudengite referaadiõhtutel lauldi revolutsioonilisi laule ja poiste vaimustunud ilmed sisendasid usku, et selle nimel tasus elada.
Sellel äreval ajal oli Puškini gümnaasiumi õpilaste seas ka Ida Põder, juudisoost Samuili tütar, kes oli sündinud 1887. aastal Tartus. Sädeme sai ta kaasa just sellest linnast, aga «õitsele lõi» alles Peterburis, kui 1905. aastal sündmused revolutsiooni poole hakkasid kiskuma. Temast sai «punase viiuldaja» Eduard Sõrmuse rohkem kui lähedane kaasvõitleja.
Sõrmus oli rikka taluperemehe poeg, peen mees, kes armastas ikka hästi riietuda. Käinud Treffneri koolis ja Tartu Ülikoolis, oli ta seejärel pealinna siirdunud, et õppida ajalugu ja viiulimängu. Kuid riigivastane tegevus hakkas üha rohkem aega ja meeli köitma. Viis bolševike parteisse ja trellide tahagi. Meie tuntud 1905. aasta revolutsionäär Marta Lepp imetles juba vanglas istunud Eduardi kui pühapilti. Just selline pidi ideaalne revolutsionäär olema – märter, kinnise iseloomuga, unistavate siniste silmadega, kahvatu näoga.
Ida jagas Sõrmuse vaateid. Koos külastati Peterburi Eesti üliõpilaste karskusseltsi Ustavus, kus tegutsesid Kingissepp, Anvelt, Rei ja Oinas. Koos Konrad Mäega muretseti relvi, mida peideti ettevõtja Rootslase korterisse.
Siis tulid rahutused – Sõrmus heiskas suletud Peterburi ülikooli katusele punase lipu ja pidas revolutsioonilise kõne Jaani kirikus, kus pastor Rudolf Kallase vastu toime pandud vägivald kogudusel veel kaua meeles seisis. Aasta lõpul hakkas Eduard välja andma bolševistlikku ajalehte Edasi, mida jõudis ilmuda tervelt neli numbrit, enne kui see kinni pandi ja Sõrmus järjekordselt vangi pisteti.
1906. aastal toimetasid Ida ja Eduard bolševike partei ülesandel lendlehti ja relvi Kroonlinna madrustele. Ferdinand Kull on kirjutanud Ida kohta: «Eriti Põder andus sellele ülesandele kogu oma ülekeeva temperamendiga ja kaasakiskuva vaimustusega. Teda sai siis igale poole: ta võis ööd läbi vahetpidamata suitsetada, vähemlastega vaielda, marksismi teoreetilisi põhimõtteid refereerida, kõige süütuma näoga otse sandarmite nina all pommidega täidetud sumadaniga jalutada, ja kõigele veel lisaks – flirtida! Oma julguselt ja südameheaduselt tuleb talle kahtlemata esimene koht Eesti revolutsiooniliste tegelaste seas anda;/…/ Kes teda tol ajajärgul tundis, olid veendunud, et ka tema hea meelega valmis oli oma elu rahva eest ohverdama ega seda sugugi mingiks vägiteoks ei oleks arvanud. Ei ole siis ka ime, et teda Kroonlinna revolutsioonilistes kihtides otse jumaldati ning «Kroonlinna Idaks» kutsuti.»
Patmose saare ilmutused
Üritanud veel 1906. aasta kevadsuvel Eestis tulutult kustuvat leeki õhutada, otsustasid Ida ja Eduard välismaale põgeneda. Kõige kergem oli sinna pääseda Soome kaudu ja sügisel leidsidki nad end Viiburist. Talv veedeti Laadoga kaldal Sortavalas, mida paar hakkas nimetama oma «Patmose saareks». Sortavala eraldatus soosis üheskoos tehtud pikki matku ja Sõrmuse viiuliharjutusi.
Soome pagenud eestlaskonnas räägiti sestpeale abielupaar Sõrmustest, kuigi andmed nende kooselu seadustamisest puuduvad. Helsingis elasid nad koos vana sõbra ja aatekaaslase Konrad Mäega, ning nende üürikorter oli sageli pagulaste kogunemiskohaks, kuhu kuulusid Mihkel Martna, Eduard Vilde, Linda Jürmann, Peeter Speek ja teised. Vaba aega sisustati Helsingi Eesti Heategeva Seltsi üritustel. Sõrmused oli agarad Vilde Kaagi numbreid Peterburi levitama ja muidugi võtsid nad Terijoel osa VSDTP konverentsist, kuhu olid Tartust saabunud ka Marta Lepp ja Aleksander Kesküla.
1907. aasta kevadel arvas Eduard Ida õhutusel, et ta oskab juba piisavalt hästi viiulit mängida ning otsustas alustada ringreisi Soomes. Kohalikud töölisorganisatsioonid aitasid kontserte korraldada. Kord kasutati ka Ida kooliõe Hella Wuolijoe abi, et saada esinemispaigaks Helsingi ülikooli aula. Legend «punasest viiuldajast» oli saanud alguse. Kuna Eduardi tehnika ja oskused polnud just virtuooslikud, siis kõneldi esinemistega seoses pigem nende poliitilisest kallakust.
Politsei aktiviseerunud tegevus sundis Sõrmuseid sõitma Stockholmi ja sealt edasi Norrasse, kus anti ka mõned kontserdid. Ajakirjanik, kes kohtas Sõrmuseid 1908. aastal Taanis, kirjeldas nende rändmuusiku elu: «Leidsin Sõrmuse Kopenhaageni Unioni hotelli väikesest toast üles, kus ta oma noodipakikesega ja mõningate asjadega enesele seks korraks «kodu» oli loonud. Tõsine mustlaslaager.»
Šokeeritud härrasmees Vilde
Eduard Vilde ja Linda Jürmann olid end selleks ajaks, kui Sõrmused neile šokeeriva visiidi tegid, jõudnud sisse seada Saksamaal. Eduard Vilde kirjutas Peeter Speegile: «Mõne nädala eest kukkusivad mõlemad ootamatult meie uksest sisse – haruldaste mesimagusate nägudega – ja teatasivad, et nad Stuttgartis kontserti tahavad anda, mis 3 nädala pärast sündida; Klara Zetkin lubanud neile niikaua oma elukohas – Degerlochi kuurordis – korteri nõutada. Meie ei teinud oma südametest röövliauku, harutasime oma arvamisi politikaliste asjade kohta ning lasksime ka läbi paista, et meil «üleinimeste» vastu, olgu nad reklaam tiivul ratsutavad «kunstnikud» või «agitaatorid», mitte suurt usaldust ei ole, veel vähem lömmitavat aukartust. Seepeale sündis midagi ootamatut. Õhtu kell 9 sõime veel koos kusagil söögimajas õhtut – hommikul kell 9 kuulsime ühe toimetaja suust kogemata, et kunstniku-paar Stuttgartist juba minema pannud. Kontserdi toimepaneku jätnud nim. redaktori hooleks.»
Vilde ja Jürmann jõudsid järeldusele, et küllap olnud Sõrmustel lootus, et nemad kaasa aitavad tasuta reklaami tegemisele. Kui nad paar päeva hiljem ajalehetoimetust külastasid, said nad redaktori käest kuulda veelgi enam mahlakat kuulujuttu. Viiulikunstnik soovinud lehelt sellist reklaami, mida toimetus lausa ebaviisakaks pidas – pilti lehte, biograafiat jne. Seal oli «proua S.» liiga tugevasti «emantsipatsiooni» näidanud. Ta ajanud toimetuselaual kõik paberid segi ja hakanud omale viimaks riiulilt raamatuid kaenlasse ajama, et neid ära viia, kuni toimetaja vahele astunud ja seda keelanud – neil olla raamatuid endal vaja. Vildele tundus jutt täiesti usutav, kui ta meelde tuletas, kuidas Ida nende kodus jalgupidi sohvale oli roninud ja lisas Speegi kirja lõppu: «Mina isiklikult kahetsen seda meest; ta on osalt suurusehulluse, osalt selle poole aruga naisterahva ohvriks saanud.» Kuid ka negatiivsetest kogemustest võib midagi head sündida – just siit hakkas edenema Vilde idee kirjutada oma «Tabamata ime».
Ida Karilovski ja Lenin
Pikemalt peatusid Sõrmused 1908. aasta suvest Šveitsis Zürichis. Eduard oli Ametiühingute Internatsionaali keskuses Brüsselis arvel kui proletaarne viiuldaja. Kuigi ta oskas ka ise väga hästi oma esinemisi punase agitatsiooniga vürtsitada, rakendas ka Ida ennast selle vankri ette. Afiššidele laskis ta trükkida nime Ida Karilovski. Nii pidas naine kontserdil Zürichis Püha Jakobi kirikus sissejuhatuseks kõne teemal «Kunst ja proletariaat».
Reisid viisid Sõrmuseid ka Itaaliasse, kus nad leidsid oma vaimule sobiva keskkonna parteikaaslase Maksim Gorki juurest Capri saarelt. Ida leidis ühise keele nii Gorki armukese näitlejatar Maria Andrejeva kui ka Anatoli Lunatšarskiga, kellest sai hiljem nõukogude hariduskomissar. Ida jaoks aga oli märgiline tutvumine Viktor Tšernovi perega. Vene esseeride juht elas just siis Capri saarel ja tema naine Olga oli lapseootel.
1909. aasta hilissügisel maabusid Sõrmused Pariisis. Ees ootas palju tuttavaid, nii eesti kui vene pagulaste seas. Eduard, keda vaevasid hingepiinad, kas ikka viiul ja bolševism kokku sobivad, tahtis hirmsasti kohtuda Leniniga. Kuna Ida oli bolševike juhiga isiklikult tutvunud partei Londoni kongressil, ei valmistanud naisele mingit probleemi hankida Vladimir Uljanovi aadress.
Eduard Sõrmus on sellest visiidist jutustanud: «Lenin elas äärelinnas. Montsouris’ pargi lähedal. Kahjuks polnud Leninit ega ka Krupskajat kodus. Ootasime ligi tund aega. Meid hämmastas Lenini korteris peaaegu täielik mööbli puudumine.» Hiljem Eduardil siiski õnnestus ühel partei koosolekul Leniniga rääkida ja temalt hangitud toetusega arendas Sõrmus mõni aeg Pariisi konservatooriumis oma kunstilisi oskusi. Kuidas ta aga poleks töötanud ja rassinud, tehnilist virtuoosi ei saanud temast siiski.
Boheemlased Pariisis
Eestlastest viibisid sel ajal Pariisis vennad Tassad, kunstnikud Obermann ja Mägi, üliõpilane Ferdinand Kull jt. Venelastest emigrandid korraldasid nn kirjanduslikke neljapäevakuid, millel peetud kõne- ja kontserdiõhtutel võis kohata publitsist Anatoli Lunatšarskit, luuletajaid Ilja Ehrenburgi ja Konstantin Balmonti. Neil õhtutel esines ka Eduard Sõrmus ja mõnikord oli ettekannete hulgas boheemlikke improvisatsioone-pantomiime.
Ühe sellise «elavate piltide» ettekande, mille hingeks oli Aleksander Tassa, on oma mälestustes jäädvustanud Ferdinand Kull: «Kostüümide meisterdamisele asus äsja Pariisi tulnud pr. Ida Sõrmus-Põder temale omase hea tujuga. Saabus pidupäev. Esimene pilt – Kreeka sõjamehed – õnnestus hästi ja leidis suurt kiitust. Koloonia uhkuseks oli aga teine pilt – Joosep ja Potivari naine, mille dekoratiivse väljatöötamise eest Al. Tassa eriti oli hoolitsenud. Kõik kujud olid siin nagu loodud oma osadeks: Taska esindas Joosepit, pr. Sõrmus Potivari naist ja Obermann kõige ehtsamat neeger-teenrit. Seal juhtus aga õnnetus. Kõige huvitavamal kohal, kus Potivari naine parajasti Joosepit kuuehõlmast rebima hakkas, katkes eesriide nöör, see langes alla ja polnud mingit võimalust seda jälle üles tõsta. Publik tegi nalja, et ju see pilt vist ikka teisiti lõppes kui piiblis.»
Sõrmused pendeldasid maailmasõja-eelsetel aastatel peamiselt Berliini ja Pariisi vahet. Skulptor Anton Stakopf, kes oskas suurepäraselt valmistada putrusid ja kompotte, jagas Idale Pariisis kasulikke juhatusi oma algupäraste söökide valmistamiseks. Starkopfil oli vapustav menu Akadeemia daamide hulgas – nii pidi Ida jagama tema tähelepanu proua Kameneva ja nii mõnegi teise ilusa juudipreiliga. Marc Chagall valis oma maali «Viiuldaja» prototüübiks Eduard Sõrmuse ja Berliinis portreteeris Mihkel Martna väimees Nikolai Triik Idat.
Turneel Eestis ja kooselu purunemine
1914. aasta algul riskis Eduard Sõrmus kontsertturneega kodumaal. Tartu Vanemuises toimunud esinemise järel kirjutas keeleuuendaja Johannes Aavik, et «Sõrmus on väljamaal palju juurde õppinud, kuid tehnika ei ole iial tema tugevam külg». Aga kui viiuldaja veebruari keskel Tallinna Estonia lavale astus - just sinna, kus äsja oli menukalt etendunud Eduard Vilde «Tabamata ime» – siis tõttas publik näidendi prototüüpi innukalt vaatama. Ja nad veendusid Vilde geniaalsuses…
Menukamateks ei osutunud kontserdid ka Narvas, Paides ja Peterburis. Sõrmustele tundus, et nende noorusaegsed ideekaaslased olid revolutsiooniideaalidest kaugenenud ja nii otsustasid nad tagasi pöörduda Pariisi, kus pagulaste seas hõõgus veel neile lähedast võitlusesädet.
Esimesed sõja-aastad pingestasid esmakordselt paari omavahelisi suhteid. Põhjuseks oli nii Ida ülevoolav temperament ja flirtimishimu kui ka aegamööda nende erinema hakanud poliitilised vaated. 1916. aasta kevadel sõitis Eduard Sõrmus Inglismaale, Ida aga jäi Pariisi.
Etteruttavalt olgu öeldud, et viiuldaja hakkas esinema Briti töölistele. Ta abiellus väikekodanlike vaadetega Francis Hewlettiga ja sai kahe tütre isaks. Muidugi pidi Eduard veel korduvalt viibima vanglas, aga jõudis lõpuks 1919. aastal ka bolševistlikule Venemaale ning seisis Petseri frondil vastamisi oma suguvendadega.
Esseeride liider Viktor Tšernov
Alates 1916. aastast arvestas Ida oma teise abielu algust Viktor Tšernoviga, kuigi ka see vähemalt alguses ei olnud kindlasti ametlik abielu, sest mees oli juba abielus ja paljude laste isa. Aga millalgi maailmasõja ajal olid neil sõlmunud nii lähedased suhted, et Ida oli Sõrmusel minna lasknud.
Viktor Tšernov oli noorukipõlves lasknud end mõjutada narodnike vaadetest. Ta visati seepärast Saraatovi gümnaasiumist välja ja lõpetas oma õpingud 1892. aastal Tartus. Siis viis tee Viktori Moskva ülikooli õigusteaduskonda ja sealt edasi Tambovisse, kus noormees abiellus kooliõpetaja Anastasiaga. Riigikorra-vastane tegevus viis noore pere esimest korda Prantsusmaale pagendusse juba 1899. aastal. Samal ajal kui Anastasia sünnitas mehele lapsi, kirjutas Viktor valmis oma parteiprogrammi. Vene ajaloos sai see tuntuks Sotsialistide-Revolutsionääride ehk esseeride (algustähtedest SR) parteina.
Muidugi viibis 1905. aasta revolutsiooni ajal Viktor Tšernov Peterburis. Revolutsioon susises vaikselt olematuks ja sama juhtus ka Viktori abieluga: nende liit Anastasiaga lagunes ja Tšernov abiellus Olgaga, kellel oli esimesest abielust kolm last. Teise eksiili ajal elasid Tšernovid peamiselt Itaalias, kus Viktor piirdus kirjandusliku ja ajakirjandusliku tegevusega.
Vürst Lvovi telegramm pani pagulasi kodumaa poole tunglema
Teade 1917. aasta veebruarirevolutsioonist ja Nikolai II troonist loobumisest tabas pagulasi nagu äike. Kõik need paljud välismaised teoreetikud polnud osanud ette näha, mis rahvas omapead kodumaal ette võtab. Suurt vaimustust sünnitas vürst Lvovi telegramm, mis kõiki pagulasi riigi kulul kodumaale kutsus. Jäi üle ainult Inglismaa või Prantsusmaa ametivõimudega sõidukorralduse asjus kokku leppida, sest maismaad mööda oli see üsnagi võimatu ja merel olid Saksa allveelaevad just jõudnud oma aktiivse tegevuse haripunkti.
Viktor Tšernovil õnnestus koos naise, laste ja paari seltsimehega pääseda ühte Prantsuse sadamasse ja sealtkaudu laevaga Soome. 8. aprillil 1918 jõudsid nad rongiga Petrogradi, samasse Soome vaksalisse, kuhu mõnepäevase vahega saabus ka Vladimir Lenin, kelle reisi oli aidanud korraldada Aleksander Kesküla.
Ida seikles kodumaa poole koos Pariisi-sõprade – Rudolf Tassa, Ilja Ehrenburgi ja Ferdinand Kulliga. Boulogne’ist pääsesid nad laevaga Inglismaale. Londoni rongijaamas ladusid nad oma kastid ja kohvrid perroonile ning läksid lähedalolevasse restorani einetama. Tagasi saabudes ei leidnud nad oma pagasit enam kusagilt ja nii loksusid nad kurvalt Aberdeeni poole.
Rongist väljudes viidi neid suurde sarasse, kus teostati põhjalik isikute ja asjade kontroll. Seal selgus nende rõõmuks, et Londoni jaamaametnikud olid juba pakkide välimusest ära tundnud, et need Vene pagulastele kuulusid ning need vagunisse laadinud.
Meresõit kestis kolm päeva. Kaks miiniristlejat tegid reisilaeva ümber alalisi tiire ja kontrollisid, et lähedusse ei saaks hiilida Saksa allveelaevu. Juba Norra ranniku lähedal kerkiski nende laevast umbes 100 meetri kaugusel periskoop. Algas tõeline paanika: igaüks katsus endale lisapäästerõngast haarata ja paatide juures algas tõeline möll. Kuid periskoop kadus silmapiirilt, ilma et midagi oleks sündinud ja reisijad jõudsid õnnelikult Bergenisse. Sealt kodumaale võis juba maismaad mööda kulgeda.
Esseerid suutsid Leninile tõelist peavalu valmistada, kuid jäid siiski alla
Petrogradis püüdis Ajutine Valitsus kuidagi ohjata nälgivat linna ja käestläinud poliitilist olukorda. Mais valiti Viktor Tšernov põllumajandusministriks. Ka Ida ei jooksnud enam ringi relvakohvritega – temast sai ministri sekretär. Lisaks astus ta välja bolševike parteist ja ühines esseeridega, kes olid oma populaarsuse tipul ja kelle ühest liikmest – Aleksandr Kerenskist sai Ajutise Valitsuse peaminister. Veel augustis külastas põllumajandusminister Tšernov Tallinna, kuid 26. augustil astus ta lahkhelide tõttu valitsusest tagasi.
Oktoobripöörde ajal keeldus Viktor kategooriliselt toetamast Leninit ja bolševikke, varjudes sel ajal ise Pihkvas. Ta panustas Asutava Kogu valimistele ja tõepoolest kogusidki esseerid 40 protsenti häältest, samas kui bolševikud said vaid veerandi. Tšernov valiti Asutava Kogu esimeheks. Detsembris aitas Ida korraldada kohtumist Viktoriga oma vana sõbranna Marta Lepa abikaasale lipnik Gustav Kirschbaumile (Kustas Utuste), kes oli koos iseseisvuslastest mõttekaaslastega tulnud Petrogradi, et oma kavatsustele pinda sondeerida. Viktor pidas Vene olusid tundes Eesti omariiklust ebareaalseks, nii sai eestlastele selgeks, et oma õigused tuleb ise maksma panna. Nagu teada, saatsidki bolševikud Asutava Kogu 6. jaanuari 1918 õhtul laiali ja kehtestasid oma diktatuuri.
Puhkes vihane esseeride tagakiusamise kampaania – kes kätte saadi, pisteti vanglasse või lasti maha. Viktori naine Olga viidi Butõrka vanglasse ja lapsed pisteti internaatkooli. Nende kahe aasta jooksul, mil esseerid pidasid bolševikega aktiivset võitlust, algaski praktiliselt Ida ja Viktori tegelik kooselu – enamasti Samaaras või Moskvas põrandaalustes peidupaikades. Sellega seoses oli käibel isegi anekdootlik lugu Ida botikutest. Ühe järjekordse arreteerimise puhul olevat Gorki saatnud Leninile kirja: «Vladimir Iljitš, arreteeriti kommunist Vorobjov, vana partei liige, suure revolutsioonilise minevikuga mees./…/ Ta arreteeriti, sest tema juurest leiti Tšernovi saapad. Kuid tunnistajate sõnul on need saapad – naiste kalossid, mis kuuluvad kellelegi Idale, kes on kahtlematult naine, nagu ekspertiis võib kinnitada. Ma usun, et see vastik anekdoot ei saa teile meeldida, võib-olla peatate selle edasiarenemise ... »
Poollegaalselt Eestis
20. septembril 1920. aastal lahkusid Ida ja Viktor üle piiri Soome faktiliselt legaalselt. Ühe kõige tagaotsituma esseeride juhi taoline lahkumine viitab täielikule korralagedusele, mis valitses tol ajal nõukogude Venemaa piiril.
Ida ja Viktor asusid elama Eestisse, resideerudes nii Tartus kui Tallinnas ja veetes terve suve Pühajärval kalu püüdes. Anton Jürgenstein, endine Vene Riigiduuma saadik, kirjutas: «Tšernov, hea inimene, aga ka suur sõnakangelane, nagu Kerenski /…/ ei mõista temagi Venemaa päästmiseks enamlaste küüsist midagi peale hakata.» Tšernov kirjutas artikleid ajakirjale Revolutsiooniline Venemaa ning õhutades Kroonlinna mässu. Maksim Gorki abiga õnnestus vabadusse võidelda Tšernovi endine naine Olga ja lapsed, kes saadeti 1922. aastal Venemaalt välja.
Idal oli Eestis palju endisi võitluskaaslasi ja nii aitas ta Viktoril tihendada kontakte Eesti poliitikutega, eriti endiste esseeridega. Isegi kirjavahetust peeti Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei liikme Lilli Ibrus- Köstneri aadressil, kes oli endine Ida lähedane võitluskaaslane Peterburi päevilt. Eesti ametivõimud olid teadlikud asjaolust, et Tšernov elas Eestis, kuid ei soovinud suhteid Venemaaga pingestada. Seega tehti nägu, et nad ei tea midagi…
Just sel ajal astus Eesti pinnale ka Ida endine abikaasa Sõrmus. Eduard polnud kriipsu võrragi oma bolševistlikest vaadetest taganenud ja korraldas kohe propagandakontserdi. Kuid Sõrmusele vaadati kui oma rahva reeturile. Ärritas viiuldaja vaenulik suhtumine iseseisvusse ja Tartus Bürgermusses vilistati tema kontsert mädamunade viskamise saatel maha. Siseminister Karl Einbund (Kaarel Eenpalu) lasi Sõrmuse panna laevale ja Eestist minema saata.
Aastad Euroopas ja Ameerika Ühendriikides
Ka Tšernovid lahkusid 1922. aastal Eestist, emigreerudes kõigepealt Tšehhi, aga jätkasid siis sisseharjunud eluviisi Saksamaal ja Prantsusmaal. 1931. aastast jäid Ida ja Viktor paiksemalt Pariisi. Viktori kasutütardest said tuntud prantsuse moemaja Jeanne Lanvin disainerid. Kõik kolm Viktori tütart näitasid talenti ka kirjanduslikus tegevuses ning abiellusid emigrantlike vene literaatidega.
Ida esimene abikaasa Eduard Sõrmus jätkas oma viiulikontsertidega tiirutamist mööda Euroopat. Ta oli leidnud omale klaverisaatjaks inglanna Viktoria Hollandi, kellega ta ka ametlikult abiellus. 1936. aastal asusid Sõrmused lõplikult Nõukogude Liitu. Kui 1940. aasta 21. juunil löödi Eesti Vabariigile hingekella, oli Eduard Sõrmus Botkini haiglas Moskvas. Teda tabas rõõmujoovastus ja ta korraldas palatist palatisse tervituskontserte. Viiuldaja suri augustis 1940 ja urn tema tuhaga asetati Moskva Novodevitšje kalmistu punasesse telliskivimüüri.
Fašistlike vägede Pariisi sissemarsi eelõhtul põgenesid Tšernovid Oléroni saarele ja seejärel Lissaboni, kust nad 1941. aasta juunis emigreerusid Ameerika Ühendriikidesse. Viktor ja Ida asusid elama New Yorki ja osalesid New Yorgi sotsiaaldemokraatide revolutsioonilise partei tegevuses. Viktorist sai partei ajakirja Freedom toimetaja. Teatavad poliitilised jõud olid tema tegevuse finantseerimisest ja toetamisest huvitatud, kuni oli lootust, et Saksamaa võidab sõja ja kommunistide võim purustatakse.
Paraku see lootus pärast Stalingradi lahingut kustus ja Tšernovide elu materiaalne külg kippus kokku kuivama. Elu Bronxis polnud meelakkumine. Ainus võimalus raha teenimiseks oli kirjutada artikleid ja raamatuid. Kuid Viktor kirjutas vaid vene keeles ja ameerika kirjastused olid üsna kitsid maksma võõrkeelse kirjanduse avaldamise eest. Neid toetasid kohalikud juudikogukonnad.
Pärast sõda tegeles Viktor Tšernov endiselt oma sotsialismi teooriaga ja kirjutas mälestusi. Ta suri 15. aprillil 1952 New Yorgis. Ida suri 1959. aastal.
Kasutatud: