Psühholoog Kätlin Konstabel: kuidas sul läheb?

FOTO: Antonio Guillen Fernández / PantherMedia / Antonio Guillen Fernández/Panthermedia

Kuidas sul läheb? See on kõige levinum küsimus maailmas. Viisakusväljend, millele enamasti on nii lihtne vastata möödaminnes «Tänan, hästi», et siis ise samasugune küsimus, sama mitte midagi ütleva kohustusliku positiivse vastuse ootuses teele saata.

Ometi võib see küsimus olla teinekord väga keeruline. Seda siis, kui meil tegelikult läheb halvemini või paremini kui tavaline viisakus-hästi või kui me aimame, et sellel, kelle vastust ootame, oleks tegelikult pealiskaudsest enamat rääkida.

Viisakusena on küsimus «Kuidas sul läheb?» ju omamoodi kontrollküsimus. Tahetakse teada saada, kas teise inimesega saab asju ajada, ta on vormis ja korras. Samal ajal markeerib selline just nagu huvitundmine võimalikku empaatiat ja hoolivust ning näitab küsija teadmist viisakusest. Neid taustu on oluline teada, kui püüame enda peas teinekord mõelda, mismoodi küsida ja kuidas vastata.

Nii mõeldes saame aru, et see on raskeim küsimus siis, kui vastajal on tõeliselt raske aeg ja kui ta tegelikult teab, et küsija tahab olla vaid pealiskaudselt viisakas, ei enamat. Vastajal oleks võibolla vägagi vaja kedagi, kellega oma muret jagada, ent ta aimab, et küsimuse taga olev hästi-minemise-eeldus ja teise poole tegelik soovimatus temast rohkem teada saada looks tõeliselt ebamugava olukorra kõigi jaoks, kui ta tõesti hakkaks rääkima, kuidas temaga päriselt lood on. Nii võetakse teinekord valetamist vältides appi ümberütlemised nagu «Elame veel» (mis on sel hetkel kahtlemata korrektne) või «Saan hakkama» – mis võimaldab samuti mõelda, et no vähemalt küsimusele vastamisega saadakse ju tõesti hakkama.

Olukord pole alati lihtne ka siis, kui kuuleme taolist küsimust ja meiega on kõik lausa suurepäraselt. Saime palgakõrgendust, kinnitust kallima kuumade tunnete kohta, lasteaias või koolis kiideti võsukest taevani ja lisaks saime kuulda täiesti ootamatult inimeselt komplimente ühekorraga meie tarkuse, välimuse ja imelise iseloomu kohta. Igal elurindel läheb hästi, saime ühe või lausa mitu head uudist või tunneme end niisama, põhjuseta, lihtsalt hiilgavalt. Kuidas siis vastata? Hakata kõigest sellest silmade särades rääkima, sest tahaks ju head jagada? Aga kui küsija oli tegelikult lihtsalt viisakas või on tal endal parajasti kehv seis? Viimasel juhul me oleksime oma super-enesetundega eputades ju lihtsalt südametud.

Võõraste, juhuslike inimestega ja pealiskaudsete tuttavatega on lihtne. Nendega, keda me ise ei usaldaks ja kellelt me isegi ei oota detailseid, sügavaid, emotsionaalseid kirjeldusi nende elust. Aga nende inimestega, kes on meie jaoks päriselt natukegi olulised, võiks ju mõelda, mis signaale «Kuidas sul läheb» küsides ootame ja ise teele saadame.

Kui küsime ja tahame päriselt teada, teisel oleks nagu midagi ka rääkida, aga parasjagu pole parim aeg pikemaks jutuks, siis ütleme otse, et vestleks õige hiljem. Kui teine praegu rääkida ei taha, siis oleme kindlad, et ta teaks: me oleme tema jaoks olemas ja kuulamas siis, kui talle sobib. Unustame ära omaenese argusest ja ebakindlusest tuleva hoolimatu loogika, et ma parem olen vait, sest küsimine oleks pealetükkiv – et kui tahab tõesti rääkida ja on midagi olulist, küll tuleb räägib ise. Mõtleme, kuidas reageerida, kui meile öeldakse, et «Ei, ei lähe hästi. Raske aeg on». Kas ütleme lihtsalt, et «Mul on kahju seda kuulda»? Kui lisame, et võiksid rohkem rääkida, siis peame aga tõesti kogu tähelepanuga kuulamas olema. Vastasel korral - kui anname mõista, et hoolime, tahame teada ja olemas olla, aga tegelikult vaatame kella ja ootame pingsalt, et teine oma jutuga ometi ühele poole saaks - oleme lihtsalt julmad. Kui küsime kelleltki, kuidas tal läks, ainult selleks, et me saaks esimesel võimalusel jutujärje üle võtta ja enda tegemistest pajatada, pole ka see aus. Kui tõesti tahame kellestki teada ja oleme natuke mures, siis pole liiast, kui mõni tund hiljem saadame talle selle kohta sõnumi või kirjakese – kinnituseks, et tõesti mõtlesime seda tõsiselt.

Kui meile tundub, et kellegagi, keda me väga hästi ei tunne, pole asjad hoolimata «Kõik on okei» vastusest sugugi mitte hästi, siis võiksime ometi mõista anda, et kui tal on midagi hingel, võiks kas vajadusel meiega rääkida või tunneme vähemalt huvi, et kas on tal kedagi, kes kuulaks. Ei peaks pelgama, et nüüd saame kogu teise inimese eluraskuse oma õlgadele ning peame võõra inimese probleeme lahendama hakkama. Enamasti piisab sellest, kui teine saab lihtsalt rääkida ja tunda, et teda hoolivalt kuulatakse.

Kui meilt endilt aga seda igavest küsimust küsitakse ja me ei tea, mida vastata, siis aitab natuke olukorra ja teise inimese lugemine. Kes on küsija meie jaoks, kui lähedane? Võib-olla pole tegemist pereliikme või hea sõbraga, aga ta on inimene, keda usaldame ja kellest teame, et ta kuulaks päriselt. Mis tooniga küsiti? Ka hea sõber võib teinekord kasutada suvalist viisakustooni. Kui nii, siis saame talle mõista anda, et tegelikult oleks midagi jagada küll, kas võiks seda teha hiljem.

Vahel ongi inimestel kiire või on tegemist rahvarohke, tõsisemat jutuajamist väga keeruliseks tegeva paigaga. Mõtleme ka sellele, kuidas südamest rääkimine meile endale mõjuks. Võib-olla alguses on raske ja valus, hiljem aga hea tunne. Kas kardame, et ei saa enam pidama, kaotame enese üle kontrolli? Kui aga kuulaja satub vale, on võib-olla hiljem piinlik.

Kõige tähtsam aga – kas meil kõigil ikka on olemas keegi, kellele rääkida, kuidas päriselt läheb?

Tagasi üles