Lugeja kiri: soomlannadelt ei maksa riietuses eeskuju võtta...

FOTO: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Scanpix

Sõbranna ja Moekuulutaja lugejamängust võttis osa lugeja, kes kiidab eestlaste stiilieeskujuna prantslaseid, kuid mitte soomlaseid.

Eesti naine on üks maailma kaunimaid naisi, kes tahab end kursis hoida moesuundadega ja jälgib meediast hooajatrende. Tihti ei oska eesti naised aga taibata, kui palju oma loomulikku ilu näidata ja kui palju ning mida meigi ja riietega rõhutada või vähendada. Õige tasakaalu leidmine ongi kõige keerulisem.

Prantslannad on arvatavasti kõige stiilsemalt riietuvad naised. Prantsuse naised oskavad suurepäraselt tagasihoidlikku kaunist meiki teha. Eesti naistega võrreldes on aga nende riietumisstiil kindlasti igavam, kuigi ajatum. Näiliselt hooletu, aga tegelikult väga hästi omavahel kokkusobiv riietus teeb prantslannadest stiiliikoonid. Nad ei kanna suurte firmalogodega dresse või nokatseid nagu ameeriklased ja mis seal salata, ka eestlased. Prantslannad võivad pealaest jalatallani Chanel’is olla, aga sellega ei uhkeldata. 

Selles mõttes sobiks eestlastele prantsuse stiil suurepäraselt. Oleme loomuldasa tagasihoidlikud ja tasakaalukad, kuid ka emotsionaalsed ja sügavalt naiselikud. Prantslannadelt tasuks üle võtta enesekindlus, aga ka oskus pea püsti hoida. Nad on uhked selle üle, kes nad on, millised nad on, kus nad on ja oskavad sellest maksimumi võtta. Nad on veetlevad, kaunid ja naiselikud, suurepärased eeskujud.

Kui nüüd mõtlema hakata, siis viimase paarikümne aastaga on suured muutused toimunud. Eesti naised on maailma eeskujul hakanud end rohkem riiete ja meigi abiga väljendama, oma kestast välja tulema, otsima sõnumit, mida välimusega edasi anda. Nüüd usutakse ka, et ülepakutud on ilus, et ilu on igasugust. Kui valida head eeskujud, on ka võimalus ämbrisse kukkuda väike.

Eesti naine ei oska endale õigeid eeskujusid valida, riietub liiga paljastavalt või oma eale mitte vastavalt. Kõike võib kanda, mis selga läheb, aga kas see ka sobib ja kohane on, pead ise suutma näha. Liiga palju näen, kuidas riietus inimesele üldse ei sobi. Eesti naistel puudub kriitikameel enda meigi ja riietuse suhtes. Lõuend rikutakse ära liigse või inimesele mittesobiva meigi või iluoppidega, riided on neoonroosad ja küüned megapikad. Ka vanematel naistel. Mina ei saaks selliste küüntega ühtki tööd tehtud, kuigi kõik väidavad kui ühest suust, et küüned neid ei sega. Seda mina ei usu, aga olgu igaühele oma.

Noored kannavad noortemoodi H&Mist ja teistest kaubanduskeskustest leiduvatest poodidest. Meie pere käis aastaid Hauka laadal ning Tartus Annelinna ja Sepa turul, kust sai kogu perele midagi. Kaup oli väga vastupidav ja kvaliteetne. Ainus turg, mida noorem põlvkond teab, on Buduaari turg. Hea meel on, et kaltsukad või teise ringi poed on noorte seas populaarsed ja ei vaadata ehk halvasti, kui riided ei ole uued. Kui laps koolis käis, tuli ette narrimist, kui saadi aru, et kantu pole mõnest uhkemast poest. 

Varem tellisime riideid ka postimüügikataloogidest nagu Ellos, Quelle, Halens, Cellbes, Anttila. Otto riided on algusest saadik väga kallid, kuigi ehk ka kõige ilusamad. Mõned kataloogidest on vist ka paberkujul alles, aga enamik on kas tegevuse lõpetanud või tegutseb ainult veebis. Hinnad on ka eurode ajal palju kõrgemad. Me ei ole välismaal ostureisil käinud, aga soodsam pidi olema välismaal käia riideid ostmas. 

Seppäläst sai alati vajaliku, mille järele läksid ja seda üsna taskukohase hinnaga. Kahjuks kadus ka see poekett. Nüüd müüdaks ilmselt ka seal lõhkiseid teksasid, millega noored ja vanemad, naised ja mehed ringi käivad ning mis on minu arust mõttetu riideese. Milleks poest osta, kui võib korralikud teksad kodus ka tasuta lõhki käristada? Sooja need ei anna ja ilusad pole ka.

Olen tütrele oma kriitilise maitsemeele edasi andnud, sest tema ei saa ka paljudest moetrendidest aru ega kanna neid. Minu arust on see mõistlikkus ja pragmaatiline mõtlemine, mida oleks vaja igal naisel. Teksad ise on naiste jalas ilusad, aga sõltub ka lõikest ja lisanditest. Strateegilised kohad võiks ikka riide alla jääda… Liiga madal lõige ei sobi. Mulle ei meeldi ka külmetamine ilu nimel, kui riided on napid ja nii käiakse sügisel ja talvel. Nüüd on nii palju ilusaid mütse ja salle, et miks mitte tervist hoida, seda ilu nimel mitte ohverdada. Haige olla pole ka teab mis ilus kui nina tatine ja gripp ei peatu. Ilu ei peaks fataalseid ohvreid nõudma. Pange ennast riidesse, mitte ärge võtke paljaks! 

Töötasin ise aastaid Eestis ühe soome riidefirma harus. Riided läksid müüki nii Soome kui ka Tallinna suurematesse kauplustesse. Hinnasilt juures oli krõbe, aga lõiked täiesti tavalised, ka mustrid olid harva tõeliselt ilusad. Nii et soomlannadelt ei maksa riietuses eeskuju võtta… Seal kantakse suuri, igavaid ja tavalisi riideid, justkui kotiriiet seljas. Riided on neil lihtsalt kehakatteks, mitte iluks.

Kasukaid näeb vähem ja see on hea, sest soe ja ilus talveriietus ei pea kellegi elu nõudma. Eriti paljud noored on teadlikumad ja naljalt ehtsat nahka ei kanna. Mitte muidugi kõik, aga Internetis nähakse, kuidas nahka saadakse ja need videod on kohutavad ja reaalsed. Mood liigub ka Eestis sinnapoole, et keelustatakse karusloomapidamist ja loodame, et naha kasutamine väheneb. Sel hooajal on maailmas ikka nahk moes. Vähehaaval asendavad umbset nahka aga moodi tagasi tulevad velvet ja tviid. 

Kõige kihvtim on, kui erinevad põlvkonnad oma teadmisi moest jagavad ja niimoodi liigub ka Eesti mood paremuse poole. Võtame parima ammutuntud materjalidest ja riietest ning loobume kallitest masstoodetest, mis pole loodudki kaua kestma. Toome au sisse kübarad, (mida nooremad tegelikult juba päris palju kannavad, eriti just laiaäärelisi ja õlgkübaraid) laiad mantlid ja ruudud. Karjuvate kirjadega särkide asemel võiks kanda ilusa mustriga pluuse. 

Keskealised võiks maitsekamalt riides käia ja neoonvärvid noortele jätta, kui keegi neid üldse kandma peab. Mood ei pea karjuma, see võiks pigem särada. Natuke venelannade särast, hispaanlannade värvidest ja prantsuse elegantsist ning saksa ja eestlannade enda tagasihoidlikkusest ja naiselikkusest ning heast maitsest ning meie naised näeksid veel enam välja kui briljandid, kes me seesmiselt alati olnud oleme. 1930. aastate Eesti moest eestseotavad pluusid on juba naasnud, need armsad kübarad võiks samuti võidukäiku teha. 1950. olid kübarad ikka moes, pluusid olid aga lillemustritega ja sajandi alguse kurvast talunaise stiilist polnud midagi järel.

Kannan ise julgemalt kübarat ja salli, üritan jääda noorusliku moe ja mutiliku riietuse vahele. Tütar on heaks nõuandjaks, kuigi vahel üritab ta mind päris nooreks teha, aga siis hoian teda tagasi ja valime midagi muud. Armastan heledaid toone, seelikuid ja kleite, aga ka teksapükse. Jumpsuit’i ega lõhkiseid teksasid ei näe mind iial kandmas, aga ülejäänud trendid on mõeldavad. 

Üritan igast hooajast midagi mulle sobivat leida. Võiksin siiski julgemalt katsetada. Paneksin endale hindeks 4– või tugev 3, Eesti naised saavad 4. Mood tuleb aga alati ringiga tagasi. Midagi ära visata ei maksa.

Tagasi üles