Ratsutamisõnnetuse tagajärjel vöökohast allpool halvatuks jäänud Benita Lambert rääkis ITV hommikuprogrammis seksuaalelu puudutavatest üleelamistest.
Allpool vöökohta halvatud naine seksib endiselt: tunda end ihaldusväärselt oli parem kui mistahes orgasm
12. oktoober 2018, 21:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Benita pärast õnnetust lõpuks haiglast koju sai, ei olnud kumbki abikaasadest valmis seksiks pikka aega. Abikaasa kartis naist täiendavalt kahjustada. Benita valas halvatuks jäämise järgselt seksiteemadel saatva frustratsiooni oma Facebooki kontole, tunnistades, et jagab seda tehes sotsiaalmeedia sõpradega rohkem kui on seda seni teinud abikaasaga.
Benita sõnul seksuaalteemasid taastusravis ei arutatud ja kättesaadav info antud teemal piirdus formaalsete soovitustega, millised positsioonid sobivad erinevate liikumispiirangute korral. Ei midagi olukorra emotsionaalse keerukuse kohta. Benita tõdeb, et imelik on mitte tunda seda, kui käsi nahka puudutab. Ta lisas, et kui abikaasa juhtub olema mõnikord ülemeelikus tujus ning asja juurde kuulub kintsu katsumine ja pepu masseerimine, siis ei olegi ta alati teadlik, mida mees parasjagu teeb.
«Võttis väga kaua aega, enne kui kogusin kokku julguse seksida. Olin piinavalt teadlik sellest, et kuigi tundsin end iseendana ja nägin endiselt välja nagu mina, ei olnud see realistlikult sama mina kes enne õnnetust.» Benita tõdes, et abikaasa hoolis tema heaolust ülimalt, aga ühel hetkel saabus äratundmine, et vaid empaatiast ja kaastundest enam ei piisa – naine soovis kogeda kirge. «Tahtsin tunda, et olen taas seksuaalselt atraktiivne, ja ehkki mu jalad ei töötanud, olen siiski naisena ihaldusväärne.» Benita tunnistas, et sellist kujutlust endast oli aga raske hoida, kui teine oli teda näinud kõige abitumas seisukorras. «Kuidas saaks mind vaadatat kui seksikat jumalannat, kui üks vale liigutus võib valla päästa soolte plahvatuse?» pelgas ta.
«Arvan, et jalgade funktsiooni puudumise tõttu oli mul oluline saada kinnitus, et olen endiselt mina ning mu mees ei tunne mulle vaid kaasa ja näeb minus naist ja seksuaalpartnerit, kellega ta abiellus» rääkis Benita.
Benita tõdes, et neil oli palju vestlusi, mis peaasjalikult tähendas, et ta kurjustas mehega, arvates, et too ei taha talle läheneda. See polnud aga tõsi, ehkki olukorda dikteeris siiski mehe hirm naisele liiga teha, nii et seksist hoidumine osutus lihtsamaks kui toimiva positsiooni otsimine.
Esimest korda pärast õnnetus seksides oli abiks alkohol. Tunne oli nagu vanadel headel aegadel. «Tunne, et olen ihaldusväärne, oli parem kui mistahes orgasm.» Benita ei tundnud aga seal all mitte midagi. Ta ei öelnud seda abikaasale, kuna ei tahtnud, et mees hakkaks mõtlema, nagu armatseks ta lihakäntsakaga. Benita kartis, et igasugune iha kaoks hetkega. Nii põlgas ta vaikselt edasi oma keha selle reetlikkuse eest.
Benita mõtiskles tihti pimedas, kas mees mitte ei igatse tagasi vitaalset endist elu. Tema tegi seda mõnikord küll.
Paar üritas aga edasi ja kord tundis Benita isegi oma seksuaalorganites justkui teatud tundmust.
«Paranemine jätkub, ja ei või iial teada - ehk ühel päeval kogen taas ka orgasmi,» avaldas Benita lootust.