Teenindaja: «Palju ma graavilõhet panen?» Mina: «Pange natuke alla saja grammi. Rohkem ei jaksa [ära süüa].» Teenindaja: «Pole viga, küll tulevad jälle paremad ajad, siis ostate rohkem.» See on vaid üks näide, kuidas minuga kentsakaid lugusid juhtub. Saan teenindaja töö raskusest väga hästi aru – inimesed ei valmistu selleks, et sooritavad poodi minnes perfektse suhtlusoperatsiooni, vaid on mõtetega veel või juba mujal, ning ka tuju on just selline, nagu ta parasjagu on.