Ema mure: õpetaja kaebab, et poja militaarhuvi on juba kurjast

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Jan Andersen / PantherMedia / Scanpix

«Sain koolist õpetajalt murekõne. Õpetaja oli palunud lastel kirja panna oma unistused. Minu 9-aastane poeg pani kirja kõik materiaalsed asjad ning lisaks veel tanki ja tuumapommi. Tundub, et noore õpetaja ehmatas see nüüd korralikult ära, mille peale ma selle kõne saingi,» kurdab ema Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Joonistuse tõttu vestles õpetaja sellel teemal lapsega pikemalt. Poeg oli kirglikult rääkinud, kuidas talle meeldivad sõdurid ja sõjatehnika, et venelased tuleb ära hävitada ja talle ei meeldi venelased jne. Vestlesin samuti lapsega, et miks ta nii arvab ja mõtleb ning sain vastuseks, et äge on ja teda lihtsalt huvitab see. 

Laps kodus sõjamänge ei mängi, vaid Minecrafti ja Legodega. Küll aga joonistab ta palju ja hästi ning tema piltidel käib enamasti fantaasiarohke sõjategevus. Koolis on laps rahuliku loomuga ja tubli. Teda kutsutakse isegi naljatilgaks, kes igal ajal nalja viskab. 

Minu küsimus on, et kas ma peaks selle sõja teema osas muretsema ja midagi rohkemat ette võtma? Kas ma peaksin hakkama sõjahuvi maha suruma, keelama tal selliseid pilte joonistada?

Igal juhul saan aru õpetaja murest ja ega mulle see endale ka ei meeldi. Aga pigem kaldun arvama, et poiss elab oma fantaasiamaailmas. Päris hästi ta aru ei saa ei sõjakoledusest ega sõduriks olemisest või on valesti asjadest aru saanud. Pean silmas Ukrainas toimuvat või ka seda, mis see sõda tegelikult on ja et venelane on tegelikult tavaline tore inimene.»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Marge Vainre:

«Nii nagu õpetaja, saite teiegi tõsise ehmatuse osaliseks. Miski pole seni viidanud, et peaks poisi huvide ja käitumise pärast muretsema – on ju tavapärane, et poisid tunnevad huvi sõjamängude vastu, nii tehnika (relvad, tankid jms) kui ka vaenlasega võitlemise vastu ja saavad agressiivsust välja elada. Ka paljud spordialad võimaldavad seda. Kuid jah, millal on põhjust muretseda ja millal võib militaarne huvi vihjata ja prognoosida midagi ohtlikku, seda ongi keeruline hinnata. Seda enam, et on ju viimasel ajal tõesti palju põhjust rääkida sõja teemadel, meedia kajastab sageli sündmusi, milles ka meie Eestis ükskõikseks ei jää. Kuidas saakski arvata, et lapsed jäävad sellest puutumata ja nende kujutlustes, mängudes, joonistustes, väljaütlemistes see ei kajastuks? See viib mõttele, et võib ju olla täiesti loogiline jätk, et meie lapsedki huvituvad seetõttu nüüd veidi rohkem sõjateemast. Sel juhul võiks öelda, et arvestades viimase aasta sündmusi, võib ka teie poja huvi olla loomulik asjade kulg. Kuid samas ei ole ju kõigil poistel samavõrd suur huvi ja vaenulikud mõtted venelaste suhtes. Võimalik, et on veel midagi, mis tema mõttemaailma kujundab ja need teemad fookusesse tõstab. Muidugi võib ka arvutimängudel oma osa olla. 

Kuid mida siis peaks jälgima ja tegema, on kindlasti teie mure praegu. Kirja teel öelda, et peaksite muret tundma või mitte, kuivõrd suur on tõenäosus, et poisist kasvab teistele ohtlik agressor, see oleks ennatlik ja liiast. Kuid mõistan teie muret. 

Hea, et saite infot õpetajalt ja seejärel pojaga neil teemadel rääkida. Esimene soovitus olekski, et säilitage kontakt pojaga, et tal oleks võimalik teiega rääkida kõikidel talle huvitavatel teemadel. Ta vajab praegu kindlasti kedagi usaldusväärset ja arukat täiskasvanut, kes ei tee teda maha, ega mõistaks teda hukka, sest siis ta ju varsti sulguks ja ei räägiks enam, vaid ta saaks koos arutleda ja näha teisi vaatenurki. Rääkige sellest, mis paneb teda venelastest nii mõtlema ja kuidas ta üldse sõdades jms aru saab. Nii saate teiegi rohkem aimu ja pidepunkte, kas on põhjust muretseda ja mida teha, et poeg ei saaks hoogu juurde kellegi vaenamiseks. 

Võimalik, et ongi nii, et ta on mõjutatud fantaasiast ja mängudest ega kujuta reaalselt ette sõja tähendust. Samuti võib olla venelane tema jaoks lihtsalt üks koondkuju tegelastest, kellega võidelda, kellega end proovile panna, abstraktne vaenlane, kellele omistada kõik, mis on paha ja tuleks hävitada. Seega ei pruugi see tähendada, et tal puuduks arusaamad inimlikkusest, empaatiast kui ta on reaalselt silmitsi kellegagi, kes on vene rahvusest. 

Nii nagu on olnud palju juttu, kuidas aidata kaasa erinevate rahvuste rahumeelsele kooseksisteerimisele, siis ka siin sobiks see mõte, et parim oleks, kui tal oleks võimalik suhelda kellega lähemalt, kes on venelane. On see siis näiteks läbi mõne ühise tegevuse, näiteks spordi vms ja kogeda, et keel ega rahvus ei ole takistus heaks läbisaamiseks. Kui teil peaks tekkima ideid, kuidas poisile sellist kogemust pakkuda, siis see oleks ju kõige rikastavam talle. 

Aga veel – väga oluline on see, kuidas räägivad ja mõtlevad need inimesed, kes teda ümbritsevad ja kes on tema jaoks autoriteedid. 9-aastase poisi jaoks on kindlasti tema vanemad väga olulised ja läbi oma hea suhte ja kontakti saate ka oma poega mõjutada, talle eeskuju pakkuda oma arvamuse väljendamise kaudu, temaga maailmaasjadest rääkida ja mõttemaailma avardada. 

Jälgige ka seda, et poisil oleks piisavalt selliseid tegevusi, mis ei õhutaks veelgi enam militaarset huvi. Veelgi parem, kui oleks midagi muud veel, mis aga oleks samavõrd huvipakkuv. Samuti oleks hea mõte leida mõni huvitegevus või spordiala, mis oleks mitmekülgselt arendav. Heaks alternatiiviks aruvuti ja liialt ühele teemale keskendumisele võiks olla ka näiteks lemmiklooma eest hoolitsemine ja temaga tegelemine. 

Kuid ikkagi peamine, et leiaksite ise võimalusi temaga koos midagi toredat teha ja tekitada huvi erinevate teemade vastu ja seeläbi vähendada keskendumist militaarsetele asjadele. 

Esialgu võib ju lihtsalt oletada, et tegemist on eakohase huviga, kitsamalt mängude ja virtuaalmaailmast saadud impulsiga ja nagu isegi mainisite ei ole pruugi olla see üldse seotud reaalsustajuga ja seega pole ilmselt ka alust arvata, et teie poeg oleks kuidagi ohtlik oma mõtteviisilt või teeks reaalselt kellelegi viga. 

Maha suruda poisi huvi, sh keelata joonistada sõja teemalisi asju, ei ole mõistlik, teha etteheiteid, halvustada jne. Pigem suunata, juhendada, arutleda maailmas toimuva üle, sh Ukraina sündmuste üle. Tooge näiteid ka meie ajaloost, mis veenaks, et küsimus ei ole rahvuses ega keeles, erinevaid inimesi, maailmavaateid, uskumusi jne on igal maal, riigis, kultuurides. Vaadake koos mõnd filmi või uudistesaadet ja selgitage toimivat, kuid ärge suruge midagi peale, vaid arvestage tema valmisolekut ja vastuvõtuvõimet. Rääkige sellestki, et kuidas ja miks sõdu üldse peetakse ja kui palju halba see kaasa toob. Kuid vältige ka hirmutamist. Jutt võiks olla ikka pigem selgitavat laadi ja mõttemaailma avardav. Lõppude lõpuks tahavad ju kõik inimesed olla õnnelikud, igal maal ja igast rahvusest inimesele on õnnelikuks olemiseks olulised sarnased asjad ja väärtused.»

Tagasi üles