Rasedusest väsinud pereema: vahel on selline tunne, et annaks lapsele lihtsalt peksa!

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Philipp Raspe / PantherMedia / Scanpix

«Olen viimaseid päevi rase naine ja meil on kodus juba väike 2-aastane laps. Mõlemad lapsed on oodatud ja planeeritud. Nüüd aga olen ise omadega segi,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Olen lapsega kuri, ägestun, vihastan, vahel on sihuke tunne, et annaks lapsele lihtsalt peksa selle eest, et ta jonnib, asju lõhub jne. Kuigi tema on ka väga väike ja ei saagi temalt oodata mingit arusaamist või sõnakuulelikkust, sest ma mõistan, et ta ei tee neid asju kiusu pärast. 

Teine rasedus on olnud kerge, samas on kogu aeg tunne, et pean kõigega üksi hakkama saama, vastutus on minu õlul, kuigi mees on olemas. Teda emotsionaalses plaanis ei ole, ma tunnen end nagu mingi anum, mille sees on laps, mitte rase naine. Toetust, mõistmist ja abi pole ja nagu ikka, pole kombeks ju küsida ka. Ma pole ju nõrk! Aga nüüd olen sealmaal, et olengi hull valmis, ma vihkan kõike ja kõiki. Mitte miski, ka peatselt sündiv laps, ei tee rõõmu. Tunne on sihuke, et võtke ta minu seest välja ja tehke, mis tahate.

Vihastan iga asja peale, haukuv naabri koer, kui mees liiga kõvasti astub või nohiseb, kui laps mänguasju loobib... Ma ei saa selle kõigega enam hakkama, ma ei juhi oma emotsioone. Tahan ainult üksi olla ja magada. Kahe lapsega sõbranna ütles, et sellised tunded võivad tõesti raseduse lõpus olla. aga no ikka lapse ees endast välja minna, teda ähvardada, lüüa ja tema mänguasju vastu maad peksta, see ei ole normaalne. Aga ma ei oska ka midagi teha!

Lisanduvad üha uued asjad. Sihukeses olukorras sünnitada, pärast lapsele rinda anda, sellest ei tule midagi... Kardan, et võin beebit ka raputada, kui ta nutab. Esimese lapsega ka nutu ajal olid sellised tunded, aga sain neist üle. Nüüd olen juba enne sünnitust stressis ja masendunud. Pealtnäha nagu polegi midagi halvasti, aga oleksin nagu endast kõik andnud ja nii, et endale polegi midagi jäänud peale tohutu süümepiinakoorma ja vastutuse. Keegi ei jaksa ju igavesti.»

Vastab psühholoog, Gordoni perekooli koolitaja Kaidi Kiis:

«Kirjeldate oma tundeid, mõtteid ja käitumisi ning nende põhjal võib oletada, et olete depressioonis. Viimastel aastatel on meil räägitud sünnitusjärgsest depressioonist, kuid väga vähe on juttu olnud rasedusaegsest depressioonist, mille all kannatab Londoni Psühhiaatriainstituudi uuringute kohaselt 10 protsenti rasedatest. Naistele on teada, et raseduse esimesel trimestril muututakse hormoonide mõjul tujukamaks ning pisimadki asjad võivad kergesti ärritada. Väga paljudel on kogemus, et teise trimestri alguseks või selle ajal selline meeleolumuutus taandub. Kuid on neid, kellel kujuneb välja depressioon. Selle tekkimise täpseid mehhanisme ei osata selgitada, kuid selgelt on siin tegemist hormonaalsete muudatuste ja inimese-keskkonna koostoimega. Näiteks kui on rasedal vaja rohkem puhkust, rahulikumat keskkonda, siis ei pruugi teised pereliikmed sellest aru saada või ei ole koju jäämine ka võimalik. Depressiooni puhul on ka üsna tavaline, et halb meeleolu, väsimus ja muremõtted toodavad ise ennast juurde ning naine muutub järjest depressiivsemaks.

Olete mures, et kui nüüd olete juba kergesti ärrituv, masendunud ja ennast ei kontrolli, siis mis saab peale lapse sündi. Uurijad toovad välja, et ekslik on loota, et peale sünnitust rasedusaegne depressioon lihtsalt kaob. Emal on küll uue lapse üle hea meel, kuid enamasti on ta depressiooni perioodist sedavõrd väsinud ja kurnatud, et tal ei ole ei füüsilist ega vaimset jõudu olla rõõmsameelne ja aktiivne. Nii võibki edasi rääkida juba sünnitusjärgsest depressioonist. 

Kuidas siis edasi? Üks oluline asi on endale teadvustada, et te ei ole muutunud hoolimatuks ja halvaks ning ei ole läinud hulluks, vaid tegemist on depressiooniga, millele lisanduvad rasedusega seonduvad hormonaalsed muutused. On väga hea kui sellest on teadlikud ka teid ümbritsevad lähedased inimesed. Nii mõistavad ka nemad teid paremini ja on varmamad teile toeks olema. Kirjutate, et ei ole abi ka küsinud. Kahjuks on see midagi, mis on minu meelest meie naistele väga omane. Nüüd, raseduse viimastel päevadel ja ka peale sünnitust, paluge kindlasti oma lähedastelt abi. Andke neile teada, mis on see, mida vajate, et teil oleks rohkem energiat nendega koos olla ning oleksite ka rõõmsameelne. Oma vajadustest teada andmisel on oluline, et teete seda võimalikult rahulikult ja ei kasuta süüdistavat tooni. Näiteks palute oma meest või vanavanemaid, et nad oleksid lapsega koos õues, sest siis saate teie rahulikult pikutada või raamatut lugeda ja rahuneksite maha. Vähem kasulik oleks öelda, et sa ei ole üldse lapsega koos, sa võiksid temaga rohkem tegeleda. 

Lisaks tasuks tegeleda enda mõtetega. Näiteks kirjutate anumast, mis kannab last. Selliseid negatiivseid tajusid ja mõtteid tuleb rasedatel ikka ette. Siis on kasulik endaga ise dialoogi pidada ja arutleda selle üle, miks ma praegu nii tunnen ja kas see on ikka päris nii või tuleb sellest raseduseaegsest hormoonide möllust pigem. Siinjuures võib abiks olla ka ennast hariva kirjanduse lugemisest (nt D.Sichel ja J.W.Driscoll «Naiste tujud») ja koolitustel käimisest. Tean naisi, kes on abi ja toetust leidnud ka oma arsti või ämmaemandaga rääkimisest. Igal juhul tasub kaaluda ka psühhoterapeudi vastuvõtule pöördumist, et saada teraapia kaudu nõu ja abi. Eriti oluline on see ka selleks, et leida viisid, kuidas depressioonist saada jagu peale sünnitust. Paljud naised ei soovi antidepressante kasutada ning siis on abi just teraapiast. 

Mida veel ehk teha? Kuidas on lood teie füüsilise koormuse ja uneajaga? Saan aru, et mõte liikumisest võib tunduda praegu vastumeelne, kuid kasvõi 20 minutine aeglane jalutuskäik on midagi, mis aitab masenduse ja ärrituvusega võidelda. Mis on veel selline tegevus, mis võimaldaks teile rahu? Kirjutate, et soovite magada. See on väga oluline praegu ja ka peale sünnitust, et teil oleks võimalus puhata. Mis on see, mida tuleks teie pereelu korraldamisel muuta, et saaksite magada, nt teha kasvõi tunniajase lõunauinaku? 

Soovin teile jaksu ning et küsiksite lähedastelt toetust ja soovitan teil kindlasti pöörduda psühhoterapeudi poole, et leiaksite abi ja toetust.»

Tagasi üles