Mees kirjutab: lühike õpetus, kuidas lollidelt raha ära võtta

FOTO: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Wavebreakmedia ltd / Pantermedia

Kas on nii juhtunud, et mõni lugu, mis teid vaimustas ammu-ammu oma kindla sõnumiga, krutskiga või puändiga, avaneb aastaid hiljem hoopis uue nurga alt, justkui oleks tolle loo kirjutanud ettenägelik ulmekirjanik või siis lihtsalt ulmehea kirjanik, nagu A.H. Tammsaare, sest räägime ju tihti nendest erinevatest kihtidest, mis muudkui aja kulgedes avanevad ja meid üllatavad-vaimustavad? Meile kirjutab pikaajaline kirjasaatja Franz K.

Mul on üks selline, st kuulsin ühte anekdooti  20 aastat tagasi ja nüüd on see hoopis teises valguses ennast ilmutanud.

Anekdoot ise oli järgmine.

Üks tavaline inimene, mees, sai tööd ühe nö juudi-kapitalisti juures. Töö oli väga tasuv, uskumatult isegi, aga oli veidi imelik ka. Nimelt oli ühes suures tühjas angaaris üks töölaud, selle taga tool istumiseks ning angaari seinas oli üks pisike avatavus-luuk. Laua peal oli kaks asja: üks punaseks värvitud pirniga lamp ja üks nupp. Mehe töö oli selline: istuda laua taga ja jälgida lampi ning niipea, kui see põlema hakkab, vajutada nuppu. Oligi kõik. Aga vahel tuli mitu päeva oodata, enne kui vajutada sai, aga vahel tuli vajutada mitu korda päevas. Imelik oli see, et alati, kui ta oli vajutanud, siis ilmus välja seesama tööandja-pursui, juut-kapitalist, kes läks sinna luugi juurde ja sealt ulatati talle sularahapakk ja luuk suleti. Ülemus lõi alati selle paki pooleks – aus värk oli, ta tegi seda töölise silme all tema töölaua peal, ja võttis pool endale ja andis pool töömehele. Kui anti kümme tuhat krooni, siis said mõlemad viis kilo.

Ja kui töömees seda kirudes seltskonnas rääkis, ütles ta: «No on kapitalistinäru ikka küll! Mina teen kogu töö ära, aga raha jagame pooleks?!»

Eks see olnud lugu pisikesest rumalast inimesest, kes arvab, et töö ongi ainult see, mis oma kätega tehakse ja kõik see, mis oli enne, ei mängi mingit rolli. Ettevõtjat kui sellist pole olemas, sest töötaja arvates on töötingimused ja töö ise lihtsalt olemas ja seal vahel on üks muidusööja, kes tema – lihtöölise – arvelt rikastub. Ja kõige selle juures ta justkui ei adu, et ta ise vajutab vaid nuppu, aga mis nupp see on ja mis edasi toimub ja kes see veel raha toob – no see juba liiga raske ülesanne. Ehk siis pisike-rumal inimene tööandja-kapitalisti rahakotis sobramas, aga ega see siis tänagi ju võõras teema pole.

Anekdoodi uus kiht

Viimasel aastal olen millegipärast hakanud mõtlema järgmisi mõtteid ja eks see on põhjustatud infost, mis kuulen, ehk siis sellest, mis tänapäeval toimub ja mis inimesed oma rumalusest korda saadavad.

Et mis nupp see oli ja mis toimus peale nupuvajutust ja miks selle eest raha toodi?

Seletan. Pahalaste grupp – nimetame neid Intelligentseteks Palgamõrvariteks – viib ohvri vägivalda kasutamata ja kahtlust äratamata kuhugi salapärasesse kohta, mis nagu paradiis, kus hõrgutavad toidud-veinid ja seksuaalsusest nõretavad poolpaljad ettekandjad – vastassugupoolsed ja noored. Nojah, eks uni kipub peale, sest veinipakkujad on ju nii... ahvatlevad ja kuidas sa siis ütled mehena ära naisele, kes sulle erutavalt mõjub ja... siis on ruum juba tühi, kõik on lahkunud, aga keegi vajutab nuppu – ei, see ei ole see nupp, mis töömehe laual on, vaid üks teine nupp, mis paneb laual oleva pirni põlema, mis tähendab: vajuta! Ja siis vajutabki lihtne mees nuppu ja... Selles ruumis, mis on helikindel paksude seintega betoonpunker, toimub plahvatus, mis lööb kogu ruumis sisu pihuks ja põrmuks. Ka inimese seal, ta tapetakse, aga tapab lihttööline nupu taga, pahalased on ise puhtad. Põhimõtteliselt, sest pole ise kedagi tapnud. Otseselt mitte. Kõik on JOKK. Inimesed lihtsalt kaovad ja lihtne nupulevajutaja muretseb oma ülemuse rikastumise pärast.

Ehk siis me vajutame nuppe, teadmata, mis tegelikult toimub. Et olete ilgelt kõva mees: vajutad nuppe selles järjekorras, mis ette antakse ja näiteks kannad raha ühest kohast teise; vahel juhtub, et kannad ka sinna, kus veidi kiiremad nupuvajutajad on, ja selle raha endale võtavad. Et istute kuskil metsas kännu otsas või kükitate soos, näpite oma nutitelefoni ja tellite... No ütleme mingit sulaselget pa...a kuskilt Hiina e-poest – odav ju, ja mõtlete, et olete tohutu kunn? Tegelikult vajutate ju lihtsalt nuppe, mida targemad mehed ette annavad ja asjad toimuvad täpselt nii, kui süsteemiloojad lubavad ja on ette näinud. Tegelikult ju tehakse kõiki lolliks, aga lollidelt võetakse teadupärast raha ära ja see toimib ju iga päev.

Üldse tundub mulle, et kogu maailmas ca 5 protsenti inimestest muutub kogu aeg targemaks ja 95 protsenti lollimaks. Ja kes on need 5 protsenti? Sedasi lihtsustatult öeldes need 5 protsenti loovad, arendavad, turustavad kogu seda kupatust, alates kasvavast internetikiirusest ja lõpetades ühe uuemate, võimekamate ja kallimate nutitelefonidega, aga ülejäänud – vabandust väljenduse eest – lambad muudkui vajutavad nuppe, näod peeretamas peas, andes ära oma raha – aeg on raha!

Ja olemegi alguses tagasi: lollidelt võetaksegi raha ära ja kui sa veel loll pole, siis üritatakse sind lolliks teha ja ikkagi see raha ära võtta.

Aga mina ise? Kas olen mingi wannabe-kirjutaja, kes arvab ennast nö default selle 5 protsendi ehk tarkade sekka – no kirjutaja-mees ei saa ju mingi turakas olla või kuidas? Ma ütlen lihtsalt: ehkki teenin leiba oma hallide ajurakkudega, kasutan tihti paberit ja pliiatsit, ja palju on minu töös vaja lahendada olukordi, kus seni toiminud nupulevajutamine on jooksnud ummikusse, ja mina pean selgust saama, vigu leidma ja uusi lahendusi-süsteeme välja mõtlema-pakkuma, siis ma ei saaks seda tööd absoluutselt teha, kui poleks internetti, aga selle tegid ju targemad mehed! Minust sada korda targemad mehed! Niisiis tuleb tunnistada, et olen ka tavaline loll, sest terve selle kirjatüki vältel lihtsalt vajutasin klahve – olgu, siis võib ju minu oma mõtet ka ikka olla, aga teie ei saaks sellest midagi teada, kui poleks internetti.

No mis siis teha? Ah, ega targemat rohtu pole, kui see, et võimalikult vähe neid nuppe vajutada – igasuguseid nuppe, kui te just ei realiseeri oma mõtteid ehk ei kirjuta, nagu mina praegu. Ma vähemalt tean, mis iga klahvivajutusega ekraanile saan: ühe tähe, ühe sõna, lause, terve teksti, mis olgugi, et pole maailmamuutev taies, on vähemalt minu kontrolli all.

Oot, äkki teen minagi kaudselt kurja nupulevajutamisega – selle teksti kirjutamisega? Ainuke kurjus saab olla see, et Sina, kes loed, saad aru, et see on ajaraiskamine. Niisiis olen võtnud sinult aja, aga aeg on raha ja... lollidelt võetaksegi ju raha ära! Andsin endast parima, et sellist tunnet ei tekiks. Et ei oleks kahju ajast, mis lugemisele kulus.

Õnneks on olemas OFF-nupp, mis on «küljes» internetil, arvutil, programmil, nutiseadmel ja ka kõikidel elektriseadmetel üleüldse. Seda peab oskama kasutada. Ma nüüd kasutan. Kõik. OFF.