Loore Linnu elu mängureeglid. Asi, mille me kipume kehvadel päevadel ära unustama – kuid mis on määramatu tähtsusega

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Pixabay

On päevi, mil mitte miski ei edene. Kõik käib närvidele, inimesed käituvad nõmedalt, tööd ei taha teha, isegi laiselda ei viitsi. Tahaks vinguda ja haliseda, aga kellele sa kurdad, võõrale ju ometi mitte.

Muremõtted vallutavad pea, on mingi probleem, mis vajab lahendamist, olukord, millega peaks midagi ette võtma, otsus, mis tuleks teha, aga kust võtta see kindlus? Äkki ma otsustan valesti? Ning veel need vanad asjad, millest tuhnida, mälestused, mis teevad haiget – just sellistel «ei»- päevadel tõuseb kõik negatiivne pinnale. Kas tuleb tuttav ette? Vaat siis ma meenutangi, et on olemas ka suurem plaan, miski, mis on kõrgemal sellest konkreetsest argipäevast, miski, mis tõepoolest loeb.

Mida siis ikkagi teha? Masendunud inimese kohta on valmis diagnoos – depressioon. Võidakse soovitada: mine ometi arsti juurde ja otsi abi! Jah, muidugi tuleb abi otsida ka väljastpoolt. Aga seda, mis ma praegu ütlen, ei ole sugugi raske alustuseks proovida: meenuta suurt plaani!

Sinu praegune eluhetk on välja kasvanud sinu eelnevatest tegudest sinu elus. Kogu sinu lugu on alguse saanud teadagi kahest rakust, aga enne seda on eelnenud veel palju elusid, mis on saanud samuti alguse kahest rakust – sinu vanavanemad, eellased ja terved põlvkonnad enne neid. Kõik nad on omavahel seotud. Nii nagu üks tihe võrgustik, on kõik omavahel seotud. Ja needsamad muremõtted on olnud juba ka esiemade peas (no mitte just samasugused, tead ju küll).

Mida tähendab suur plaan?

Meie elu kvaliteedi määrab tegelikult suur plaan. Mida see tähendab? Ma mõtlen seda nii. Kui oled takerdunud pisiasjadesse, siis sa suurt plaani enam ei näe. Kui tõstad silmad kõrgemale, siis näed natuke rohkem. Igal ajahetkel võid sa näha oma elu täpselt sellest punktist, kust sa seda vaadata tahad (oskad).

Kui sul on parajasti kõik hästi, aga mingi väike probleem vallutab meeli, siis ei ole sa osanud enam silmas pidada seda, mis tegelikult su elu määrab. Mis on hästi. Mõtle korraks: kas näiteks üks ebameeldiv päev võib muuta midagi sellest, mis on hästi? See, et oled terve, et sul on esmane eluks vajalik olemas, et sul on olemas kõik võimalused – peaks olema tähtsam kui üksainus halb päev.

Kui sul ei vea, kui sul juhtub midagi, mida sa ei oota, siis ikkagi mõtle sellest, mis on su elus hästi. Midagi ikkagi on? On ju? Kasvõi see, et oled ühes tükis, ei pea olema haiglas ega sõjakoldes (vabandan nende ees, kes peavad olema haiglas või ka näiteks missioonil, ka see on mööduv!). Suures plaanis hästi on ka siis, kui sõda ei ole. Kui meid ei küüditata, ei võeta kodusid käest. Kuigi see kõik kusagil toimub, ei ole meie lähiümbruses praegu häda midagi. Suures plaanis. Pigem läheb ikka hästi, ühiskond areneb, edeneb, (poliitikud jäävad minu mängust välja). Sotsiaalne keskkond on praegu rahumeelne – suures plaanis.

Kallihinnaline elu

Kui vaatad korraks enda ümber, kui loed meediauudiseid, mis räägivad enamasti õnnetustest ja pigem halvast kui heast, siis mõtle sina ikkagi, kangekaelselt ja paindumatult sellest, mis on hästi sinu elus. Näiteks on sul alles jalad ja käed, sul on pea ja oma isiklikud mõtted, mida ei saa mõelda keegi teine, sul on sinu kallihinnaline elu, kõigega, mis see sulle pakkuda võib. Usu, et juba ainuüksi sinu olemasolu on väärtus omaette, sinu kui terviku eksistents, millel on kindel tähendus.

Sa tähendad väga palju rohkem, kui arvata oskad.

See, et omad kohta maailmas, ei ole vähema tähtsusega kui mingi emotsioon, mis hetkel valdab meeli, sinu koht maailma, kogukonna, suguvõsa ja perekonna jaoks tähendab väga palju, muudab väga palju ja omab tähtsust paljudele, kellega oled ühenduses. Sina oled tähtis, sinu teod ja mõtted omavad tähendust.

Isegi kui uskuda ei taha, oleme me kõik, inimesed, omavahel ühenduses nähtamatute energiasidemete kaudu, me kõik kokku moodustame selle võrgustiku, mis ongi inimkond, me kõik. No jah, see vist läheb juba liiga suuresõnaliseks. Mis ma öelda tahan: ära hetkekski unusta, et sa pole päris üksi. Suures plaanis on sinul oma märgiline koht. See, kas täidad oma koha lähtudes isekast eluviisist, valides enesehävitamise enesetäiustamise asemel, või keskendud näiteks väiklasele kurtvale ja hädaldavale, negatiivseid hinnanguid pilduvale ellusuhtumisele, määrab su saatuse ja mitte ainult – ka sinu lähedaste, sinu perekonna, sinu suguvõsa oma.

Igal suguvõsal on oma mustad lambad. On alati olnud. Nende olemasolu on vajalik selleks, et sa saaksid õppida. Mida õppida? Aga seda, et alati on võimalik olla parem. Sinu jaoks olgu see õppetund, kuigi valus, aga õpitav. Sa ei saa seisma jääda, takerduda, sest sul on vaja täita oma koht siin elus – ja püüda olla parem. Kes ei õpi, see ei arene, see ei mõista, see ei näe – ikka seda suurt plaani.

Alusta väikesest muudatusest juba täna: selle asemel, et mõelda asjadest, mis on halvasti, mõtle kasvõi ühest asjast sinu elus, mis on hästi. Näe oma elu justkui kõrgemalt, vaata ülalt alla ja näe mustrit. Elumustrit, mille kujundad tegelikult ise. Sina ja sinu teod, sinu mõtted. Mitte keegi teine. Iga panus loeb.

Tagasi üles