/nginx/o/2020/04/12/13051506t1hc66b.jpg)
Christinas Clinicu Individuaalse meditsiini keskuse nõustamiskeskuse juhataja ja psühholoog Karmen Palts selgitab, kuidas arutelud «milleks ma võimeline olen» ning «mida ma tegelikult teha võiksin» innustavad vanade mustrite lõhkumist ja teadvuse puhastamist.
Kas ma elan sellist elu, nagu tahaksin? Suur hulk inimesi väldib sellel teemal arutlemist. Kui paljud meist üldse julgevad seda endale teadvustada, millist elu nad elada tahaksid ning kas nad seda ka juba elavad? Sellele, kas me elame soovitud elu, ei ole vastuseks selge «ei» või «jah». Pigem on küsimuse eesmärgiks panna inimene mõtlema, kas need valikud, mida ta teeb, need viisid, kuidas ta elab, ja need asjad, mida oma elus kasutab ja vajab, on ka tegelikult need, mis talle naudingut pakuvad.
Me kõik oleme mingite asjadega rahulolematud, kuid millegipärast arvame, et meil ei ole õigust seda õige nimega nimetada. Me ei ütle, et töö on liiga raske või ei paku pinget, me ei ütle, et ei taha elada koos mehe või naisega, kes meid õnnelikuks ei tee. Samas toriseme, sest oleme pinges ning elame oma frustratsiooni teiste peal välja, mürgitades ennast ja end ümbritsevat keskkonda. Me kardame minna tundmatusse ning ei julge vastu võtta uusi otsuseid. Teadmatusest tingitud hirm justkui halvab meie ratsionaalse mõtlemise, tekitades meie sees raskuse, mis omakorda väljendubki tujutuses, stressis, pahuruses, liigses söömises või joomises jpm.
Küsimuse «kas ma elan sellist elu, nagu tahaksin» võiks esitada omakorda küsimusena «kas need valikud, mida ma teen, on need, mida ma tahan teha?». Kas ma tahan minna tööle ja teha seda tööd või tahaksin hoopis kodus maalida? Kas ma tahan minna koju ja rääkida kaasaga või tahan minna hoopis parki ja vaadata puulehtede liikumist? Me teeme tihti valikuid selle järgi, mida me arvame, et teised tahavad, et me teeksime või heaks kiidavad, püüame aimata, mida meilt oodatakse, sest siis usume, et kõik on hästi. Mida ütleb mees, kui jõuan hiljem koju ja söök ei olegi valmis? Mida ütleb teismeline, kui lubasin tulla koju kell 17.00, kuid jõuan kell 19.00? Vähe sellest, et me mõtleme enda peale vähe, tunneme me end süüdi, kui teine inimene meile meie valikute tõttu etteheiteid teeb. Me võtame hoiaku, et oleme süüdi, et tegimegi valesti.
Psühholoog peaks olema see inimene, kelle kaasabil analüüsides ja arutledes leiad kindlustunde oma valikute tegemisel või oled valmis tegema muutusi oma valikutes. Psühholoog saab aidata sul mõista, millist sõnumit sa endas kannad ja teistele välja saadad. Psühholoogiline nõustamine peaks olema see, mis aitab sul ennast jälgida ning juhul, kui sinu sees on suur segadus ja sa ei tea, millisest otsast seda lahti harutama tuleks hakata, aitab psühholoog leida selle õige alguse.