«Ära teeskle häbelikkust. Ma arvan, et õhtuks oled tema all pikali...»

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Pixabay

Anton juhtis meid liftini ja üles katusekorterisse, tema eraresidentsi. Samal hetkel, kui uksed avanesid, kõndis Anton sisse ja jättis meid maha. „H, sa tead, mida teha,” hõikas ta üle õla, raatsimata oma kiiluvette pilkugi jätta. Avaldame katkendi raamatust «Kalendritüdruk. Juuli, august.».

Kalendritüdruk

FOTO: Kirjastus Pegas

Heather juhtis mind vastassuunda. „Tule, tüdruk. Ma arvan, et me vajame üht jooki. Suurt.”

Sisenesime avatud planeeringuga kööki. Terve ühe seina ääres olid kapid, igaüks ainulaadse musta nikerdatud käepidemega, justkui oleks kõik eraldi valmistatud. Kappide ja tipptasemel köögitarvete ees sirutus ropult pikk laud. Musta graniitlaua all istus täiuslikus reas kümme ümmarguse istmega pukki. Tõmbasin ühe välja ja istusin, sikutades pisitillukesi šortse nii alla kui võimalik, tegemaks kindlaks, et osa persest üle ümara pukiserva ei ripuks. See ei näe kellegi juures hea välja.

„Kas sulle granaatõun maitseb?” Heather võttis välja kaks kristallist martiiniklaasi.

Noogutasin. „Väga.”

Järgmiseks tõi ta lagedale tohutu pudeli Grey Goose’i viina, metallšeikeri ja mahla.

„Mis plaanid siis Antonil minu jaoks on?” küsisin, kuni Heather pillas kuubikud šeikerisse ja kallas siis raske käega viina, lisades ainult törtsu granaatõunakontsentraati.

Heather muigas ja naeratas. „Sa mõtled, et peale sinu keppimise?” See väide oli pigem süüdistus kui küsimus. Kohkusin tagasi, suutmata tema öeldu jultumust uskuda.

„Ära teeskle häbelikkust. Ma nägin, kuidas te ennist stuudios teineteist silmadega keppisite. Ma arvan, et õhtuks oled tema all pikali.”

Ta lükkas burgundiapunast vedelikku ääreni täis martiiniklaasi minu poole. „Põhjani,” ütles ta ja võttis suure lonksu.

Tegin sama, sest mul oli asjade sirgeks rääkimiseks julgust vaja. „Sul ei ole minust kuigi hea arvamus, mis?” Sõnad tulid välja mürgiselt nagu lõgismao hammustus.

Ta kibrutas kulmu. „Kas sa ei kepigi kõiki oma kliente? Sa oled ju eskort.” See üks sõna kandis tohutut põlgusekogust.

Selle peale lajatasin klaasi lauale, nii et punast vedelikku laiali loksus. „Ma kepin, keda tahan ja millal tahan. See ei ole osa minu lepingust. Ma olen eskort, mitte lits.” Hingasin karmilt välja ja jätkasin: „Ma pakun seltsi või täidan mingit vajadust, aga see vajadus ei hõlma tingimata klientide keppimist.” Mu toon oli täis nördimust, kuigi olin tegelikult mõnda klienti keppinud, aga mitte kõiki.

Mina ütlen, keda, ja mina ütlen, millal. Punkt.

Mu alateadvusesse hiilivad kurjakuulutavad mõtted mehest, kes üritas füüsilist „keda” ja „millalit” mulle peale suruda. Kui saaksin, lööksin jäledad meeldetuletused sepavasaraga tagasi, paneksin need väga pimedasse kappi luku taha ja viskaksin võtme minema. Sa ei kontrolli mind.

Kättemaks ronis mööda mu rinda ja läbi kurgu üles, andis kütust mu jätkuvale hirmule selle pärast, mis hiljuti Aaroniga juhtunud oli. „Nüüd ma tean, miks sul sõpru ei ole – sa oled hukkamõistev, läbinisti ebaviisakas ja vingud teiste kallal!”

Heather taganes paar sammu, kuni põrkas vastu vastaskappi, kus seisis roostevabast terasest topeltlai Sub Zero külmkapp. Kui ma ei oleks hoolega tähele pannud, ei oleks ma tema silmade virvendavat sinist märganud. Ta köhatas, tõstis hapra pikasõrmelise käe rinnale ja kõneles. „Palun vabandust, Mia, see oli minust ebaviisakas.”

„Oli jah ebaviisakas!” Mu suu valutas hammaste risti surumisest. Kallasin ülejäänud joogi kurgust alla, lastes tulisel kõrvetusel kõhust kerkivat happelist kõrvetust peita.

Ta lakkus huuli ja tema silmad liikusid küljelt küljele. „Palun veel kord vabandust. Ma ei palganud sind talle voodikaaslaseks, neid on tal küllaga. Sinust saab uue video naispeategelane – naine, keda ta tahab, võrgutaja, keda ta ei saa.”

Võrgutaja. Vaat see oli midagi, mida ma ei olnud varem olnud. See kõlas nii naeruväärselt, eriti äsja peetud vihase vestluse valguses, et viskasin pea kuklasse ja naersin kõhust tulevat turtsuvat ja luksuvat laginat, mis läks aina valjemaks ja hüsteerilisemaks.

Heatheri kulmud kerkisid juuksepiiri poole. „Ee, olgu ... no sina enam martiinisid ei saa!” Ta pilgutas silma, muutes õhkkonna mõjusalt rõõmsamaks.

Panin küünarnuki lauale ja lõua käele. „Tänane päev on imelik olnud. Tegelikult oli terve viimane kuu napakas. See on lihtsalt minu hullu elu krooniks.” Raputasin pead ja tõmbasin sõrmedega läbi juuste. Need hakkasid väga pikaks kasvama. Võib-olla saan Latiino Armu-Keh’i juurest natuke aega napsata, et uue soengu teha.

Hoolimata sellest, mida Heather ütles, tegi ta meile mõlemale uue joogi. „Kas võime vaherahu välja kuulutada? Ma tõesti ei taha, et sa mind vihkaksid, ja ma sain sinu tööst valesti aru.” Tema sinised silmad tundusid ilusas näos ümmargused ja suured, isegi süütud.

Sirutasin käe välja. Ta heitis sellele pilgu: kurnatus tegi ta liigutused aeglaseks, kui ta mu käe pihku võttis. Me surusime käsi. „Vaherahu.” Naeratasin. Tema naeratas vastu ja kordas seda sõna.

Tagasi üles