Budõlinite pereseiklused Šveitsis: üks äärmiselt oluline asi, millest eestlased peaksid Šveitsist eeskuju võtma

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Meie pere puhkamas jalga 800-aastase puu all kohas Linder Linn

FOTO: Erakogu

On uhke olla eestlane, sest just meie oleme need, kes Teevad Ära üle terve maakera! Ja ometi on meie oma inimeste prügialane harimine ikkagi lünklik ning puudub korralik süsteem, mis tagaks, et see poleks vaid tublimate «eralõbu», kirjutab judoka Aleksei Budõlini kaasa Ilona Toots, kes terve perega Šveitsi kolis.

Veel Eestis elades osalesime saatesarjas «Mõistlik või mõttetu» ning saime prügialase koolituse spetsialistidelt. See meeldis meile nii väga, et me viisime edaspidi oma banaanikoored ja ajalehed eraldi urni, plasttaara taaramasinasse, veinipudelid konteinerisse. Aga kui oli kiire või külalised tulemas, siis rändas see kõik ühte prügikotti ja potsatas maja ees rohelise monstri kõhtu. Juba siis märkasime, et sarnaselt meile talitavad vaid vähesed naabrid ning ei ükski meie sõpradest: me olime need nii-öelda prügifriigid.

Brugge linna prügikott ootamas oma transporti.

FOTO: Erakogu

Šveitsis aga on mängureeglid seatud nii, et sa sorteerid oma prahti, või siis maksad peale. Ja selles ei ole midagi veidrat või vastikut. Kui Eestis tuleb maksta prügi äraveo eest summa X iga kuu kohta, siis siin tuleb soetada endale spetsiaalsed, igale linnale omase märgistusega prügikotid: näiteks 10 kotti (35 l) maksab 25 franki (22 eurot). Valikus on olemas ka pisemad ja suuremad kotid.

Sa võid toppida ta täis kõigega, ent siis saab kott ruttu täis. Pealegi käib prügiauto vaid esmaspäeviti ja neljapäeviti, ja seda «looduse andi» tuleb seni kodus hoida. Linnas ei ole kusagil suuri prügikaste, kuhu anonüümselt prügi poetada, isegi mitte linnaametitel või toitlustusasutustel, ainult väikesed urnid. Tavalise kilekotiga prügi aga jääbki maja ette ning tekitab vaid paksu pahandust naabritega.

Täistopitud koti tõstavad inimesed otse tänavale ja sealt viivad prügimehed ta ära. Alguses tundus see mulle veidi ebahügieeniline, aga kotid on niivõrd heast kilest, et linnud seda katki nokkida ei suuda.

Nii ongi inimesed varmad klaaspudeleid (oot-oot! kas pruun, roheline või valge klaas?) ja plekkpurke urnidesse toimetama, ajalehti-pappi igakuiseks äraveoks kokku koguma, ja kiiresti õilmitsema hakkavaid taimseid-loomseid jäätmeid maja ees olevasse biojäätmete urni valama (seda tühjendatakse tasuta kord nädalas). Linnas on mitu korralikku ja hooldatud kogumiskohta, kuhu saab tuua kõike alates kohvikapslitest kuni vanade tolmuimejateni. Suuremate asjade eest tuleb aga tasuda nagu meilgi Eestis, ja seetõttu võib kohata palju kuulutusi, kus antakse sümboolse hinnaga või tasuta ära mõni diivan, kapp, grill, sest kui keegi viib su kraami ära, on see juba tema mure.

Samal ajal võib hästi sageli näha tänaval kaste asjadega, mida peremees enam ei vaja ning teistele pakub. «Gratis» tähendab, et ole lahke ja vii ta omale koju. Mulle väga meeldib taaskasutus ning sellise kombe juurutamine Eestis oleks mu meelest väga tervitatav, eriti arvestades meie inimeste taaskasutuslikke maailmavaateid. Isegi rikkad šveitslased talitavad nii.  

Küsisin ekstra poissmehest naabrimehelt, kas ja kui palju ta prügi sorteerib ning ta ladus kõik papi / pudeli / jäätmekohad viksilt ette. Vaid bioprügi ei pidavat meestel tekkima, kõik rändab kõhtu :D 

Aga šveitslaste tegelik motivaator ei olegi see väike kokkuhoid rahas. Prügiga ümber käimine on niisama suur osa algharidusest kui pastapliiatsi õige peos hoidmine või tualetis vee laskmine. Pigem on see hoolimine on koduümbrusest ja loodusest, mida õpetatakse lasteaiast saati ning see istub alateadvuses. Metsa alla siin keegi prügi ei vea – sest neile ei tule see lihtsalt pähe! Ning kuigi teistsuguse kultuuri ja kombestikuga inimesi on siin palju, siis läbi laste jõuab see ka täiskasvanuteni. Võimalik, et muulaste tähelepanu keskmes on pigem kokkuhoid ja šveitslaste omas loodushoid, aga meie oleme ju ka muulased!

Koerakaka kast keset loodust

FOTO: Erakogu

Isegi koerte väljaheited kogutakse viisakalt kokku ja tänaval kohtab sellist praaki üliharva. Iga kvartali peale on eraldi urn koos tasuta kiledega ning minu suureks üllatuseks, ka metsavaheteedel! Kui meil veel suurem koer elas, siis metsas võis ta end kasvõi lõhki punnitada: sest mis loodusest on tulnud, sinna ka naaseb. Aga šveitslased arvavad teisiti ja nii roomavad nad kilekotikesega võpsikusse, et oma neljajalgse sõbra kõrvalproduktid kokku koguda.

Lasteaialapsed kävad kord kuus metsas matkamas ja õppimas loodusega kooselamist ning traditsioon jätkub ka kooliealistega, ehkki harvemini, ent nii mõnigi ainetund toimub õues.

4-6-aastased teevad koos õpetajaga lõket, lõikavad omale noaga pajuvitsa ja korjavad prügi kenasti kokku. Igas eas inimesed vallutavad metsateid ja matkaradasid nädalavahetustel (jalgsi või rattaga, üksi ja suurte gruppidena) ja see näitab, et looduses liikumine ja temaga samas rütmis hingamine on šveitslastele sama omane kui eestlastele perega kaubanduskeskuses toreda laupäeva veetmine.

Sassi lasteaiarühmas seisab kaks prügiurni: orgaaniliste jäätmete (nagu õunasüdamed) ja plastjäätmete tarbeks. Malena mitmes koolihoones on igal korrusel eraldi plast- ja plekkpudelite ning üldprügi urnid, ja lisaks veel pitsakarpide(!) koguja. Aleksei treeninghoones on eraldi pudelikogumiskastid ja üldprügi tünnid. Ehk siis lähtuvalt sellest, mida valdavalt tekitatakse, on ka eraldi kogumiskastid. Tallinnas tuleb mul hooga meelde vaid lennujaam ja mõni suurem kaubanduskeskus, kus seda luksust jagub.

Selge see, et eraldi urnide paigutamine ja selle kraami hilisem äravedu on kulukam tegevus, kui üks omnivoorist prügikast. Ent kui arvestada seda, et iga sorteeritud prügi suundub otse ümbertöötlusesse, on kasu pikema aja peale kindlasti suurem. 

Eestis kõhklesime isegi meie, kas see bioprügi või piimapakk läheb ikkagi kuhugi eraldi kohta või on lõppjaam kõigel sama. Ning väga tihti oli näha, et inimesed loopisid prügi valedesse kohtadesse, neil oli suva.

Aga muud Šveitsi juttu kah. Kui Aleksei meile alles otsis uut kodu, rääkis ta kandiliste silmadega, et kuigi kõikides üürikorterites on korraliku sisustusega köögid, siis pesumasinaid ei leidu üheski. Maja keldrikorrusel on pesuruum koos masinaga, mida siis näiteks perekond Budõlin kolmapäeviti kasutada võib. Ettekujutus sellest, et meie aluspesu karussellitab kindlal ajal avalikus kohas seebivahus, tundus meile liiga suur tungimine eestlase hingeellu ja nii me tõime masina endaga Eestimaalt kaasa.

Kolmeharulised pistikud

FOTO: Erakogu

Siin aga selgus uus «ebamugavus» kogu meie olemasoleva tehnikaga seoses. Nimelt on Šveitsis kasutusel hoopis teistsugused pistikupesad kui mujal Euroopas (ikka nad peavad eristuma!), mis on kolmeharulised. Traavisime enne ärasõitu läbi Tallinna suurimad meilt-saab-kõike tehnikakauplused ja sobilikke adaptereid me ei leidnud. Õnneks on rootslaste mööbligigant kõigele mõelnud ja nii me varustasime juba Šveitsis olles oma telerid, kohvimasinad, föönid uute lisanditega. Hiljuti, kui eesti judokad siin treenimas käisid, kadusid paar adapterit noorte netisõltlaste kätte kui mutiauku. Nii, et kui keegi siia riiki reisima peaks, tuleb sellega arvestada!

Tagasi üles