Esimene naismotosportlane Agnessa Männi tsiklivendadega Berliinis: lätlaste söövitav bensiin, kaikaga teeline, võimatud teed ja Hitleri-papagoi

Agnessa Kook-Männi polnud kindlasti esimene naine Eestis, kes mootorratta selga istus, aga kindlasti oli ta üks esimesi, kes motospordiga tegelema hakkas. 1930. aastatel ei lubatud naistel veel ametlikult võidusõitudest osa võtta, kuid mitteametlikult tegi ta seda ometigi. 

1936. aastal sai temast aga esimene nais-tähesõitja, sest ta arvati Eesti esimesse tähesõidu meeskonda, mis alustas Tallinnast Berliini poole teed 24. juulil.

Esimese tsikli sünniaastaks peetakse 1885. aastat, kui Gottlieb Daimler nuputas välja mootori, mida oli võimalik kinnitada jooksurattale. Sellise jalgratta baasil nikerdisega aga ei osatud midagi tarka peale hakata. Alles kümmekond aastat hiljem võtsid Müncheni konstruktorid Heinrich Hildebrand ja Alois Wolfmüller selle konstruktsiooni käsile ja 1894 avati esimene mootorrattavabrik. Selle toodang muutus kohe algul meeletult populaarseks ja varsti kasvas vabrikute arv üle Saksamaa lausa plahvatuslikult.

Esimesed mootorrattad Eestis ja esimesed rekordid

Eestisse jõudis uus imeasi kiiresti – juba 19. mail 1895. aastal ostis tallinlane John Schümann esimese mootorratta ja temast sai ühtlasi ka Hildebrand & Wolfmülleri müügiesindaja Eestis.

8. septembril korraldas Tartu jalgrattaselts Taara suure võistluspäeva, mil kõigil riistapuudel, mis vähegi liikusid, mõõdeti aega. Ka Schümann otsustas võidukihutamisest osa võtta, pani oma kaherattalisele hääled sisse ja tuiskas verstapikkusele võistlusmaale. Aeg tuli varemnägematu – keskmiseks kiiruseks arvutati lõpuks 36,58 km/h. See oli esimene ametlik mootorratta kiirusrekord Eestis.

Kuid siis saabus mõningane vaikus. Alles aastate pärast jõudis Eestisse tsikkel number kaks ja üllatuslikult sai selleks hoopis kolmerattaline 450-kuubikuline prantslaste Cyclonette. Tõeline tsiklibuum vallandus alles koos Esimese maailmasõja puhkemisega. Kui sõja alguseks augustis 1914 loeti meil 80 tsiklit, siis 1927 juba 342 ja 1936. aastaks oli siin 1210 ratast. Nendest üks kuulus ka neiu Agnessa Koogile.

Vend ei suutnud tsiklist eemale hoida

Kookide pere elas sajandi alguses Nõmmel. Vedurijuht Johannesel ja tema kaasal Miinal oli neli last: poisid Aleksander ja August ja tüdrukud Rosalie ja Agnessa. Viimane sündis 10. oktoobril 1910. aastal, käis Nõmmel koolis ja leeris.

Tehnikaga puutus tüdruku kokku juba väiksena, kui hakkas isaga töö juures kaasas käima. Vedurijuhtimise sai ta varakult selgeks. Niisamuti kui jalgrattasõidugi, kuni vend kätte võttis ja jalgratta ära müüs, et endale mootorratast osta. Et Agnessa sellise vahetusega nõus oleks, ei jäänud vennal muud üle, kui teda vahel oma tsiklipärale võtta. Terane tüdruk pani hoolega tähele, kuidas vend ratta juures toimetas.

«Kord, kui arvasin juba küllalt teoreetilisi teadmisi olevat,» jutustas Agnessa, «võtsin venna äraolekul mootorratta, ning hakkasin ise proovima. Algus oli raske, kuid ma ei jätnud oma jonni. Lõpuks, kui vend oli kindlal veendel, et mind enam kuidagi takistada ei saa, hakkas ta ka mulle seletusi andma. Nii on see läinud.» Süda oligi motospordile antud.

1933. aastast hakkas Agnessa sellega tõsisemalt tegelema. Samal aastal oli Eestis alustatud ka esimeste motovõistluste korraldamisega, milleks valiti välja Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringtee, mis selleks jäi pikkadeks aastakümneteks. Esimese pika matkasõidu tegi neiu Soomet külastades, siis tulid juba osavõtud võidusõitudest hipodroomil ja maastikul. «Maastikusõit on väga huvipakkuv ja vahelduv, andes häid treneerimise võimalusi. Kuid eks ole igal võistlusalal oma head ja halvad küljed,» arvas Agnessa.

1935. aasta kevadel lasid Agnessa Kook ja meremees Albert Toop kuulutada oma kihlusest, kuid kaks nädalat hiljem avaldas neiu ajalehes teate kihluse tühistamise kohta. Sellegipoolest läks ta mehele veel samal aastal – 26. detsembril 1935 laulatati Agnessa Lüganuse kirikus Otto Männiga Savalast, Ida-Virumaalt. Nii saigi naine motomaailmas tuntuks Männi nime all.

Mootorrattur Agnessa Männi (Kook) 1935, ESM F 400:30/A 7044, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA Foto: muis.ee

Esimesed võistlused

1935. aasta septembri algul peeti Eesti Motoklubi võidusõiduvõistlus hipodroomil, mis tõmbas kokku ligi neli tuhat pealtvaatajat. Selle võistluse üldvõitjaks tunnistati  tolle aja üks paremaid tsiklimehi Eduard Johanson.

See oligi esimene kord Eesti motospordi ajaloos, kui hipodroomivõistlustest võttis osa naine. Agnessa sõitis oma väikesel 250kuubikulisel masinal. Kuna F.I.C.M (Federation Internationale des Clubs Motocyclistes) naistel tol ajal ei lubanud osa võtta kiirussõitudest, siis oli kolmeringiline sõit daamidele korraldatud mitteametlikult, väljaspool võistlust. Agnessa saavutas 60,54-kilomeetrise tunnikiiruse.

Hipodroomisõiduvõistlused , ESM F 400:40/A 7054, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA, Foto: muis

Järgmine võistlus toimus 17. mail 1936 Eesti Motoklubi egiidi all Tartus Tähtveres, 4. suurtükiväe grupi õppeplatsil. Maastikuvõistluse distantsi pikkuseks oli 108 km ja kulges marsruudil Tartu-Kärkna-Voldi-Koogi-Ausi-Puurmani-Laeva-Kärevere-Tartu. Kümne ametliku võistleja hulgas oli ainsa naisena esimest korda võistlemas Agnessa Männi. Võistlejad lasti rajale viieminutiliste vahedega ja motopäev oli Tartu lähistele kokku meelitanud hulgaliselt pealtvaatajaid.

Muidugi saabus ka siin esimesena finišisse «lendava hollandlase» nime all tuntud Eduard Johanson, kes oli kulutanud maa läbimiseks 1 tunni, 20 minutit ja 51 sekundit. Keskmiseks kiiruseks arvestati 74 km/h. Muidugi juhtus võistlejatega pikal teel ka mitmeid äpardusi: keegi lendas kraavi, kellelgi oli vaja küünlaid vahetada, kellelgi kadus bensiinipaagi kork ja ta pidi selle taskurätikuga kinni toppima.

Agnessal kulus võistlusmaa läbisõitmiseks aega 2 tundi, 15 minutit ja 41 sekundit. Nagu ta ise pärast tunnistas, võistlus ja rada olevat küll olnud rasked, kuid mingisuguseid viperusi tal ette polnud tulnud. Õieti oli naine sattunud võistlustele puht juhuslikult. Ta oli endale just muretsenud uue mootorratta Supreme ja see vajas sissesõitmist. Nagu ta teatas ajakirjanikele pärast võistlust, oli tal tarvis veel 800 kilomeetrit läbida, et masinaga võistlustele minna ja parajasti oligi naisel kaalumisel, kas keerata rattanina Tallinna või Narva poole. Kui temalt aga uuriti, kas ta armastab kiirust, siis vastas Agnessa: «Ei poolda isiklikult kunagi niisugust meeletut kihutamist, kus sõitja isegi ei tea, millega see võib lõppeda. See pole sportimine, vaid kui ütelda, siis vahest mõtlematu tormamine.»

Motosportlane Agnessa Männi, ESM F 400:10/A 7024, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA, Foto: muis

Pärast maastikuvõidusõitu pakuti tol päeval Tartus publikule natuke meelelahutust ka. Toimus aeglussõit 100 meetri läbimises, 50 meetri täpsussõit soolomasinatel ja vigursõit. Agnessa võttis osa ka täpsussõidust, kus ta saavutas ajaks 9,7 sek esikohaliidri 7,25 sekundi vastu, jäädes selle ajaga neljandale kohale. Vigursõidul tuli võistlejal ennast lahti riietada kinnastest, mütsist, kuuest ja  pükstest ja jälle riietuda, ning kõik seda mootorratta liikudes. Sellest Agnessa mõistagi osa ei võtnud.

Olümpia mootorrataste tähesõit 1936

Naise karjääri tippsündmuseks kujunes kahtlemata sõit Eesti võistkonna koosseisus 1936. aastal Berliini olümpiamängudega seoses toimunud mootorratturite tähesõidule. Just  sellest sündmusest  said alguse tänapäeva kuulsad motokokkutulekud Rallie FIM-id.  

Auhindamine pidi toimuma valemi põhjal, kus otsustavaks pidid olema osavõtjate arv, mootorrataste arv sama klubi koduriigis ja selle riigi pealinna kaugus kilomeetrites Berliinist. Eestlastel olid seega head šansid. Eestis oli ju tervelt 1210 mootorratast ja Tallinn oli Berliinist üks kaugemaid kohti. Peavalu tegi ainult sõidu finantseerimine. Proua Männi rääkis hiljem, et rahaliselt läks eestlastel üsna keeruliseks – eelarves läks vaja vähemalt 2000 krooni, mis olnud toona väga suur raha. Meie mootorratturid ei saanud sentigi kuskilt toetust, kõik tuli võtta oma taskust.

Tähesõitjate koondises tegi kaasa 14 võistlejat: meeskonna juhina Harri Pärkma, sooloratastel Oskar Veldemann, Villiam Hennok, Johannes Tomson, Reinhold Idnurm, Robert Maalberg, Verner Põlts, Jack Suidt, Alfred Valter ja ainsa naisena Agnessa Männi; külgkorviga ratastel Harald Perten, Valter Tomasov, «Punase Risti doktor» Savel Kletski ja «liikuv remonditööline» Johannes Mannert. Kaassõitjaid oli rohkemgi, keda võistlejaiks ei loetud. Külgvankris kaasasõitjaid oli neli, neist samuti üks naine – proua Tomasov, ja soolorataste tagumisel pingil reisisid pikamaajooksja Martin ning spordireporter H. Nõmmik.

Tallinnast starditi Berliini 25. juulil kell pool seitse varahommikul Laia tänava Eesti Motospordi Klubi maja eest. Agnessa oli teele asunud juba eelmisel päeval poole kolme ajal, kuna ütles mitte suutvat vastu panna muu meeskonna tempole. Tema ühinemine järeletulijatega leidis aset esimese päeva õhtul Riia juures.

Motosportlane Agnessa Männi 25.07.1936 , ESM F 400:13/A 7027, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA Foto: muis

Bensiin, mida Lätist õnnestus tankida, oli eriline – segatud piiritusega. «Mõni tilk kurikuulsat läti vedelikku, sattunud valamisel Kletski värskelt võõbatud masina paagile, kõrvaldas sellelt silmapilkselt vastse värvi!» kirjutas Pärkma.

Teed olid tollele ajale vastavalt kruusast või koguni liivast.  Et põhiline liiklusvahend oli hobune, olid peale liiva ja kruusa kolmandaks teekattematerjaliks hobuste kabjanaelad. Neid oli teel nii hullusti palju, et vahepeal tuli kumme lappida mitu korda päevas. Eriti Leedus ja Lätis. Agnessat tabas esimene «pigi», nagu sõitjad naelu nimetasid, Leedus. Tema masina korrastamise ajal algas äge vihmavaling, mis jäi sõitjaid saatma kogu matkal läbi Leedu.

Leedust läbisõit oli üleüldse üks ekstreemsemaid elamusi. Esiteks selgus piiril, et kaks võistlejat olid unustanud endile viisad hankida, mille korraldamine röövis paar head tundi. Siis proovis üks nokastanud teeline neile kaikaga kallale tormata ja pidupäevases meeleolus külamehed laiutasid oma kahehobuse vankritega keset kitsast porist teed ega lasknud neid mööda. Punkti pani Janski linna munakivitee, millel masinad pidid hüppama ühelt kivilt teisele. Enne Köningsbergi juhtus veel avarii, kus vastutuleva auto tuledest pimestatud Põlts vähendas kiirust ja Maalberg talle tagant sisse sõitis. Järele jõudnud «ränd-töökojale» maksis see öine avarii pikki tunde ränka tööd ja öömajale Köningsbergi jõuti alles kahe paiku öösel.

Üllatused Saksamaal

Preisimaa pealinnas plaaniti teha päevane puhkus, kuid kenad plaanid lendasid vastu taevast kui selgus, et määruste kohaselt olevat tarvis läbida mitmeid kontrollpunkte, kusjuures läbitavate kontrollpunktide vahemaa pidi olema üle 250 km. Puhkuseload tuli tühistada ja aega viitmata teele asuda, sest ees ootas marsruut Stolpmünde-Swinemünde-Lübeck-Berliin. Esimesel päeval röövisid kallist aega piirikontrollid Poola piiridel ja seetõttu jõuti esimesse kontrollpunkti alles järgmisel hommikul. Tomsoni masina alla öösel jooksnud jänes viidi lähimasse restorani.

«Kus siis läks kihutamiseks!» on Agnessa Männi meenutanud. «Tõmbasime kohe 100–120 km/h rauda – Saksamaa teed kannatasid niisugust vunki hästi.» Järgmises kontrollpunktis telegrafeeris Agnessa rõõmsalt koju, et ta on parima tervise juures, peale ühe kummilappimise pole temaga midagi juhtunud ning saatis tervitusi kodustele ja haiglas lebavale abikaasale. Tegelikult elu muidugi roosiline polnud. Valuuta nappusest tingitud soojast söögist ja pehmest sängist võisid nad tihtigi vaid unistada. Tühja kõhtu prooviti toita eht eesti huumoriga.

«Aga kõht lõi kõvemini pilli kui mootor ise. Olime ju päevade viisi olnud tõsisel säästurežiimil. Korra nägime, et sõidame piki naeripõldu. Ei armu ega valu – pidur peale ja põllule.  Matsutasime tooreid naereid nii, et vaht voolas suunurgast. Aga parem oli ikka kui mitte midagi,» meenutas Agnessa. «Teel pidi Ove ratta ette jääma põrsakari, kuid notsud olid siiski väledad pugema põõsasse, nii et vaevu jäi ära põrsapraad,» kirjutas Pärkma.

Tolleaegne Saksa tavategelikkus aga pakkus eestlastele harjumatuid elamusi. Kõigepealt juba see alatine käeviibutamine. Ja siis veel uinumine Hitleri portree all, mis iga vähegi viisaka öömaja seinu kaunistas. Tipuks aga osutus ühes jahimeeste-klubis lõunastamisel kohatud roheline papagoi, kes oli õpetatud käe tõstmisel kraaksatama «Heil Hitler!»

Kuidas eestlased luksemburglastele pettumuse valmistasid

Kellaosutid näitasid poolt nelja, kui Eesti meeskond 30. juulil sõidukite mürisedes Berliini Avuse ringraja väravaisse kogunenud rahvahulgast tervitatuna sihtkohta saabus. Mitteametlikult kuuldus korraldajate suust, et neid võib päris kindlateks favoriitideks pidada. Kaks Läti meeskonda kuulunud ratturit tormasid isegi juba õnnitlema. Ainukesed, kellele eestlaste saabumine rõõmu ei teinud, olid luksemburglased oma 10-liikmelise meeskonnaga. Nemad olid end pidanud kindlaiks tähesõidu võitjaiks, olles startinud pisiriigist küllalt rohkearvulise meeskonnaga. Nüüd tulid äkki neile senitundmatud eestlased ja trumpasid luksemburglaste saavutuse tublisti üle!

Kella kuueks, mil suleti finiš, oli saabunud hollandlasi 42, poolakaid 15, eestlasi 14, luksemburglasi 10, mujalt vähem. Olümpia mootorratturite tähesõidu võitjaks kuulutati Eesti meeskond 15 727,6 punktiga. Teisele kohale tulid luksemburglased 2610,2 punktiga. Järgnesid Läti, Poola, Hollandi jt. Eesti võistlejaid valdas põhjendatud rahulolu oma pingutuste vilja maitsmisel.

Edasi pakuti Avuse restorani rõdul esimest ja ühtlasi ka viimast saksa «külakosti», mis koosnes tassikesest kohvist, võileivakesest, klaasist vermutist ja 10 sigaretist. Öömajale saadeti eestlased kesklinnast 20 km kaugusele Spandau eeslinna, kus restorani Karlslust suvesaali oli sisustatud ruumikas ühiskorter. Järgnes neljapäevane puhkus, mida kasutati sõidukite põhjalikuks korrastamiseks ja Berliiniga tutvumiseks.

Auhindade jagamine toimus Kuningaplatsil Krolli peosaalis 3. augustil kell 21. Peale vastavate tseremooniate sooritamist ja tagajärgede ametlikku väljakuulutamist andis Rahvusvahelise Mootorratturite Klubide Liidu esimees Eesti meeskonnale üle tähesõidu rahvusvahelise ränd-trofee, suure kunstipärase hõbekarika marmoralusel.

XI OM tähesõidu võistkond, pildil ka kuulus karikas. ESM F 400:2/B 6164, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA Foto: muis.ee

Koduteel üks äpardus teise otsa

Tagasisõidul hakkas juba esimesel päeval streikima Tomasovi NSU, nii et see tuli sleppi võtta. Alles teisel päeval leiti Elbingist Bosch-süüteseadeldiste spetsiaaltöökoda ja ühtlasi vahetamisele kuuluvad osad masinasse.

Sellel etapil katsetati ka «külje maha panemist». Libisesid Põlts, Idnurm ja Kletski, viimane Agnessa soolomasinal, olles «kavalerlikult välja vahetanud» puruväsinud naisvõistleja, kes sõitis puhkamiseks Schagali poolt juhitud masina külgvankris. Midagi tõsisemat esialgu ei juhtunud, ainult kriimustused meestel ja sõidukitel.

Leedu tervitas neid nagu ikka tugevate vihmavalingutega, aga vähemalt lõbusaid teel tuiajaid nad enam ei kohanud. Leedu-Läti piirilt andsid nad telefoni teel endast esimest elumärki Tallinnasse. Kümmekond kilomeetrit enne Riiat kukkus Kletski, kes veelkord oli riskeerinud Agnessa sõidukil sõita, teistkordselt, nüüd aga juba end tõsisemalt põlvest ja mujalt vigastades. Ta oli kihutanud otsa äkitselt teele hüpanud koerale. Kletskil tuli edasisõitu jätkata juba külgvankris.

Riias täitsid nad sõidukite paagid vaid äärmise vajaduse ulatuses kurikuulsa läti kütteainega ja 7. augustil kella 11 ajal ületasid ratturid Eesti piiripunkti. Pärnu eel saabusid esimesed ametlikud tervitajad. Harri Pärkma kirjutas: «Meid ootas Eesti Mootorspordiklubi esimees K. Särgava, temaga kaasas E. Glaudan abikaasaga ja E. Neuhof fotoaparaadiga. Lühike tervitus ja tugev käepigistus kõigile võitjaile ning sellele järgnes sissesõit Pärnu peatusega Endla teatrimaja ees. Hiljem korraldus Endlas tubli lõunasöök, nüüd juba vastuvõtjate kostitusel ja kulul.»

Sõidul Pärnu-Tallinn tabas tähesõitjaid tugev vihmahoog, mis seni korrashoitud sõidukid ja sõitjad paksu porikorraga aitas katta. Märjamaa aleviku vahel «pani külje maja» viimaks ka Agnessa, kes veelkord oli katset teinud oma kukkumiste poolest kuulsaks saanud sõidukit isiklikult taltsutada ja sihtkohta juhtida. Kannatada sai nii sõitja kui sõiduk, õnneks mitte liiga tõsiselt.

Sauele oli esimese olümpia-mootorratturite-tähesõidu võitjate pidulikuks vastuvõtuks kogunenud enam kui tuhat mootorspordihuvilist. Ei puudunud isegi auväravad, tervitused mürtsuva orkestriga ja Kultuurfilmi operaator, kes ajaloolise hetke filmilindile jäädvustas. Muidugi tuli siingi peatus teha, et vastuvõtjad õnnelikele saabujatele lilli saaks ulatada ja tervituskõnesid pidada. Kukkumisele vaatamata jäädvustus Agnessa Männi filmilindile särava naeratusega.

XI OM tähesõit , ESM F 400:8/A 7022, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA Foto: muis.ee

Kaitseväe orkester oma mürtsuvate pillidega saatis veoautol ratturite kolonni Tallinnasse. Laial tänaval oli tähesõitjaid juba mitu tundi kannatlikult oodanud ligi tuhandepäine rahvahulk, kes nüüd vaimustushüüete saatel saabujaid tervitas. See oli kui omapärane soojendus suurte olümpiasangarite koju saabumisele: nagu teada, võitsid 1936. aasta Berliini olümpiamängudel Kristjan Palusalu kaks kulda, Agu Neo ja Nikolai Stepulov hõbedad ja pronksmedaleid toodi koju tervelt kolm.

Ligikaudu kuu aega hiljem saabus Tallinna ka Eesti tähesõitjate võidetud rändkarikas.

Agnessast motosportlast siiski ei saanud

Viimast korda vilksatas Agnessa kui motosportlase nimi ajakirjanduse veergudel sellesama aasta 2. septembril, kui korraldati Tartus Tähtveres järjekordsed võistlused maastikusõidus. Seekord sai ta kirja lõppaja 1 tund 42 minutit ja 35,4 sekundit, mis oli 33 minutit parem aeg, kui ta oli saavutanud maikuusel võistlusel.

Edaspidi sai Agnessast bensiinijaama pidaja Nõmmel. Mehega elu neil klappima ei hakanud, lapsi neil polnud. Otto Männiga lahutati septembris 1943 ja juba kaks kuud hiljem abiellus mees teise naisega. Sõja lõpul Otto perega emigreerus ja suri Floridas 1985. aastal.

Sõjajärgsetel aastatel töötas Agnessa Männi ehitustöölise, autojuhi ja lavatöölisena teatris Estonia. Ta elas pika elu, veetes vanaduspäevi Merivälja pansionis ja suri 20. mail 2001. aastal. 1998. aastal sai Eesti Motomatkajate Klubi proua Männilt nõusoleku asutada temanimeline auhinnakarikas parimale naisharrastusmootorratturile Eestis. Agnessa Männi nimelist karikat lubati välja andma hakata Motomatkajate Klubi korraldataval iga-aastasel Balti riikide suurimal motomatkajate ja motoharrastajate kokkutulekul Jõgevatreffil.

Kasutatud:

• Pekka Erelt. Eesti tsiklimehed, kaikaga leedulane ja Hitleri-papagoi. EE 4.07.2018
• Harri Pärkma. Olümpia tähesõit mootorratastele. Auto, 5/6 ja 7/8 1936
• Urmas Kauniste. Agnessa Männi nimeline karikas. EPL 15.02.1998
• Urmas Kauniste. Naine, kes osales Berliini tähesõidul. EPL 10.10.2000
• Urmas Vahe. Kuidas jõudis mootorratas Eestisse ja kas maailma esimene ametlik tsikli kiirusrekord sündis Tartus. ÕL, 22.08.2015