Lugeja kirjutab: kopp ees nendest moeblogijatest!

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Erlend Štaub/ Polhem PR

Tartu Kaubamaja lugejamängu raames ootame lugejatelt kirju, kuidas hinnatakse eestlannade moeteadlikkust ja stiilitunnetust. Eva kirjutab, et kogu meie tarbimisühiskonnas on suuresti süüdi blogijad.

Minu arvates on sotsiaalmeedia tekitanud täieliku hulluse. Ema ütles just, et «mul on sellest kaubandusest nii kopp ees.» Olen kahel käel nõus. Kõik käivad riides sarnaste mallide järgi ja nende eeskujudeks on üllatus-üllatus - blogijad. Ehk nn mõjutajad, kes on ma ei tea kelle käepikendus, aga nemad on moemaailma A ja O.

Kusjuures eriti kurb on, et nende stiilid on niivõrd sarnased, mida näha ka Instagrami feed'idest. Enamik on ühtlaselt klants ja duck lips ehk pardihuuled, suured pepud ja väikesed taljed, mis tekitavad tunde, et kui sul botoxit tehtud või suurendava efektiga huulepulka ei oma või mis iganes meetoditel need kehaosad nii rõhutatult suured on... siis oled eikeegi, autsaider moes ja elus.

On ka nn normaalsed blogijad, kellest võib täiesti šnitti võtta, kes ei veeda igat vaba minutit trennis ega detox teed juues või valgubatoone näksides. Kellel täiesti tavalised non-Kardashian non-animal kehaosad. Nad kas ei käi jõusaalis või ei tunne nad (taevale tänatud!) vajadust sellest pidevalt kuulutada. Tavaliselt on tegu nendega, kel juba oma pere ning kellel pole vaja nii palju tõmmelda. Nad on maitsekad ja nende stiiliks on värvid, mustrid, naiselikud lõiked, mantlid, kvaliteetehted. Kogu nende välimusest õhkub põhimõtete «vähem on rohkem» ja «maitsekust ei saa osta» järgimist. Ei midagi punnitatut ega sunnitut. 

Jõusaalifanatid aga peaaegu elavad trenniriietes ja viskavad midagi muud selga vaid äärmisel hädajuhul. Nende alaliik on lihtsalt retuusiragistajad ehk need, kelle arust on täitsa okei värvilistele retukatele kleit ja mantel/jope peale visata ja kas toidupoest või mujalt läbi hüpata. Siin vanus rolli ei mängi. Retuusid on lihtsalt nii tuusad, et oleks patt neid kandmata jätta, oled sa siis koduperenaine või energiline pensionär.

Vintage - väärikad, vanaemade ja emade riidekapist leitud ehted, kleidid, kübarad... Aga kui su ema või vanaema polnud mingi proua, vaid tavaline lihtne naine, kellel polnud pühapäeval uhket serviisi väljas ja kes ei riietunud nagu aadlidaam? Siis oled hädas. 

Tavaline Eesti kartul ehk matska stiil, tuntud ka kui «küll see kunagi uuesti moodi tuleb» stiil, moeteadlikemate jaoks täielik stiilitus. Selle esindaja olen ka ise. Praktilise, lihtsalt vaesema või moest väheteadva naise välimus, mille peale ka väikelinna jõukam naabrinaine nina kirtsutab. Vana ülepõlveseelik, tavalised kulunud nahksaapad, mis käivad veel küll. Jope, mis lihtsalt ei kärise kuskilt, kuigi osteti 10-15 aastat tagasi. Kokku paar paari teksaseid, mida vaheldumisi kanda ja teeselda, et need on sul lihtsalt lemmikud ja «no kuule, isegi Steve Jobs kandis kogu aeg teksasid ja musta sviitrit, tal oli lihtsalt palju ühesuguseid». Tihti ei ole võimalik moega kaasas käia ja vahel ka ei taha teistega sarnane välja näha. 

Üks on kindel: iga naine tahab hea välja näha, ükskõik mis stiilis või stiilituses. Raha eest ei saa stiilitaju osta, aga ilusaid rõivaid, jalanõusid, aksessuaare - kindlasti! Ja tegelikult on stilisti nõu samuti võimalik raha eest saada. Nii et võib siiski öelda, et tänapäeval saab ka stiili osta. 

Ma ei ole aga kunagi taibanud, miks peaks iga päev erinev riietus olema. Inimesed räägivad taaskasutusest, ökoloogilisest jalajäljest jne jne. Ometi tellitakse pidevalt massiliselt kiirmoekettidest rõivaid. Me ei tea täpselt nende riiete päritolu, kas lapstööjõud valmistab neid, aga loeb hind. Ja see, et iga päev oleks erinev outfit. Sest on vaja uusi kihvte fotosid. Blogijad tekitavad tunde, et nii peabki elama. Pidevalt tarbides. Oma korra-kaks kantud riided viiakse küll kenasti uuele ringile, aga samas tellitakse jälle uus sats pakke Hiinast ja mujalt. 

Sellist meeletut tarbimist ma näiteks oma lapsepõlvest ei mäleta. Iga hooaja eel käisime küll uuemaid riideid soetamas, aga põhiliselt vaid siis, kui eelmisest või üle-eelmisest aastast olid riided väikseks jäänud. Ka noorukina polnud mul kogu aeg uusi riideid. 

Kõige värskema moe järgi riietumine ei ole kindlasti mitte hädavajalik. Riided, mis kestavad, on palju parem variant. Kui vajad vaheldust ja tahad riietuda vastavalt meeleolule ja kui sul on 365 päeva aastas täiesti erinev tuju ja tunne, no mis siis ikka, kui saad seda endale lubada. Ega see Maa sinu pärast ometi hävi, eks ole. 

Ise kannan edaspidigi oma seniseid rõivaid, ostes vahel harva mõne uue asja, kui seda lubada saab ja tõesti vaja on. Ma ei näe põhjust millestki loobuda, kui see veel töötab. Lihtsalt seepärast, et ma tahan või olen selle ära teeninud või «Issand, aga see on ju juba eelmise hooaja kleit». Ja kannangi rahumeeli seda oranži kleiti, mille aastate eest ostsin, ka sel talvel ja ilmselt ka järgmisel. See on ilus, olen selle ostnud oma maitse järgi, armastan seda ja suudan väga hästi midagi endale armsat pikalt kanda. 

Vähem teiste järgi elamist ja isekat tarbimist, usalda oma maitset ja kestvad asjad ei pea samuti üldse kallid olema. Ei pea elama kellegi teise nägemuse järgi. Enda väärtust ei pea näitama uute asjadega ega joonduma teiste järgi. Iga inimene on erineva iluideaaliga, välimuse, maitsega. Ei ole vaja lõigata sama soengut, kanda samu riideid nagu ülejäänud Eesti või maailm. 

Uhkusega, kartul, see kõige mullasem, tavaline.

Tagasi üles