Taimetark soovitab. Mõista-mõista, mis see on? Punane pullike, jõhvist lõake?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Mykola Lunov / PantherMedia / Mykola Lunov/Panthermedia

Kuula artiklit

Praegu on lõppemas jõhvika korjamise aeg. Kes ei jõua rabasse, see saab minna turule. Jõhvikate korjamine on hilissügisene lõbu. Kui ilmad veel vähegi kannatavad, siis tasub igal juhul loodusesse minna, ja kui veel küpseid jõhvikaid korjata saab, siis on päev täiuslik. Isegi kui marjule ei minda, on rabavaikus imeline. Loodus valmistub talveks, õhk on karge, täidetud lahkuvate linnuparvede tiibade sahinast.

Jõhvikad laiutavad soomätastel, kohati on maapind lausa punane. Kuid mitte igaüks ei tea, et tegemist on puitunud varrega kääbus-poolpõõsaga, mitte rohttaimega. Ja kui nimedest rääkida, siis jõhvikas on tuntud mari Põhja-Eestis, Lõuna-Eestis öeldakse rohkem kuremari.

Ingliskeelne cranberry tuleb sõnast crane, mis tähendab sookure marja, soome k karpalo, mis tähendab ka piiska, tilka; sakslastel on Moosbeere ehk samblamari. Heal lapsel mitu nime.

Eestis kasvab kahte liiki jõhvikaid – harilik jõhvikas (Oxycoccus palustris) ja väike jõhvikas (Oxycoccus microcarpus) ehk kuremari. Vahe on neil peamiselt suuruses. Poodides aga müüakse suureviljalise jõhvika ehk ameerika jõhvika marju. Selle päritolumaa on Ameerika, meil hakati seda liiki kultiveerima alles läinud sajandi lõpul. Vähesel määral teda meil ka kasvatatakse, aga edukamad on lõunanaabrid lätlased, nemad kultiveerivad jõhvikapõõsaid lausa põldudel. Siiski leidub Eestiski ettevõtlikke inimesi, kes kasvatavad jõhvikaid oma maadel ja lausa nii palju, et jätkub müügiks.

Nõukogude ajal oli jõhvikate korjamine paljudele sissetulekuallikaks. Käsitsi korjamine on väga töömahukas, selleks on vaja teatud vilumustki. Igal aastal tuuakse meie rabadest välja hulgaliselt hinnalisi marju, mis jõuavad nii toorainena tööstusse kui ka meie toidulauale.

Jõhvikas on suurepärane toidutaim, aga vahest igaüks ei tea, et meie esivanemad kasutasid palju rohkem jõhvikaid peamise vitamiiniallikana. Kevadeti käidi rabast külmavõetud marju korjamas, need aitasid kevadväsimusest üle saada. Jõhvikaid säilitati kas kuivalt suurtes nõudes või pudelis allikavees. On teada, et meremehed tundsid jõhvikat kui skorbuudivastast marja, näiteks võttis admiral Krusenstern, kes juhatas esimest Vene ümbermaailmareisi, reisile kaasa jõhvikamahla. Vanad ravimtaimeraamatud räägivad jõhvikatest joogi valmistamisest, mida anti paranevatele haigetele kosutuseks. Vanasti usuti, et kui süüa 3 jõhvikat päevas, ei tule ükski tõbi kallale.

Vanarahvatarkused kehtivad ka tänapäeval

Palaviku korral

Jõhvikas on tuntud palaviku ajal parim enesetunde parandaja, ühtlasi ka palavikualandaja. Jõhvikajoogi maitse on meeldiv ja jook ise kosutav. Selleks tuleks marjad püreerida, kurnata, lisada suhkrut ja piisavas koguses vett. Keetmata jooks on kahtlemata kõige kasulikum. Gripihaigetele toob selline jook kindlasti leevendust.

Vererõhu alandaja

On leidnud kinnitust jõhvikamarjade vererõhku alandav toime. Seda on teadnud meie esivanemad ja leidnud tõepoolest leevendust, eriti algava kõrgvererõhutõve korral. Kuni tabletiusku üle mindi, aitas kõrge vererõhu vastu toorelt valmistatud jõhvikajook või suhkrus veeretatud jõhvikate söömine. Tänapäeval on apteekides saadaval jõhvikapulbrit, mille toime võiks olla samaväärne. Paljudele oleks vana tarkus tänagi abiks.

Põierohi

Jõhvikas kui põiepõletiku rohi. Seda on teadnud mitmed rahvad ja paljud arstid soovitavad jõhvikamahla juua uroloogiliste tõbede korral. See fakt on ära toodud ka USA farmakopöas leiduvas ametlikus droogide nimekirjas. Jõhvikas pärsib bakterite levikut.

Jõhvikas liigesepõletiku vastu

Liigesepõletik ehk podagra vaevab paljusid, ja eriti USA-s on arstid soovitanud jõhvikamahla tarvitada pidevalt, vähemalt 2 x nädalas. Sellest võib valmistada ka tarretist, kui mahl ära tüütab.

Väidetavalt saadaksegi abi isegi kaugelearenenud podagra korral.

Retsept «üldise jõuetuse vastu»: 2 kl mett, sibulaid, küüslauku, mädarõigast, 2 kl jõhvikaid. Ained peenestada ja segada meega. Hoida jahedas, võtta iga päev 1-2 supilusikatäit.

Sama rohi aitab ka liigesepõletiku vastu ja sobib gripi ennetamiseks ja toetab organismi, suurendades vastupanuvõimet haigustele. Seda vägevat segu võib kasutada ka igapäevamenüüs, näiteks salatite maitsestamiseks.

Jõhvikas toidulaual

Jõhvikas sobib igasuguste magustoitude, smuutide, salatite, eriti hapukapsasalati valmistamiseks.

Jõhvikaid võib püreerida, segada suhkruga ja teha nn kiirmoosi, mida tuleks hoida külmas ja tarvitada kohe.

Kõige tuntum on vana hea jõhvikakissell, kes poleks söönud mannavahtu, mis tuleb kõige maitsvam just jõhvikatest. Jõhvikas annab hea maitsenüansi igale toidule, nii kookidele, küpsistele kui tortidele. Lihtsaim viis maiustada on veeretada jõhvikaid tuhksuhkrus ja süüa nagu komme.

Apelsini-jõhvikamarmelaad

Vaja läheb: 6 dl jõhvikaid, 1 apelsini riivitud koor, 2 dl apelsinimahla, 330 g  moosisuhkrut, 2 sl  vanillisuhkrut

Pane jõhvikad, riivitud apelsinikoor ja apelsinimahl potti ning keeda tasasel tulel 10 minutit. Lisa moosisuhkur ning keeda veel 5 minutit. Viimasena lisa vanillisuhkur. Kurna keedis läbi tiheda marli, et saada selge marmelaad. Pane puhastesse steriliseeritud purkidesse ja kaaneta. Säilita jahedas. 

(Retsept on soome veebiajakirjast Luonnosta Sinulle 1/2009) 

Tagasi üles