Elus tuleb ette mitmesuguseid raskeid aegu. Mõnikord on midagi halba juba juhtunud, olgu see siis haigeksjäämine, lahkuminek, töökaotus. Mõnikord – ja seda peetakse emotsionaalselt vaat et veel pingelisemaks olukorraks – oleme ootuses, et kas juhtumas on midagi halba või pigem head, võimalikud on nii väga tore kui täiesti kohutav variant.
Oled läinud analüüse andma, sest arst soovitas «igaks juhuks» selle või teise raske haiguse välistada või hoopis oled uuringutel, et teada saada, kas ravi on üldse mõjunud. Tohutu ebakindlus on lähisuhtes see, kui ei tea, kas mõtlemisaja võtnud elukaaslane tahab kõrvalsuhte lõpetada ja sinule pühenduda või variseb teie suhe kokku. Tööl on inimeste jaoks väga raske aeg see, kus käivad ebamäärased jutud struktuurimuudatustest ning sellest, et osa inimesi lastakse lahti, teine osa saab aga palgakõrgendust – aga kellega kuidas olema saab, on ebaselge.
Sellistel pingelistel perioodidel hakkama saamiseks on kasuks omada häid emotsioonidega toimetuleku strateegiaid ja üks parim on ilmselt lähedaste inimeste tugi. Nüüd oktoobris avaldati ajakirjas Journal of Personality and Social Psychology California Riverside’i ülikooli teadlaste tehtud uuring, kus just lähedaste toele keskendutigi. Professor Kate Sweeny juhitud teadlasgrupp küsitles paarisuhtes olevaid õigusteaduse kraadiõppureid, kes olid just sooritanud väga olulise erialaeksami ja pidid tulemusi neli kuud ootama. Selle perioodi vältel täitsid nad korduvalt küsimustikke meeleolu, üldise heaolu, muretsemise, ootuste (madalad või kõrged) ja partneriga suhtlemise kohta. Partneri osas uuriti just tajutud tuge ja hoolivust – kas noored pidasid tuge just sel hetkel oluliseks, kas tundsid, et kui kallimaga möödunud nädalal toimunud eksamist rääkisid, siis kallim tõesti mõistab ja hindab neid, rääkijal on tunne, et temast tõesti hoolitakse.
Teadlased leidsid midagi, mis esmapilgul tundub kummaline – kalli inimese toe ja hoolimise tajumine on pingelisel ajal palju olulisem kui reaalne abi ise. See oli seotud nii une kvaliteedi, tervise kui üldise meeleoluga. Need, kes tunnetasid partneri hoolivust, olid optimistlikumad, enesekindlamad ja hindasid enda toimetulekuvõimet ka paremini. Ootuspäraselt oli pinge suurim ootuse alguses, kus muretsemine oli värske teema ja vahetult enne kriitiliste tulemuste teadasaamist. Sel perioodil hinnati tuge just eriti, oldi sellele ka rohkem häälestatud.
Uuringu tulemus võiks meile meelde tuletada, kui tähtis on anda kallitele inimestele raskel hetkel teada, et oleme olemas, kui meid vajatakse. Appi tormamine, võimalusel teise eest probleemide lahendamine – ja paljud ju mõtlevad, et päriselt millegi tegemine on alles see õige abi – on kahe teraga mõõk.
Ühelt poolt see rõõmustab, teiselt poolt võib raskes seisus olijal suureneda hädavarese, ebakompetentsuse ja masenduse tunne. Päris tihti tegelikult inimesed ka ütlevad lähedasele inimesele – olgu see kallim, pereliige või hea sõber –, et nad soovivad lihtsalt kindlust, et teine on nende jaoks olemas.
Vahel on see, kelle poole pöördutakse, siis segaduses. Ei teatagi, mida siis täpselt peaks tegema või kuidas olema. Kardetakse, et üks vale sõna võib olukorda veel hullemaks teha. Kas peaks lohutama? Tuju tõstma? Nõu andma? Tegelikult võib aga lihtsalt küsida: «Ma näen, et sa oled mures / pinges /sul on praegu keeruline aeg. Ütle mulle, kuidas ma saaks sulle toeks / kõige sobivamal viisil olemas olla – ma hoolin sinust väga.» Mitte pealetükkiv või haletsev olek, vaid sõbralikkus, tähelepanelikkus ja hoolivus – need lihtsad asjad on kõige tähtsamad.