Kas tasub treenida nii, et veremaitse suus? Piire nihutav, armutu pingutamine mõjub hoopis teisiti, kui arvatakse.

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Crossfit trenn, Tallinn, Paadi tee 3, 29.09.2018,

FOTO: Joakim Klementi/Postimees

Kas sa treeniksid vabatahtlikult nagu USA eriväelane, nii et lihased väsimusest värisevad ja suus veremaitse? Iga kell!

Kui mul oleks vabadus valida trennikaaslasi, kellega koos pingutada, võtaksin täpselt sellise kamba, nagu Viimsi crossfit boxis vastu vaatab! Asi pole selles, et enamiku moodustavad mehed – ehkki kellele siis see ei meeldiks? Või tõsiasjas, et nad on tugevad ja näevad oma tätokatega ägedad välja. Võti on hoopis suhtumises! Nad on keskendunud, katsumusteks valmis, silmad põlemas nagu sõttaminejatel. Seltskonna motiveeritus sõna otseses mõttes nakkab!

Tulin siia niisama luurele, aga korraga olen minagi valmis pingutama nii palju kui suudan ja rohkemgi veel. Selles ongi crossfiti mõte – see treening pole mõnusaks äraolemiseks, vaid tõukab su mugavustsoonist välja. Alati. Väljakutse, mis tundub alguses võimatu, ning korduste arv, mida näikse olevat ebareaalne ära teha. Sada lõuatõmmet? Kakssada kätekõverdust? Kas elu ikka peab nii raske olema?! See pole siin ju lõppeks militaarne eriüksus, kus end missiooniks valmistudes vormi aetakse?

Tahvlil on kirjas, mis täna plaanis. Crossfitis nii käibki – sa ei tea kunagi, mis sind ootab, ning see hoiab põnevust. „Murph on üks crossfiti legendaarseid kavasid, see on hero-workout ehk kangelase treening,“ selgitab treener Oscar Edela. „See polegi koormus, mida igapäevase treeninguna oleks tervise seisukohast mõistlik teha, vaid võimalus ennast proovile panna. Rahuldusteunne tulebki eneseületusest – vai, ma tegin ära selle!“

Vaatan, kuidas kamraadid sooja teevad, mõni tõmbab kui muuseas kümme lõuga… See on mu kõige nõrgem koht! Kiire jooks, kükid, kätekõverdused – neid ma ei karda, aga lõuatõmme….

Sada lõuatõmmet

„Ära muretse!“ hõikab treener Anni Tagapere üle näo särades. „Crossfitis ongi nii, et vahet pole, mis on su tase – igaüks saab võtta väljakutse, mis on talle jõukohane. Raske on muidugi, peabki olema. Aga meil on progressiooniharjutused, mida tehes samm-sammult jõudu ning koordinatsiooni arendada, nii et varsti on ka õige tehnika ja täisamplituudiga harjutus jõukohane.“

Lõuatõmmet saab teha näiteks kummil, hüppega või jalad maas alustades. Oscar näitab ette ka profitehnikad. Kõrvalt näib see lihtne, kuna Oscar on tugev nagu vanakurat. Proovin – võimatu! „Liblikatehnika jaoks peab olema päris palju jõudu ja kehakoordinatsioon peab samuti olema arendatud,“ selgitab Oscar. „Aga kui järjekindlalt treenida, siis jõuab selleni igaüks. Lihtsalt visadust peab olema.“

Olen üliõnnelik, et saan treeneri abiga esmakordselt pihta, milline on aktiivne rippumine ja kuidas kaasata õlgu ja selga, mitte pusida vaid käte jõul. Kuid ma pole siiski rahul, et nii vähe suudan.

„Mul on palju jõujääradest sõpru, kes suudavad ainult neli lõuatõmmet teha,“ lohutab Oscar. „See on üks jõutreeningu baasharjutusi, aga ei meeldi enamikule, sest on nii raske.“

Oscar treenib täna ise, raskusvest seljas – naistele on see kuus ja meestele üheksa kilo. Prooviks ka? „Ei, see on ikka väga suur koormus kehale, alguseks liig!“ on treener resoluutne. „Murphy ise oli sõdur, tema treenis nii. Edasijõudnud hangivad isikliku koormusvesti, aga meil tegi kava üle 30 inimese ja ainult kolm neist suutis seda teha vest seljas. Tuleb võtta realistlik väljakutse.“

Üks kena, kleenuke tüdruk teeb hetk hiljem Aatomiku vägevusega sada lõuatõmmet ära nagu naksti. Vaatan teda siira imetlusega nagu kangelannat. Minule oli see üle mõistuse raske katsumus!

„Crossfiti inimesed ongi väga tugevad,“ noogutab Anni. „See on tavaline, et alguses tehakse vaevaga 2-3 lõuatõmmet, aga paari kuuga teevad 10-15. Alatihti imestatakse kunagisi tulemusi vaatades – appi, kas me tõesti varem olime nii nõrgad!“

„Crossfitis on tehnika ülioluline,“ noogutab Oscar. „Treener on sinu peegel. Saalis meil peegleid polegi, see paneks fookuse valesse kohta. Siin trennis pole tähtis, kuidas keha välja näeb, vaid mida ta suudab. Ja parim tehnika tugineb tunnetusele, päris elu katsumusi ei ületa sa ju samuti peegli ees!“

Samal pool rindejoont

Seltskond jagatakse rühmadesse ja lähebki lahti! Jooksudistants väljas näib mõnusa soojendusena, 1 miil ehk 1,6 km pole pikk maa ning adrenaliin lööb tempo lakke. Raske ei ole. Kuid see on ka ainus hetk täna, kui midagi niisugust oleks võimalik mõelda. Kõik järgnev on sõna otseses mõttes surm-silme-ees pingutamine. Sada kordust… appi! Tunnen mitmeid kordi, et kõik, rohkem lihtsalt ei tule! Aga alati leidub kõrval keegi, kes innustavalt kaasa kisub ja käsi plaksutab, ning imelugu küll – see veab taas liikvele. „Alati paneme tulemuse ka tahvlile, see sunnib rohkem pingutama,“ räägib Oscar. „Kas korduste arv või aeg või just see, mida mõõdetakse. Kuid me ei võistle siin teistega, vaid iseendaga, et näeksid selgelt progressi. Nii on loomulik, et üksteist innustatakse – me oleme ju üks tiim!“

„Kogukonnatunne on meil vägev,“ lisab Anni. „Me oleme kõik nimepidi tuttavad ja treener teab, mida keegi suudab. Tänapäeval on trennimaailm tihti anonüümne – saad käia jõusaalis või rühmatrennis ka nii, et keegi sind ei märka.“

Oscar ise pole veel rajale läinud. Ta on entusiastlik, aga väga range – kätekõverdus tuleb teha nii, et rindkere puudutab maad. Kükk on siin sügav, mitte poolkükk nagu bodypumpis. „Ei varasta, lõpuni välja!“ kõlab temalt silmapilk korrigeeriv korraldust, kui tehnika väsimusest loperdama hakkab. Kehvasti tehtud kordus aga ei loe, see tuleb lihtsalt uuesti teha, ei mingit halastust.

Kõik käte peal

„Treening ongi tavaliselt liiga mugav ja liiga lihtne,“ teatab Oscar rahulikult. „Meil siin on vastupidi – iga treening on väljakutse ja katsumus. Paneme sind tegema asju, mida sa poleks kunagi arvanud suutvat. Kõik seisavad käte peal ja hüppavad 70 cm kasti peale, paljud ei julge seda alguses teha. See ongi asja mõte – treenid keha, aga ka julgust ja vastupidavust.

Tagasi üles