Margit Meikar suhetest: mind ei aja naerma sõbra sinine silm, mille lõi tema enda naine

Margit Meikar Foto: Rene Türk, erakogu

«Ma mäletan üht peopilti oma abielu viimasest aastast – me istusime tollase kaasaga küll kõrvuti, aga kumbki oli teise poole küljega, kangelt üksteisest nii eemal kui olla saab – pinges, heitunud ja õnnetud. See juhuslik foto ütles kõik meie laguneva suhte kohta,» meenutab Margit Meikar.

Mõtle, kuidas sina käitud inimesega, kes sulle eriti ei meeldi? Küllap oled temaga enamasti viisakas, aga soojust ja lähedust teie vahel ju pole? Samamoodi on partnerluseski – ka oma kaaslase suhtes ei suuda enamik meist oma tüdimust, ükskõiksust või põlgust pikalt varjata. Samamoodi on ka kiindumuse, austuse ja armastusega. Paaride omavaheline kehakeel ja käitumine näitab rohkem kui tuhat sõna. Ehk siis – nii nagu me oma partnerist mõtleme, nii me ka temaga käitume. Karm, aga tõsi.

Enamasti on meil enda eluga nii palju tegemist, et me teisi suurt tähele ei pane, teadlikult ei jälgi. Aga vahel võiks ju hetke selleks võtta, sest läbi teiste suhete vaatlemise saab analüüsida ka enda kooselu ning käitumismustreid. Meil Mehega on näiteks üks omavaheline «vaatlusmäng», mille võtame ette, kui oleme kahekesi kodust eemal, kui on aega niisama olla. Näiteks mõnel pikal õhtusöögil, reisil või spaas nädalalõppu veetmas. Me vaatleme teisi paare ning mõtleme huvipakkuvatele välja «loo» – selle konkreetse paari suhtestaatuse, omavahelise läbisaamise, nende koosolemise loo. Igatahes on see tunduvalt põnevam ajaveetmise viis kui nutitelefonis surfata ja kuigi enamasti ei saa me kunagi teada, kes need inimesed päriselus on, siis arusaam nende paarisuhte kohta tekib ikkagi. Vahel saame mõnega tuttavaks ka ja siis on olnud rõõm aduda, et ega me nende suhte osas suurt ei eksigi.

Meil on tekkinud ka mitu rohkem või vähem lõbusat teooriat selliste vaatluste käigus. Näiteks üks neist: reede õhtupoolikutel on spaasse tulnud paaride eluolulised pinged veel selgelt tajutavad, argipäevast väljalülitumine võtab aega. Mõtted ja emotsioonid on sageli pigem tõsiste teemade juures ja seda kõike on näha ka inimeste omavahelises suhtluses. Aga laupäeva hommikusöögilauas on juba hoopis teine pilt – paljud hoiavad käest kinni, naeravad, on lõõgastunud ja pingevabad. Mehed on rahulolevad ja naised malbelt enesekindlad. Meie teooria ongi, et neil paaridel, kes end nii hästi tunnevad, on lisaks spaahooldustele ka rõõmupakkuv öö selja taga. Ühiselt veedetud aeg kodust väljas on ju lihtsaim viis suhtesse pisut uut seksuaalset värskust tuua.

Paraku oleme näinud ka neid, kellel ilmselt nii tore pole olnud, ja ausalt öeldes näeb nende omavaheline suhtlemine laupäeva hommikul välja veel kehvem kui eelmisel õhtul – kibestumust ning solvumist ei suudeta varjata. Tegelikult me peaaegu kunagi ei tea, kuidas me paarina teistele välja paistame. Ja ega enamasti keegi meile seda ütlema tulegi, kas pingutus olla «musterpaar» ka tegelikkuses nii välja näeb.

Mina lävin töölt iga päev eri klientidega, paaridega ja tahtmatult saan ma ka aimu nende peresuhetest. Pisikesed nüansid (vahel muidugi suured ka) näitavad nende omavahelist sidet või selle puudumist, suhtes valitsev õhkkond on tajutav ka võõrale. Ma näen, milline on iga perekonna sisemine struktuur, kellele kuulub võim, kes teeb otsuseid ja kes vastutab.

Just kriisis või ka lihtsalt ebamugavas situatsioonis unustavad paljud paarid pealtvaatajad. Ja nii tulebki kogu suhtemuster tugevalt esile. Eestlased reeglina küll avalikes kohtades ei karju, aga nähvamist, naeruvääristamist, alavääristamist ja solvamist olen näinud omajagu ja seda nii meeste kui naiste poolt. Minu asi pole kellegi ellu sekkuda, aga mõnikord olen ikkagi öelnud, et «palun lõpetage nüüd ära», eelkõige iseenda pärast – ebameeldiv on olla võõraste inimeste konfliktis osaline.

Kas sekkuda lähedaste suhetesse?

Päris hull on olukord aga halvas suhtes olevate sõpradega, lähedastega. Kahjuks on meil kõigil tuttavaid, kelle paarisuhe ebamugavust või koguni õõva tekitab. Mina tõesti aga ei tea, kunas ja kas on õige sekkuda. Jah, kindlasti siis, kui näed või tead tegelikku füüsilist vägivalda, kui mees on vägivaldne naise suhtes. Aga kas ka siis, kui on vastupidi?

Ma tunnen üpris lähedalt üht naist, kes rohkem alkoholi juues oma emotsioonidega hakkama ei saa, midagi vihahoos ära lõhub, ümbritsevad meelepahaga üle valab, aga ka oma kaasale füüsiliselt kallale läheb. Olles sattunud selliste tülide pealtnägijaks, ei ole ma kunagi osanud käituda, aga väga häbi on olnud küll, nii naise kui mehe pärast. Kuigi iseenesest on sellised situatsioonid halenaljakad, siis tegelikult sõbra sinine silm, mille lõi tema enda naine, naerma ei aja.

Või kuidas peaks ma käituma siis, kui tuttav mees oma naist ja laste ema seltskonnas verbaalselt kogu aeg alandab? Kui «sina ei tea midagi; ilma minuta pole sa keegi; ole vait; loll mutt» jms väljendid on meie ühistel koosviibimistel tavapärased? Kõigil teistel peale kõnealuse mehe on seltskonnas hästi nõme olla, aga keegi ei ütle samas midagi. Pigem püütakse jutt mujale viia või naljaks pöörata. Ka mina ise pole sellele mehele eravestlustes kunagi midagi öelnud – me pole nii lähedased. See on ebamugav teema ja üldse, mis see minu asi on. Tõsi, korra olen tema naise käest küll küsinud, kas ta saab hakkama, aga sinna see jutt ka jäi – naine väljendas väga selgelt oma soovimatust sel teemal rääkida.

Me võime ju imestada, miks inimesed lasevad endaga nii halvasti käituda ja neile kaasa tunda. Samas ka pisut põlata – eneseväärikuse puudumise pärast. Mina arvan, et see, kuidas meiega käitutakse, sõltub väga palju ka sellest, kuidas me laseme endaga käituda. Iga vägivaldne suhe saab lõppeda alles siis, kui ohver sellega enam ei lepi.

Ja siin on üks nüanss veel – need halvasti käituvad naised ja mehed on ju ise kooselus nendega, kelle suhtes nad endale sellist käitumist lubavad. Ju nad siis ka ise pole väärt paremaid inimesi, paremaid suhteid, paremat elu.

Kuid heas läbisaamises paaridega on hea koos olla. Selliste partnerite touch, koosolemise rõõm ja armastus on kaugele ja kõigile näha. See jääb meelde ja seda märgatakse. Sellised armsad inimesed teevad (ise sageli teadmata) kõigi, kellega kokku puutuvad, päeva paremaks. Ja õnneks on selliseid paare meie ümber omajagu.