SÕBRANNAGA NEW YORGIS: tarbimiskultuuri ülistades ehk ostuhullu pihtimused

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Erakogu

Tunnistan ausalt, et kuigi ma väga armastan asju, olen endaga palju tööd teinud ja üritan oma panust tarbimiskultuuri vähendada. Suhtun esialgu skeptiliselt ka palju kuuldud sõnakõlksu «USA-s on riided nii odavad, et tuleb minna tühja kohvriga». Tundub aga, et olen vaimult nõrk Eesti naine ja murdun kergemini, kui alguses arvasin..

Astume Angelaga ühe Ameerika suurima väljamüügipoe Marshalli uksest sisse ja jõuame tõotatud maale. Tohutu saalitäis riideid, jalanõusid, aksessuaare, pesu, ilutooteid, kodukaupu ja tehnikavidinaid. Üksteise kõrval on reas kallimad ja odavamad, tuntud ja tundmatud brändid. Armastatud Calvin Klein, Michael Kors, Tommy Hilfiger ja paljud teised on müügil poole hinnaga. 
 
Riidestangede vahel tuuseldades tunnen, kuidas hasart kasvab, sest ei või iial teada, mille otsa järgmisena komistan. Annan üsna kiiresti alla ja suundun hoopis käekotte vaatama ning siit algavadki minu kannatused. «Tere! Minu nimi on Liisbet ja mul on probleem.» Calvin Kleini käekottide hinnad algavad 30 dollarist ja Michael Korsi käekoti võib saada 60 dollariga. Kui ma esimest korda Karl Lagerfeldi koti avastan, olen ametlikult müüdud. Silmad põlevad peas ja hullus tahab võimust võtta, aga õnneks on mul kaasas Angela, kes mu maa peale tagasi toob.
 
Tunnen ennast natukene süüdi, sest olles moemaailma telgitagustega kursis, tean kui ressursse raiskav ja kohati pealiskaudne see kõik on. Tõelise haute couture'i kõrgaeg on möödas ja täna võidakse brändinimega kott valmis teha samas tehases sama alamakstud lapstööjõu poolt kui suvalisest turupoest ostetud kott. Ometi muudavad suurte moemajade nimed mu õnnelikuks ja muuseumis Christian Diori legendaarset Venuse-nimelist lipsuga õhtukleiti vaadates tuleb õnnevärin sisse. Nii mõjutatav ma armastatud brändinimede poolt olengi. 
 
Ameerikasse tulebki sõita tühja kohvriga
 
Kui mina olen «crazy bag lady», siis Angela ostab rohkem kingitusi teistele. Suures plaanis, ja eriti siinsete palkade järgi, on riided ikkagi odavad. Meie kiirmoepoodide hinnad on samad, mis siinsed brändikaubad outletis. Siit võib endale ära osta terve aasta pesu ja sokkide varu ning hindade poolest ikka võitjaks tulla. Calvin Kleini aluspesu hinnad algavad mõnest dollarist, Kleini kontoripluusi saab 15 dollariga, Guessi talvejope hinnaks on 40 dollarit ja Michael Korsi klassikalised kontsakingad saab 90 dollariga. 
 
Mina, kes ma tahan vähem tarbida, ja Angela, kes muidu suur šoppaja pole, peame iga natukese aja tagant oma eelarvet ümber arvutama, sest väljamüügipoode on palju ja eksime neisse ära mitu korda nädalas. Uut kaupa pannakse välja iga päev ja kuklas tiksub pidevalt uudishimu ning ratsionaalsusest saab võitu ostutung. Kui jõuad poodi liiga hilja, on paremad palad juba läinud ja riiulid tühjad. Kõigeteadja Google soovitab isegi poejuhatajaga sõprussuhteid luua, et teada saada, mis brändikaup, millal välja pannakse. 
 
Oleme New Yorgis olnud peaaegu kolm nädalat ja kui nii edasi läheb, peame varsti uut kohvrit vaatama. Ma ei ole selle ostuhulluse üle sugugi uhke, aga tundub, et pikas perspektiivis tasub see ennast ära. Loodetavasti raputab pikk tagasilend Eestisse meid siiski sellest ostukoomast välja.
Tagasi üles