Loore Linnu elu mängureeglid. Teed tööd ja näed vaeva, aga armastust ikka pole? Vastus on lihtne!

FOTO: Pexels

Kes poleks unistanud ilusast elust? Küllap igaüks. Kes poleks näinud ja imetlenud etteasteid, mis pakuvad silmailu, kuulanud muusikat, mis haarab ja köidab, hämmastunud osavuse üle, mida ilmutab keegi mõne asja tegemisel – mida kõike inimene suudab! Jah, tõepoolest. Suudab palju.

Võib tunduda, et see või teine asi on imelihtne, võta ja tee. Eneseabiõpikutes väidetakse, et sa võidki teha kõike, mida tahad, kui vaid... tahad. Päris nii lihtne see ei ole. Iga saavutus on nõudnud ka pingutust, vaevanägemist – just seda, mida tavaliselt meelsasti välditakse.

Ilusa elu loomiseks tuleb ikka natuke vaeva näha küll. See aga, kuidas vaeva näha, on omaette oskus. Kuulsused, kelle sarnaseks nii mõnigi saada tahab, oskavad vaeva näha nii, et see muutub tulemuseks, mida kõik naudivad. Nad vaatavad vaevale näkku ega väldi seda, vaid teevad nii kaua tööd, kuni see vormub saavutuseks. Nad ei karda vaeva näha. Ja saladus on selles, et niimoodi kartmatuna elada võib tegelikult igaüks.

Praegu meenus «Tõde ja õigus», Tammsaare kuulus lause: tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Miks siis armastus alati ei tule? Ma arvan, et puudus leppimine. Leppimine sellega, et vaeva näha tuleb, leppimine iseendaga kui vaeva nägijaga. Tegusid tehti vastumeelselt, kurvalt ja kurjalt. Ja armastust ei tulnudki. Ka vaeva nähes võib jääda leplikuks ja heaks, eriti iseenda vastu. Pole mingit vajadust vaeva kätte ära surra.

Lepi sellega, et vaeva näha tuleb, ja jõuad kaugemale. Jõuad heakskiiduni, kõige tähtsam – iseenda poolt.

Naised, kes on sünnitanud, saavad kõige paremini aru, et vaevanägemisest, mis eelneb suurimale õnnetundele, ei ole üldse mõtet rääkidagi. Vaev vormub tulemuseks, sünnib laps ja ainult see loeb! Enne kui õnn naeratab, tuleb vaev ära näha. Loodus on niiviisi seadnud ja selles osas vastuvaidlemist olla ei saa. Keegi ei jää sündimata ja valu on kindel mis kindel.

Ükski saavutus ei ole tulnud lihtsalt niisama. Selleks, et kuhugi jõuda, tuleb teha neid asju, mida suurem osa inimesi väldib. See tähendab distsipliini, visadust, püsivust, harjutamist, pikka ootamist, et eesmärgini jõuda. Vaatan alati suure austusega sportlasi, kes püsivad oma eesmärgi juures ja harjutavad, harjutavad. Neil ei ole kõhklusi, ei teki miks-küsimust, nad taluvad palju ebamugavusi ja väsimustunnet, aga neil on eesmärk. Milline õnn, kui elus on eesmärk!

Nõiavitsa pole olemas

Mitte miski, mida teised imetlevad, pole tekkinud nõiavitsa viibutusest. Mitte miski, millega ise rahul oled, ei ole tulnud niisama. On see siis puhas kodu, triigitud pesuvirn, viisakad lapsed, õnnelikud suhted. Kõik on nõudnud omajagu vaeva. Kes on alustanud trennihooaega, teab täpselt, et rahulolule eelneb pingutus. Mitte ei viitsi alustada! Nii lihtne on koju jääda ja lihtsalt olla. Aga pärast trenni tekib see tunne, mille nimel tasus vaeva näha. See on üks paljudest näidetest, mida elus kohtad iga päev.

Arvan, et kui alustad sellest, et ütled endale eesmärki seades (see võib olla ka kõige väiksem asi): ma soovin natuke vaeva näha, natuke pingutada – olukord muutub kohe, kui oled alustanud. Kui mingi hädavajalik töö ootab tegemist, aga sugugi ei viitsi, siis võib juba üksainus pingutus, alustamine, töö käima lükata ja hoog tuleb iseenesest. See on kuidagi nii seatud, et piisab väikesest tõukest, iseenda vastupanu ületamisest, ja töö hakkab laabuma, pakkudes isegi suuremat rahuldust, kui oleks osanud arvata. Peaasi on uskuda, et jõudu jätkub, et tugevust on, usku tulemusse samuti. Usku, et ma suudan, ma tahan, ma ise valin selle, mida teen, isegi kui see nõuab vaeva. Ma lepin selle vaevaga ja saavutan tulemuse.

Vaevanägemine on nagu sissepääsu rajamine tulevikku, mille lood ju ise. Vaev tuleb vastu võtta, senikauaks sellega elada, kuni tulemus käes. See võib olla väike asi aga ka suurem soov, mida täita. Tulemuseks on igal juhul rahulolu, uhkus, heameel.

Ja pole mõtet väga pikalt heietada teemal, kui palju mingi asi pingutust nõudis, kui raske oli olla magamata, kui lapsed olid väikesed, kui palju vaeva tuleb näha kodu korrashoidmisel, kui palju peab rügama aias või köögis, mis iganes asjast. Kedagi ei huvita! Nii nagu baleriin ei räägi etenduse alguses, kui palju varvaskingi ta puruks on tantsinud, huvitagu sindki üksnes tulemus – tants, mida imetletakse, elu, mis pakub rõõmu ja rahuldust. Kes sinust hoolivad, teavad niigi, mida sa teed, pole tähtis, kuidas. Nad hindavad seda, millist elu elad, mida suudad teistele anda. Suurim kiitus olgu sulle sinu enda rahulolu saavutatuga.

Tagasi üles