Heidi Ruul: kuidas imikuga kodus olles mitte hulluks minna

Heidi Ruul

FOTO: Mariann Treimann

No nii. Kui keegi veel ei teadnud, siis Heidi sai endale peaaegu kaks kuud tagasi kingituseks ühe maailma-ägeda tüdrukutirtsu. Great success! Laps on siiani elus, terve ja tundub, et ka eluga rahul. Mina ise aga olen viimase nädala jooksul paaniliselt mingisugustki väljapääsu otsima hakanud, sest no kaua võib nii elada, et päeva tipphetk on vankri külge klammerdunult Selveri järjekorras kudemine või siis see, kui väike vääks üle mitme päeva oma mähkme täis puristab?! Ajusurm, ma ütlen!

Olen juba sellest ajast saati, kui veel rõõmsalt kõhuga ringi veeresin, üritanud end kogu sellesse emmendusse mitte ära kaotada. Töö tegemist pole ma kogu selle aja jooksul kauemaks kui nädal pooleli jätnud ja lootsin ju tegelikult sisimas, et vääksu kõrvalt pisut kergema koormusega rügamine on just see miski, mis aitab mul musta pesu kuhja ning lehkava mähkmehunniku vahel kainet mõistust säilitada. Tuleb aga välja, et sellest jääb väheks!

Ärge saage minust valesti aru – ma jumaldan seda pisikest tegelast. Mulle kohutavalt meeldib temaga aega veeta, aga no pagan, andke kasvõi paar tunnikest iseendale. Võiks ju mõelda, et ah, mis sa kurat virised, eks ole. Mis need pisikeste präänikutega kodus olevad noored emad ikka muud teevad, kui imetlevad oma titte ja puhkavad. Sest nii seda ju nimetatakse – vanemapuhkus! Tegelikkuses on aga absoluutne õnnistus ainuüksi kas või see, kui saad viis minutit, et duši all käia. Või kaks minutit, et nädala eest murdunud küüs enam-vähem korda teha. Või siis kord nädalas hommikul KUUMA kohvi juua.

Kui veel aasta tagasi oleks kirjutamine minu jaoks tähendanud seda, et valan endale klaasi veini, võtan pisikese nurrumootori kaissu ja mõnulen klaviatuuri küljes poole ööni, siis hetkel on kell 11 hommikul, mul on pool tassi jääkülma kohvi, mu jalad on kiigeks sellele pisikesele Imelisele ja püüan siin väikeseid pause tehes endale iga hinna eest lihtsalt tõestada – sa suudad seda! Heidi, lapse saamine ei muuda sind juukseotstest varbaotsteni ainult emaks. Sa oled naine! Sul on elu, mis tahab elamist! Sa oled väge täis! Multitasking!

Kirjutamine kirjutamiseks, suureks unistuseks on hetkel hoopis inimeste sekka sattuda ja nendega normaalset hääletooni kasutades asjalikku või vähem asjalikku vestlust arendada (kuskil mujal kui Selveri järjekorras ja kõike muud kui kiledal häälel «Oii, kes see siin mul naeratab», eks ole!). Aga hirm on suur, sest ma pole kindel, kas suudaksin hetkel arutleda teemadel, mis ei hõlma endas grammigi titendust. Raudselt tiksub terve aeg kuklas pseudoprobleem nimega «Muretsev ema», mis kogu ettevõtmise teatud võtmes ära rikub.

Kuid esimesed sammud vingumise lõpetamise ning lahenduse leidmise suunas on tehtud. Kui ma viimase aasta jooksul ignoreerisin kõiki kutseid, mis mulle postkasti tulid, siis täna on RSVP vaid mõne minuti küsimus – seega järgmine nädal tuleb hullumeelne ning seda loodetavasti vaid heas mõttes. Eks siis ole näha, kas või kuidas ma end nääpsust eemal olles siis tunnen. Teoorias tundub kõik aga väga äge!

Ahjaa, lõpetuseks üks tagasihoidlik soovitus värsketele isadele: ole Mees ja sikuta oma armas naine sellest lämmatavast olmest kas või üheks õhtuks nädalas välja. Minge koos sööma, kinno, kas või lihtsalt jalutama! Või leidke kümme minutit seksimiseks. Vastasel juhul polegi teil lõpuks omavahel rääkida millestki peale poenimekirja, imiku seedeprobleemide ja arstivisiitide. Ja see oleks kurb. Väga-väga kurb.

Kõiki ekstreemselt tublisid emmesid tervitades,

H.

Tagasi üles