/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
/nginx/o/2018/09/26/11448517t1hc579.jpg)
«Kõik on meil pealtnäha tore ja ilus. Oleme kindlasti üle keskmise suhete korras hoidmisele suunatud ja ohuteadlikud inimesed, hindame kvaliteeti, perekonda, loodust ja armastust. Samas on tunne, et midagi on paigast ära ja me ei ole piisavalt (loe: üldse) enam üksteisest ei vaimselt ega füüsiliselt huvitatud,» tunnistab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.
«Pere on mulle väga kallis. Südantsoojendav on vaadata, kuidas laps mängib. Isa tegeleb temaga kindlasti rohkem kui mingi suvaline «jorss».
Aga kuhu jääb ikkagi see naise koht selles suhtes? Millega peaks ta rahul olema ja leppima, milles end kehtestama? Kes pagana päralt selle elu üldse välja mõtles? Kuidas siis ikkagi õnnelik olla selles muinasjutus, kui muusikat pole kuskil? See hea ja tubli «isamaterjal» ei pane enam helisema ühtki hingekellukest. Võib-olla paneks, aga tal pole huvi helistada seda sama vana ja tuntud kellukest, mis nii või teisiti olemas on ja kuhugi ei kao.
Praegu tundub küll, et ilmaaegu sai romantiseeritud monogaamseid suhteid ja südames arvustatud kogenud inimesi, kes «üle aisa» lõid.
Tuleb meelde kunagi kuuldud tõsine naljalugu. Hõbepulmadeni jõudnud paarilt küsitakse, et mis nende kestva kooselu ja õnne aluseks küll on? «Käime naisega piisavalt palju väljas ja jätame üksteisele ka üksi olemise aega,» vastab mees. Küsimusele, et kuidas ikka nii võimalik on, tuleb vastuseks: «Meil on süsteem: mina käin väljas esmaspäeviti ja laupäeviti, naine käib väljas kolmapäeviti ja reedeti.»»
Vastab Perekeskus Sina ja Mina nõustaja:
«Vahel jõuame elus punkti, kus avastame, et partner on triivinud kuhugi kaugele. Kõik on justkui sama (eriti väljaspool olijatele), kuid mingi köis või side on katkenud. Laps on ikka kallis mõlema jaoks ja hetked temaga on väga kallid! Kuid abikaasaga üksteisele silma vaadates ja puudutades ei ole enam seda tunnet mis varem. Sulle tundub, et partneril ei ole enam sinu vastu huvi/soovi.
See on loomulik, et ootame suhtelt enamat, kui hea «isamaterjaliga» koos elamist. Lisaks emaks olemisele oled ju ka naine, kellel on samuti vajadused, mis praegusel hetkel on rahuldamata! Kui üks pool sinust on maha surutud, on raske olla ka rahul ja õnnelik.
Kindlasti tasuks oma tunnetest partneriga rääkida ja jagada iseendas toimuvat ning proovida üheskoos teineteisele taas lähedale jõuda.
Teine ei näe meie hingesoppidesse ja meie ei näe kaaslase omadesse, kui me ei räägi sellest, mis meis toimub. Sellise jutuajamise jaoks on vaja koos aeg maha võtta ja rahulikult omavahel rääkida. Püüda vältida üksteise süüdistamist ja kuulata ka seda, mis teisel öelda on.
Kindlasti ei ole selline jutuajamine kerge, kuid jättes asjad lihtsalt sinnapaika, triivime sageli üksteisest veelgi kaugemale! Abi võib olla ka (paari)nõustajast.»