Mures ema: kas I klassis märkused tõesti motiveerivad last?

FOTO: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Scanpix

«Mul on mure oma poja pärast, kel on kooli algusest saadik iga nädal päevikus märkus tunnis ja ka vahetunnis halvasti käitumise kohta. Ta ei ole vägivaldne laps, ei ropenda. Aga ei suuda rahulikult paigal istuda, juba lasteaias olid meil need probleemid,» kurdab ema Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Ma olen temaga igal õhtul rääkinud ja rääkinud ja veelkord rääkinud, kuidas tuleb koolis käituda ja miks. Sest seal on sellised reeglid. On ju nii? 

Ma mõtlen, et kas märkus tõesti motiveerib last? Sest mulle tundub, et asi liigub pigem vastupidi, ta tunneb hoopis juba trotsi kooli vastu. Tal ei ole päevikus mitte ühtegi kiitust, hinded on ka keskmised – üks päev on «3» ja sealsamas järgmine päev samas aines «5». 

Mida ma veel saaksin ära teha? Olen ka õpetajaga rääkinud, tema ütleb, et laps käitub halvasti. aga mida ma teha saan? Ma ei oska enam kuidagi oma last aidata, kuigi väga tahan!»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Meelike Saarna:

«On väga kena, et olete lapsega rääkinud, püüdes talle selgitada oma seisukohti koolis õppimise, käitumise, õpetaja nõudmiste jms kohta. Mõistagi kehtivad koolis omad reeglid ja ema toetus nende selgitamisel alles kooliteed alustavale lapsele on tõesti oluline. 

Ent tõsi on seegi, et rahutu loomuga poiss ja tegelikult ükskõik millise loomuga 7-aastane poiss või tüdruk ei suuda harjuda uue keskkonna nõudmistega kiiresti. Praegu on kõikidel esimese klaasi lastel veel kooliga harjumise aeg ja see aeg tuleb neile kindlasti võimaldada. Ka täiskasvanu vajab sisseharjumisaega, vahetades näiteks töö- või elukohta, alustades kooselu vms. Iga muutus nõuab meilt lisaressurssi, ka lapselt. Rahutus, keskendumisraskused, ärevus, endassetõmbumine, üle- või alareageerimine  need kõik on märksõnad, mis kuuluvad harjumatu, uue, senisest erineva olukorraga juurde.

Teie emana saate oma last talle keerulisel ajal kindlasti toetada. Olete juba rääkinud ka õpetajaga. Hea oleks, kui leiaksite vastastikku mõistmist: mure teie poja pärast on ju teil mõlemal. 

Kirjutate, et olete pojaga palju rääkinud. Minu küsimus on: kui palju olete teda kuulanud, et aru saada, mis teda häirib, segab, vaevab? Iga lapse käitumisviis räägib millestki, ükski laps ei hakka halvaks lihtsalt niisama, selle taga on enamasti terve kompleks mõjutajaid. Enamasti ei oska laps vastata, kui otse küsida, et mis teda vaevab või häirib. Kui see oleks nii lihtne, oleks teil vastus juba käes. Ja ega kuulamine tähendagi ülekuulamist. Tõelise kuulamise juurde kuulub see, et te leiate lapse jaoks aega, jätate oma mõtted-probleemid ajutiselt kõrvale ja olete koos lapsega ausa sooviga teda tõeliselt mõista. Kui laps teie sellist hoiakut tajub, tekib usalduslik õhkkond ja suure tõenäosusega ka võimalus näha pealispinna taha. Ema rahulik, toetav ja mõistev ligiolek on igale lapsele möödapääsmatult vajalik.

Iga laps on paljuski oma kodu peegelpilt. Kirjutate, et sarnaseid probleemihakatusi, nagu praegu ilmnenud, kogesite juba poja lasteaias käies. Tasub mõelda, mis teie kodus, peresuhetes võib olla seesugust, mis last ehk häirida või kurvastada võib. 

Mõistmise ja kuulamise kõrval on lapsele oluline ka tema tunnustamine. Kui päevikus kiitused puuduvad, püüdke seda lahtrit õpetaja asemel ise täita kindlasti teeb poeg ka midagi sellist, et on põhjust teda kallistada ja talle häid sõnu öelda. 

Loomulikult võib teil tekkida ka kiuslik küsimus, et kuidas siis teised lapsed nii rahutud ei ole, kuidas nemad märkusi ja kolmesid ei saa...? Hea on meeles pidada, et me kõik oleme erinevad. Võrdlused, eriti kahjutoovad võrdlused, ei aita meid edasi. Teie poeg on ainus siin maailmas ja teie olete ainuke seesugune ema maailmas, ja see on suur rikkus.»

Tagasi üles