Tunnustatud arst Adda Mardna oli üks esimesi, kes jõudis Vares-Barbaruse surnukeha juurde

Adda Mardna töötas sisehaiguste arstina 45 aastat, sellest Tallinna Keskhaigla sisehaiguste osakonna juhatajana ligi veerand sajandit. Ta oli terve põlvkonna spetsialistide koolitaja ja hematoloogiateenistuse rajaja Eestis.

Adda Mardna on ise öelnud: «Ma pole härda südamega, kuid ei saa mööda minna ühestki hädasolijast. Ja ma olen alati suutnud abi anda. Nii ongi arstiteadus kunst. Ja arst peab olema isiksus.»

Meier Merjami perekond

Adda ema Johanna Aksel oli tööl Haljala apteegis ja sai abiellumisel 1903. aastal abikaasa nime Merjam. Johanna ja Eduard polnud kuigivõrd haritud, aga samas ettevõtlikud ja kultuurilembesed inimesed. Adda sündis esimese lapsena 25. veebruaril 1905 Aaspere Vanamõisas Virumaal, kus Eduardil oli piimakoda. Kaheaastaste vahedega nägid ilmavalgust õed Eva ja Stella.

Varsti kolis pere Paidesse Vee tänavale. Sealne kodu sai kolmele tüdrukule muinasjutuliseks lapsepõlvekoduks. Jõeäärsel maatükil seisis meierei, suur maakividest juustukelder ja mansardkorrusega elumaja. Ülemisel korrusel elasid lapsed kasvatajaga. Aed oli lille- ja saagirohke. Jõe randumissilla juures ootas sõudevalmis paat ja lehtlas käidi pealelõunati kohvi joomas.

Dr. Adda Mardna emapoolne Merjami pere. Taga vasakul seisab pr. Kuusik, THM F 5194, Eesti Tervishoiu Muuseum SA Foto: muis.ee

Ettevõtlik isa tegi meiereis ühtelugu uuendusi. Esimesena Eestis hakkas ta valmistama piimapulbrit, mis läks toormena Kawe šokolaadivabrikusse. Hiljem osteti Saksamaalt mitmeid keerukaid aurujõul käivaid kompvekimasinaid. Nägusasse karpi pakendatud maiustused said populaarseks. Äri edenes ja lehed kirjutasid hr Merjami kompveki-, siirupi- ja tärklisevabrikust.

Saanud koduõpetajalt hea ettevalmistuse, pandi Adda kohe 2. ettevalmistusklassi. 1914. aasta sõjasügisel astus tüdruk uude kooli – venekeelsesse Paide kõrgemasse tütarlaste riigigümnaasiumisse. Kuid siis tulid keerulised ajad. Merjamite juures käisid tähtsad mehed olulisi asju arutamas. Isegi päästekomitee liikmed Päts, Konik ja Vilms. Täpselt Adda 13. sünnipäeval kuulutati Paides välja Eesti Vabariik ja toimus sõjaväeparaad. Mõne päeva pärast algas Saksa okupatsioon, mis kulmineerus ühe ohvitseri majutamisega Merjamite koju. Kui punaarmee jõudis Paide lähistele, saatis isa lapsed koos emaga Tallinna pakku. Varju leiti nahkehistööde kunstniku Eduard Taska peres Raua ja Kreutzwaldi tänava nurgal, naabriteks Raimund Kull ja Liina Reiman. Paidesse tagasi pääseti alles mitme kuu pärast, kui punased oli taganema löödud.

Sellest peale sai Adda õppida eestikeelses koolis. Polnud mingeid raskusi edasijõudmisega. Spordilembus viis teda tegelema nii võrkpalli, tennise, ujumise, suusatamise kui uisutamisega. Iseenesestmõistetavalt kuulusid hariduse juurde ka koorilaul, näitering ja klaveriõpingud. 1922 lõpetas Adda Paide gümnaasiumi kuldmedaliga. Klaveriõpetaja A. Jakobson tahtis, et temast saaks pianist, kuid tüdrukus oli tärganud kindel tahtmine minna Tartu Ülikooli lastearstiks õppima.

Arstikssaamise soov istus veres

Isa oli niisugusele erialavalikule kategooriliselt vastu. Vanemad tahtsid temast teha filoloogi, sest juba noorena valdas tüdruk viit võõrkeelt. Seega pidi Adda kasutama poolpettuse teed. Nimelt astus ta ülikooli matemaatika-loodusteaduskonda, kus enamik aineid sarnanes arstiteaduskonna õppekavaga, ja sellega isa soostus. Ometigi ta selle aasta siiski kaotas, sest anatoomiat ta õppida ei saanud.

1923 läks Adda omatahtsi arstiteaduskonda üle ja alustas õpinguid otsast. Tema õppejõudude hulka kuulusid John Blumberg (Kreutzwaldi õepoeg), Alexander Lipschütz, Ludvig Puusepp jpt. Edasijõudmine oli hea, ainult üks kord pidi järeleksamit tegema.

Preili Merjam elas Tiigi tänaval vanaproua Landeseni juures ja võttis täiel rinnal osa üliõpilaselust. Kevaditi käidi alatihti Kvissentalis, suvel ujuti ja päevitati, talvel suusatati ja kelgutati Tähtveres. Meeldejäävad olid kella-viie-teed kohvikus Linda ja Vironia perekonnaõhtud ja ballid. Adda ise jõudis kuuluda nii korporatsiooni Filiae Patriaesse kui hiljem Eesti Naisüliõpilaste Seltsi. Kolmel viimasel õppeaastal töötas ta assistendina ülikooli operatiivse kirurgia osakonnas dr John Blumbergi juhendamisel, kes tahtis temast teha kirurgi.

Hingesugulane kogu eluks

Adda esimene kohtumine oma tulevase abikaasa Leoga toimus juhuse tahtel juba siis, kui ta oli vaid 17-aastane. Neiu oli külla sõitnud oma nooremale õele Stellale Kose-Varsaallikule ja seal ta teda nägigi: uhket ja ilusat arstiteaduse üliõpilast, kes ei paistnud tähelegi panevat mingisugust provintsiplikat. Kuid südames adusid mõlemad, et vastastikune armumine tärkas lausa esimesest silmapilgust. Peatselt nähti teineteist ühtepuhku Tartus.

Arst Leonhard Mardna, THM F 420, Eesti Tervishoiu Muuseum SA, Foto: muis.ee

Leonhard-Otto Martinoff oli sündinud 1901. aastal Tallinnas käsitöölise perekonnas. Kaotanud üsna noorelt ema, kasvas ta koos vendade Georgi ja Harryga kooliõpetajast vanaisa juures Raplas. Lõpetanud Tallinna Reaalkooli, astus Leo Vabadussõja ajal sõjakooli. Tänu sellele pääses ta 1921. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, sest Vabadussõjas osalenud said tasuta õppida. Ka ühest tema vennast sai arst, teisest polügrafist.

Abielu registreerimine Tallinna Kaarli koguduse kantseleis 22. detsembril 1928 toimus ilma igasuguse pidulikkuseta. Peiupoisid viisid Adda ja Leo pärast tseremooniat einele Harju tänava esindusrestorani Kuld Lõvi. Seejärel tõttas vastabiellunud paar jooksujalul tädi Stella Velleri juurde kompsude järele, et jõuda rongile. Aga seal ootas neid punaste nelkide ja mimoosidega kaunistatud ning kristallist ja hõbedast helkiva pika peolaua veeres lustakas sõprade seltskond. Pärast jõule sõitsid noored Tartusse, kus üüriti möbleeritud tuba Riia tänavas.

Järgmise aasta jõulupühal sooritas Leo lõpueksamid, Adda aga oli jäänud sügissemestrist akadeemilisele puhkusele ning jõulu esimesel pühal sündis poeg Silver.

Aasta pärast jättis Adda Silveri ema hoolde ja sooritas ühe hooga kõik ülikooli lõpetamiseks vajalikud eksamid. Leo oli olnud aasta Tartus lennuväearst ja perele raha teeninud. Nüüd viidi ta Juhkentali sõjaväehaiglasse, mis tähendas kolimist.

Esimesed sammud arstiametis

Arstid Mänd ja Mardna Tallinna Linna Keskhaiglas, THM F 956:19, Eesti Tervishoiu Muuseum SA, Foto: muis.ee

Palgalisest arstikohast pealinnas ei saanud üks algaja naistohter tol ajal unistadagi. Seepärast võttis Adda vastu dr James Raukase pakkumise töötada vabatahtlikuna kõigepealt tema juures Keskhaigla laboratooriumis. Dr Raukas kavatses Addast teha esmaklassilise terapeudi. Vaatamata Tervishoiuosakonna juhataja vastuseisule sai Adda juba 1933. aastal Keskhaiglas esimese palgalise ametikoha. Tõsi küll, selle eest sai ta vaid 60 krooni kuus nagu meditsiiniõdegi. Rööbiti tööga laboris käis Adda dr Raukase visiitidel ning tal oli isegi ravida paar päris oma haiget. Samal aastal sündis Martinoffidel teine poeg Toomas. Oma nime eestistasid nad Mardnaks 1936. aastal.

Õde Eva õppis Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas ja 1930. aastatel Londonis ning töötas end tuntuks eelkoolikasvatuse metoodikuna. Eva asutas Hans Kubu kooli juurde Tallinnas lasteaia, hiljem võttis juhatada kodust mänguringi Tõnismäe veeres Kaarli kiriku naabruses. Eva abiellus Juhan Lootsarega, kes oli ülikoolis lõpetanud kaubandusõpingud.

Õde Stella lõpetas Berliini kehakultuuriülikooli võimlemisõpetajana ja töötas 1935. aastal parasjagu Lenderi eragümnaasiumis, kui sinna tuli muusikaõpetajaks Gustav Ernesaks. Aasta hiljem nad abiellusid.

Leo Mardna töötas 1930. aastatel kaitseväe keskhaiglas, hiljem oli naiste- ja sisehaiguste osakonna juhataja. 1937 saadeti ta stipendiaadina Prantsusmaale, et koguda materjali doktoridissertatsiooniks. Õnneliku juhuse läbi sai ka Adda samal aastal dr Raukase taotlusel riigi poolt kaheks kuuks stipendiumi Pariisi uurima Wassermanni reaktsiooni. See oli üks lõpmata ilus kevad. Adda sai oma prantsuse keelega metropolis suurepäraselt hakkama. Lisaks tööle oli aega külastada ka maailmanäitust, mille tutvustamisel oli heaks kaaslaseks vana sõber Eduard Taska, kelle töid selsamal näitusel hinnati suure kuldaurahaga.

Sauesöödi kui perekondade ühiskodu

1938. aasta tõi seoses kolmanda poja Peetri sünniga kaasa uue neljakuulise pausi Adda töös. Just siis kolisid nad hirmsast jahedast ja kallist vanalinnas asunud korterist avarasse päikesepaistelisse kodusse kitsal Vaestepatuste tänaval. Maja asus praeguse kino Kosmos kohal. Dr Leo Mardna seadis sinna sisse ka oma erapraksise vastuvõtukabineti.

Kaitseväe Keskhaigla ordinaator Leonhard Mardna (Martinov) koos abikaasa Ada Mardnaga. Foto: Fotis

1936. aasta suve olid Mardnad veetnud Vääna-Jõesuus mereranna lähedases jõekäärus, sest Leo oli kirglik kalamees. Kord seal ühe talumehega juttu puhudes selgus, et too tahaks oma maalappi müüa. See koht meeldis kõigile ja nii ostetigi Sauesöödi talu. Maja ehitati ümber. Pööningule sündis kolm laudadega vooderdatud tuba, ehitati ka veranda. Vanaema rajas aiad ja hakkas pidama lehma ja sulelisi. Kõigi kolme õe pered hakkasid oma suvesid veetma Väänal. Ernesaksade tuppa tõi Gustav isegi pianiino.

Perekonnad paisati laiali

Eesti okupeerimise järel 1940 likvideeriti Kaitseväe keskhaigla ja vallandati vanemordinaator dr Leonhard Mardna. Tööd tuli jätkata laskurkorpuse sidepataljoni arstina. Adda aga viidi ministri käskkirjaga Pärnu maanteel asunud Diakonisside Haiglast reorganiseeritud Sisehaiguste haiglasse (praegune Magdaleena Haigla) laboratooriumi juhatajaks ja osalise koormusega teraapia osakonda.

1941. aasta juunis kadus Leo koos paljude teiste ohvitseridega Värska suvelaagrist. Ta arreteeriti ja  saadeti Siberisse Norilskisse, süüdistuseks osalemine Vabadussõjas. Addal polnud vähimatki võimalust temast mingeid teateid saada. Terve sõja aja polnud tal aimu isegi sellest, kas ta mees üldse elus on. Naise kasvatada jäi kolm väikest poissi.

Saksa okupatsiooni elas Adda Mardna üle sealsamas Pärnu maantee haiglas. Kuid kodu pidi ta loovutama. See osutus ühtäkki tarvilikuks Wehrmachtile – sinna organiseeriti Kranken-Revier. Vastu anti eluase kõrvalasunud tänavapoolses majas, mis märtsipommitamises maha põles. Just sellele õhurünnakule eelnenud hommikul oli Adda saatnud lapsed Väänasse ema juurde. Ise aga viibis õhtul ühes õe Stellaga Estonias «Kratti» vaatamas. Poole etenduse pealt algas õhuhäire. Adda on meenutanud: «Tõttasin leekide ja varemete vahelt kodu poole. Sain leekidest kaasa haarata ainult koduabilise õmblusmasina Singer, tema kohvri ja Hoffmanni maali «Laadal» (Pätsi kingitus Leole). Mind valdas maailmalõpu tunne. Leidsin ajutise ulualuse haigla ühest vähemkasutatud arstide toast.»

Nii saigi Addast ööpäevane valvearst. Kui saabus 1944. aasta hilissuvi, hakkas haigla patsientidest ja arstidest tühjenema. Adda jäi kohale. Lootusetuski olukorras oli tal kindel usk, et ainult nii on tal veel vahest võimalust kunagi Leoga kohtuda. Kui tulid venelased, olid haiglas alles ainult dr Adda Mardna, üks vanemõde ja mõned sanitarid.

Terapeut «parteilaste haiglas»

Tasahilju töö normaliseerus. 1945 nimetati haigla ümber eriotstarbeliseks haiglaks – Toompea Raviasutuste Valitsuse Neljandaks Vabariiklikuks Haiglaks – ehk nagu rahvasuu seda nimetama hakkas: parteilaste haiglaks. Adda jäi labori juhatajaks, ühtlasi ka siseosakonda. Peaarstiks sai Vladimir Pobus.

Nõukogude võim eraldas Addale isegi korteri Kreutzwaldi tänav 19. Seal polnud aknaidki ees ega hädavajalikku mööblit. Noor naine pidi kõigega hakkama saama – nii aknad klaasitud kui mööbel muretsetud. Nii asuski Adda sinna oma poegadega elama ja võttis ühte tuppa kaasüüriliseks kunstiüliõpilase Elsa Keski.

Dr Adda Mardna hoole all oli kõrgem ešelon partei- ja riigitegelasi: Olga Lauristin, Johannes Vares-Barbarus jt. Ta oskas alati jääda sajaprotsendiliselt arstiks ning tänu sellele sai ta kõigiga hästi läbi.  29. novembril 1946. aastal tuli ootamatult haiglasse Barbaruse ihukaitsja Sergejev ja viis dr Mardna Kadriorgu Weizenbergi tänavale, kus asusid ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ameti- ja eluruumid. Eesti riigijuht lamas vere sees oma ilusas suures vannitoas, kõrval vedelemas püstol Walter ning tühi padrunikest ja Addale oli kohe selge, et ta oli surnud.

Aknalaual lebas kokkumurtud kiri, aga Adda seda lugema ei hakanud – ei kuulunud tema kompetentsi. Siis tulid valitsuse haigla peaarst J. Dešalõt ja dr. J. Vassiljeva, Anveldi naine. Situatsioon oli täbar – tol ajal ei peetud sobivaks, et vastutav töötaja lõpetaks elu enesetapuga. Nii seisiski ametliku nekroloogi sõnastuses, et Johannes Vares suri «pärast lühikest kuid rasket haigust». Ärasaatmisel võis näha tema laubal plaastrit.

Üürike kooseluaeg

Millalgi umbes sel ajal sai Adda esimese teate Leo kohta. Ümbrikuta, margistamata ning kolmnurgaks kokkumurtud kiri jõudis teadmata teid pidi temani. Naine alustas otsemaid armuandmispalvete ja avalduste läkitamist, kaasaaitajateks Olga Lauristin ja Olga Lund. 13. aprillil 1947 seisiski Leo Mardna kõigile ootamatult koduukse taga.

Tähtpäeva tähistamisel Mardnate kodus, THM F 5197:1, Eesti Tervishoiu Muuseum SA, Foto: muis.ee

Aegamööda leiti taas üksteist ning Leonhard Mardna sai nooremteadurina Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituuti tööle, alustades teaduskraadi taotlemiseks mitte enam doktoritööd, vaid kandidaaditöö kirjutamist. Napp idüll sai kesta vaid 1949. aasta veebruarini, mil ühel varahommikul hakkas ukse taga prõmmima «passikontroll». Korter otsiti põhjalikult läbi, sahtlid murti lahti ja kõik käsikirjad viidi kaasa. Mees viidi taas kohtuotsuseta minema määramata ajaks.

Adda kasutas oma ametipositsiooni, et saada abikaasa kohta teavet – nii Viktor Hion tervishoiuministeeriumist kui Boris Kumm julgeoleku komiteest olid tema dispanseeritavad. See viis peaarsti Vladimir Pobuse kannatuse katkemiseni ning 1949 sunniti Addat töökohta vahetama. Ta pidi Vabariiklikus Haiglas tööd alustama 25. märtsil. Just sellele eelneval ööl oli Eestit raputanud massiline küüditamine. Peaarst dr Justin Norman ootas naist hommikul haigla trepil. Arvates, et vaevalt ta enam tuleb, küllap on juba mingis loomavagunis.

Nii algas doktor Mardna töö siseosakonnas, kuhu ta jäi paigale kuni pensionile siirdumiseni. Vahepeal spetsialiseeriti haigla ümber hematoloogiahaigetele ja mitte keegi ei hakanud teda järgnevatel aastatel enam kohalt kangutama.

Väljasaadetu abikaasa

Kuidagiviisi sai Adda teada, et Leod hoiti Tallinnas KGB keldrikongis. Sestpeale seisis tema ema seal korduvalt toidupakiga järjekorras. Oleviste kiriku äärses vanglas said Adda ja Leo kord isegi kohtuda. Püssimehed lahutasid neid kõigest viie minuti pärast, kui nad olid jõudnud vahetada vaid mõned ahastavad tühised laused. Leo kinnipidamine Pagari tänaval vältas pool aastat, seejärel ei võetud pakke enam vastu ja asemele asus taas teadmatus.

Suve lõpul sai Adda Leolt esimese elumärgi Krasnojarski krai Berjozovka külast. Kuna järgmisel suvel tekkis tal murtud käeluu tõttu tööst vaba aega, võttis ta ette teekonna mehe juurde. Adda leidis abikaasa mingist izbaast, viletsast onnikesest, kus ta tegutses kohaliku velskripunkti  juhatajana. Naist rabas kõige kohal lehviv primitiivsus, kuigi pererahvas suhtus neisse hästi.

Hommikuti oli külakeses kollektiivne äratus ja brigadir loivas laisku kolhoosnikke tööle ajama. Kuigi maa oli viljakas, elas majand äärmises vaesuses. Keegi ei suvatsenud midagi kasutoovat teha, natuuras saadav tasu oli tühine ja seegi vaaritati enamasti märjukeseks. Kuid suvi ja Jenissei olid kaunid ning kogu Leo vaba aeg veedeti koos.

Ka järgmisel suvel kordas Adda sama reisi. Selleks ajaks oli külavelsker juba üle viidud Kranojarski krai Bolšoi Ului rajoonikeskuse haiglasse arstiks. Lõplik rehabiliteerimine leidis aset alles 1956. aasta oktoobris.

Pärast tagasitulekut sai mees tööle Tõnismäe haigla siseosakonda. Nõukogude absurdiriigis tunnistati dr Leo Mardna suurest isamaasõjast osavõtnuks, autasustati Tööpunalipu ordeniga, temast sai teeneline arst ja sellesama parteilaste IV Haigla teraapiaosakonna juhataja.

Kolme õe pered olid veetnud oma suved Väänal ka siis, kui mehed olid viidud Venemaale. Sõja ajal oli muretsetud ka teine lehm ning seapõrsaid. Ise kasvatati suhkrupeeti. Tänu sellele lisatoidule pidasid naised lastega vastu. Nälg tuli majja pärast sõda, kui lehmapidamine keelustati. Kolhooside tulekul liideti maa metskonnaga, alles jäi pisikene maalapp.

1955. aasta aprillis süttis maja. Uue ehitamisega oli raskusi – nii pabermajanduse kui materjali koha pealt. See valmis alles 1963. aastal. Siis lubati jõe äärde rajada ka väike saun. Nõukogude ajal oli see suur asi, meelitas kokku nii sõpru, tuttavaid kui kolleege.

Tuntud ja tunnustatud arst, ligitõmbav seltskonnainimene

Dr Adda Mardna foto töölaua taga 60. sünnipäeva lilledega, THM F 5205, Eesti Tervishoiu Muuseum SA, Foto: muis.ee

1950. aastail oli Tallinna Keskhaigla, kus Adda töötas, kui juhtiv haigla pidevalt ülekoormatud ja palju esines raskeid juhtumeid. Ei olnud päevi, kui poleks tulnud patsiente paigutada palatikohtade puuduse pärast lausa koridoridesse. Osakonnajuhataja dr Mardna mõjus distsiplineerivalt nii õdedele kui arstidele, oli hea organisaator ja tõeline autoriteet.

Lisaks oma otsesele tööle tuli tal anda konsultatsioone haigla muudes osakondades ja hematoloogina koguni väljaspool Tallinna. Diagnostiliselt keerukatesse juhtumitesse suhtus Adda alati tähelepanelikult ja sageli kasutas ka sõnaga ravimise meetodit. Samas oli ta väga nördinud, kui avastas kusagilt pettust, rumalust või parteilist intriigitsemist. Habras tohtriproua pidi enese ümber kasvatama range kaitsekooriku.

Suure üllatusena said õeksed 1950. aastate keskel teada, et nende vanemad olid omal ajal hankinud mingeid laevade aktsiaid, mis olid jäänud Rootsi. Eesti Laevaühisuse direktori lesk pr Neuhaus soovitas neil üritada päranduse kättesaamist. Summa oli päris kopsakas – üle 25 000 Rootsi krooni. Raha õed välja võtta ei saanud, valuutarublade eest osteti siis autod. Adda ja Stella ostsid Volgad, Eva valis endale Moskvitš 408. Adda auto sai endale noorem poeg Peeter, kes oli just äsja ülikooli arstiteaduskonna lõpetanud.

Mardnate kodu oli alati avatud nende suurele sõpruskonnale. Sageli olid külas õed oma abikaasade ja lastega. Nende kodus oli palju kirjandust ja suur kunstikogu. Leida Soom on meenutanud: «Selle arstipaari kodu oli lausa salong, kus olid esindatud iga ala kunstiinimesed. Ühtepuhku võis kohata teatrirahvast, kirjanikke, balletitantsijaid, heliloojaid. Eriliselt tuleb rõhutada nende külalisteraamatut, mitte keegi ei saanud lahkuda enne, kui oli sinna midagi kirjutanud.»

Eluõhtu suure pere keskel

Kui kolm poega kõik olid abiellunud ja oma peredega Mardnate juurde elama asunud, muutus elu Kreutzwaldi tänaval päris kitsaks. Sellest päästis neid üks Ministrite Nõukogu lähedane tuttav. Mardnatele eraldati neljatoaline korter Hiiule, Ilmarise tänavasse. Kuna Leo ei tahtnud oma halvenenud tervise pärast sinna kolida, sai selle endale poeg Peeter naise ja kahe lapsega.

Dr Adda Mardna ja dr Leonhard Mardna kodus Kreutswaldi tänaval Tallinnas ajalehte uurimas, THM F 5186, Eesti Tervishoiu Muuseum SA Foto: muis.ee

1978 tähistasid Adda ja Leo Mardna oma kuldpulma Tallinna Raekojas. Selle jäädvustas filmile Leida Laius. Järgmisel aastal tegi aga naine lõpliku otsuse siirduda pensionile. Addale algas täiesti uutmoodi elu. Peaaegu novembri alguseni elas ta tavaliselt Väänas ja nädalavahetustel käis abikaasa külas. Suviti tulid kokku kõik lapsed ja lapselapsed. Nende oivaline saun oli tõmbenumbriks, mis tõi igal nädalavahetusel külalisi. Paari aasta pärast jäi ka Leo pensionile, kuid Sauesöödil said nad kahekesi veeta vaid pool aastat. Dr Leo Mardna suri 1982. aastal.

1980. lõpus ja 1990. algul oli Adda tegus ja aktiivne vaatamata oma kõrgele eale. Aeg-ajalt käis ta taastusravis, et turgutada oma liikumist. Kuid peagi tuli kasutusele võtta kepp ja kark. 1999. aastal juhtunud puusaluumurd muutis Adda Mardna voodihaigeks. Magdaleena Haiglas, mille peaarstiks oli poeg Peeter, tähistati ka Adda 95. sünnipäeva. Doktor suri 27. veebruaril 2003. aastal.

Adda ja Leo Mardna kolmest pojast jätkas vanemate teed noorim poeg. Omakorda tema pojast Mihklist sai spordiarst. 2001. aastal pani Peeter Mardna aluse Mardnate fondile, mis toetab sisehaiguste arstide õpinguid ja tegevust. Leo ja Adda keskmist poega Toomast tuntakse mitmekordse maailmameistrina mudellennunduses, vanimat poega Silverit andeka projekteerijana ning Eesti sõudemeistrina.

«Adda Mardna elu on üks vägev 20. sajandi eesti elu. Tundub, nagu ei oleks midagi temast mööda läinud, üle jooksnud. Ta on nagu kõiges osaline olnud, ta on kõiges sees olnud, sajandi tõusud ja langused on teda hoogsalt, armulikult ja ka armutult kaasa kiskunud,» on öelnud literaat Aksel Tamm.

Kasutatud:

• Heino Pedusaar. Aastaringid .Dr. Adda Mardna ja dr. Leonhard Mardna omas ajas ja ümbruses. Tallinn 2005
• Madis Jürgen. Müüa Ernesaksa vana Volga. Eesti Ekspress 29.04.2015