Kirjad vanglasse: kuidas ma lohutan nutvaid lapsi, kelle issi on vanglas? (4)

, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Jan Andersen / PantherMedia / Jan Andersen/Scanpix

Täna oli see päev, mil ma ei tõusnud voodist enne, kui kell oli keskpäevast parajalt möödas. Lapsed kolistasid juba ammu ülakorrusel ning nende rõõmukilkeid ning naeru oli terve maja täis. Linnud laulsid ning päike paistis aknast sisse, meenutades, et on uus päev. Ma ei rõõmusta täna. Ma ei sunni ennast täna tõusma, aga ära kurvasta. See on ainult minu valu, seda ei ole sina põhjustanud. Täna alustab meie uus autor Ronja*, kelle kallimale määrati hiljaaegu vanglakaristus. Kuidas edasi? Mis tunne on oodata meest vangist koju? Siin on tema kirjad vanglasse.

Tõde on see, et ma olen katki. Ma olen üksik ja mul ei ole kellegagi rääkida. Kõik, kellega ma oma päeva ning tõelisi tundeid jagada sain, olid sina. Sa teadsid alati, mis suunas mõelda. Sina oled küll vanglas, aga miks mul on tunne, et me mõlemad oleme vangis? Et meid mõlemaid on oma maailmadest ära lõigatud?

Mul on vangla kontseptsioonist väga keeruline aru saada. Loomulikult ei peaks vanglaelu olema lihtne. Kuid see ei peaks ka olema nii raske nendele, kes on väljaspool vanglasüsteemi. Praegu oleme me kõik selle osa. Meid kõiki kanname karistust.

Vaatame üle meie suhtlemise võimalused. Meie võimalused kohtumiseks on vabade aegade võimalusel vaid korra kahe nädala jooksul 70 minutiks. Telefonitsi võime me vestelda alla kümne minuti ja sedagi korra nädalas. Ülejäänud suhtlus toimub vaid kirja teel, mille vastust, nagu sinu toanaaber ütles, tuleb pikalt oodata. Viimase kirja, mille sinult sain, kirjutasid sina nädal tagasi.

Me elame infoajastul, mitte kunagi varem pole info liikunud kiiremini kui praegu.

Ei tasu olla pessimist, aga täna ma tunnen, et meile võimaldatud kohtumine tegi mulle rohkem haiget kui et see tegi head. Ma pean kõik uudised ja tervitused sõpradelt ja perelt, oma tunded ning emotsioonid ja ka sinu elu ja olu teemade arutamise mahutama 70 minuti sisse. Vähe sellest, et ma sind kohtumistel üürikest aega näen, räägin ma sinuga läbi telefoni ning klaasi, saamata sind kallistada või tunda sinu lähedust.

Lisaks sellele lõpetab meie vestluse väga järsult ja taktitundetult powertrip'il vanglaametnik. Ma ei usalda, et vangla selliselt kellestki normaalset inimest teeb. Ka inimesed,, kes sinna tööle läinud, on kaotanud külastajate vastu empaatiavõime ja inimlikkuse.

Loomulikult ei ole minu probleemides süüdi keegi teine. Ei taha kedagi selles süüdistada ega ohvrit mängida. Neid tundeid ja mõtteid ma endale lihtsalt keelata ei saa. Ma saan ainult kontrollida seda, mis ma maailmale endast välja annan.

Ma soovisin härra ametnikule siiski ilusat päeva ja loodan, et tal oli parem päev kui mul. Aga ma ei ole kindel, et ma pikalt sellise vanglasüsteemi toel kellelegi head soovida tahan. Mind on õpetatud enda eest seisma, kui keegi minuga kehvasti käitub. Aga praegu pean ma kõik jama alla neelama, et mitte kompromiteerida meie kohtumiste võimalikkust.

Kas tead, mida selline allasurutus minus üles toob? Viha ja kurbust ning sügavat valu. Ma ei taha olla kurb või vihane. Kuid olles sellises vanglasüsteemis on need paraku emotsioonid, millega tuleb meil iga päev elada.

Kas inimesed, kes vanglasse satuvad, ei ole mitte inimesed, kelle südames on juba viha, kurbust ja valu? Kuidas vanglas olemine seda tulemust meie kõigi jaoks praegu muudab?

Paar päeva tagasi õppis tütar matemaatikat. Sa tead, et ma olen matemaatikas väga halb. Ta istus laua taga ning kui temast möödusin märkasin vilksamisi tema punaseid silmi. Küsisin, kas ta nutab? Ta vastas, et ei nuta. Kui ta oli ühe ülesande lõpetanud, tõi ta selle mulle kontrollida. Tema silmad olid veel punasemad ja ma küsisin uuesti, miks ta nutab. Ta vastas, et ta ei nuta. Ma ju näen, et ta nutab, sest ka töövihiku lehed oli pisaraid näha.

Ütlesin talle, et ma näen tema nutetud silmi ning küsisin uuesti, mis on tema kurvastuse põhjuseks. Ta puhkes hüsteerilist nutma ning ütles, et igatseb issit. Ma haarasin ta enda embusesse ja me nutsime koos, sest ka mina igatsen sind tohutult. Tol õhtul matemaatikat enam ei õpitud, hoidsime kokku ning vaatasime vaikides seriaali.

Kui palju keegi meist tegelikult seriaali vaatas? Ma arvan: mitte keegi. Poja pärast tunnist vaikust ütles poolnutuselt, et tema issi on vanglas. Miski ei ole mind ette valmistanud emotsionaalselt selle olukorraga hakkama saamiseks.

Pean võtma lapsed külastusele kaasa. Aga kuidas ma peaksin neid emotsionaalselt toetama, kuivõrd vanglasüsteem ei anna meile võimalust teineteisele toeks olla? Sinu kuritegu ja karistus ei lõhu meie peret. Küll aga süsteem, millega kohanema peame, lõhub meid inimestena üksikisikuliselt.

*Tegemist on pseudonüümiga. Autor on toimetusele teada.

Kommentaarid (4)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles