Tootsi-Budõlini pereseiklused: Šveitsi paberibürokraatia tahab lämmatada!

FOTO: Erakogu

Lapsepõlvest peale olen ma – esialgu isa õhutusel, edaspidi juba «nakatunult» – armastanud marke koguda. Põnev oli lugeda nende kaugete maade võõrkeelseid nimesid, uurida markidelt, millised loomad seal elavad, teadlased tegutsevad või kultuuriväärtused asuvad.

Üks salapärasemaid maid oli nende seal Šveits, võõra nimega Helvetia. Mitte midagi erilist ei teadnud ma sellest keset Euroopat paiknevast riigist, kus kõrguvad mäed, liiguvad aeglaselt kellukest tilistades ringi Milka-lehmad ja kus on täiesti teistsuguse kujuga lipp, millel valge rist punasel taustal. Ja ometi täna, ligi 30 aastat hiljem elan ma just siin, Šveitsis.

Šveitsi mark

FOTO: Erakogu

Juba esimestel päevadel, kui siia kolisime, avastasime šveitslaste kirjalembuse. Ikka iga päev ja mitu tükki korraga. Valdavalt olid need kõikvõimalikud arved, ent ka teavitused, infolehed, kohalikud uudised jne, lisaks kolm tasuta kohalikku ajalehte. Tulles e-riigist, kus kogu suhtlus on viidud üle meilidele ja infokeskkondadesse, oli meie jaoks täielik vapustus, kui palju siin paberit raisatakse. Naljaga pooleks käib siinne kirjavahetus põhimõttel: «Aitäh, oleme su kirja kätte saanud ja vastame kirja teel peagi!» Kohalikud tuttavad hoiatasid kohe, et siin võib vastuse meilile saada alles kahe kuu pärast. Aga võib saada ka homme. Ja nii ongi pidev üllatusmullis elamine.

Et asi veel segasem oleks, näivad siin puuduvat ühtsed infobaasid. Ehk siis see info, mida kirjadega agaralt kogutakse, läheb kuhugi ühtsesse süsteemi, kust vajadusel teavet ammutada. Aga võta näpust, iga ametkond vaatab sind suurte silmadega, laseb täita vihikujagu pabereid ja siis saadab võluva naeratuse ja kümne ekstrasooja tervitusega kodu poole.

FOTO: Erakogu

Ning siis saabub müstiline vaikus. Mitte midagi ei tea, mis toimub, ja kas üldse toimub. Kuni saabub uus kiri, mis valgustab veidi olukorda. Ka personaalne kohaleminek tavaliselt ei aita asjade kulgu kiirendada. «Oodake kirja, helistage!»

Teistlaadi suhtlemised

Tegelikult kasutatakse siin helistamist ka väga sageli suhtlemiseks. Aga selleks, et asi ikka kindel oleks, saadetakse tihti sedasama infot kinnitav kiri ka postiga. Oleme palunud nii mõnelgi pool saata meile paberkirjade asemel meile, aga see tundub šveitslastele kuidagi mitte nii usaldusväärne. Ühest küljest on nii tore ju kirju saada, aga teisalt on see hullumeelne raiskamine.

Näide elust enesest. Alekseil õnnestus oma kohalik pangakaart kuhugi kaotada ja me läksime koos talle uut tellima. Tehti koopiad kõikidest dokumentidest, lasti täita mitu kena ankeeti ja lubati kahe nädala jooksul saata koju uus kaart. Ei midagist! Läksime kolmandal nädalal kohale ja uurisime, milles asi.

«Aa, jaa! Meile tundus, et teil on erinevatel dokumentidel erinevad allkirjad.»

Ning uue kaardi tegemine jäeti lihtsalt katki, meile midagi ütlemata. Aleksei andis uued allkirjad ja palus ikkagi kaart valmis teha. Ka oli ta mures, ega keegi pahatahtlik leidja ta kaarti äkki ei olnud kasutanud ja küsis, kas kadunud kaart on ikka suletud. «Eeee, ei. Te ei täitnud sellekohast avaldust.» Johhaidiii!

Nädala pärast aga ikka ei midagi ja me võtsime uuesti teekonna panka ette. Rõõmsameelne tütarlaps helistas peakontorisse ja küsis, kas Aleksei kaart on valmis. Seda polnud tellitudki! Neiu tellis nüüd kolmandat korda Alekseile uue pangakaardi ja lubas, et see tuleb ruttu. Tuligi, täpselt kuu aega hiljem esimesest pangaskäigust. Ent tegelikult oli uus kaart juba valmis olnud hetkel, kui neiu helistas ning kuna keegi arvas, et topelt ikka käriseb, siis see annuleeriti ja Alekseile väljastati veel üks uus kaart. Ning nädal hiljem saabus ka arve uue (50 franki), ning tühistatud kaardi eest (50 franki). Mein Gott...!

Arvepoliitika

Mis puudutab arveid, siis nende osas kehtib ka omamoodi poliitika. Ei maksa arvata, et siin midagi niisama saab. Lihtsalt reeglina etteruttavalt ei öelda, kui palju mõni tegevus maksab. Kõik on harjunud, et iga liigutuse eest tuleb maksta – ja asi ants. Nii avastad hiljem kirjakastist arve nimesildi eest postkastile, mida sa pole tellinud või arve uute juhilubade eest, mis juba kaks nädalat tagasi omale said, või kooliõpikute konto, mis juba ammu sinu nimele avatud ja kust rahagi maha läinud. Ole vaid mees ja maksa kolmekümne päeva jooksul ära.

Kuna keskmine palk Šeitsis on 5000-6000 Šveitsi franki (meie rahas umbes 4450-5340 eurot), siis näiteks seesama Malena õpikuraha (500 franki), ei vii perekonda näljavanglasse nagu ta Eesti tingimustes teeks, aga on vaid kümnendik sissetulekust. Ent meid see umbmäärasus häirib siiani ja tekitab pidevalt auke eelarves.

Mis puudutab posti liikumist, siis postiljonid on linnas arvestatavad asjamehed. Neile on eraldatud haagisega elektrilised sõidukid, mis eelisõigusega ja vaikselt sumisedes mööda tänavaid liiguvad. Küllap on sõiduk siinmail praktilisem kui jalgratas Eestis, sest mägistel ja käänulistel teedel toimetav postiljon võib peale ühte päeva mägedevallutust kohe uute, titaanpõlvede järele minna.

Igal perel on eraldi kirjakast ja suurem pakikast, kuhu maanduvad näiteks Eestist saadetud šokolaadid ning nende saadetiste järele ei pea kuhugi eraldi tormama. Alguses hämmingut tekitanud aadressireal seisab vaid tänavanimi ja majanumber – korterinumbrit asendab elanike nimi. Nii seisab ka meie postkastil viksilt: Budõlin / Toots, et ikka kirjad ja šokolaadid Eestist kohale jõuaks.

FOTO: Erakogu

...aga siiski ka positiivset!

Mis aga on väga tore siin juustumägedemaal, on see, kuidas on korraldatud kogu sellesama paberi ringlus. Umbes kord kuus riputatakse linnas välja sildid, mis teatavad paberikogumisest eelseisval laupäeval. Ja inimesed tõstavad selleks päevaks oma kenasti nööriga kinni seotud ajalehe-kirja-papihunnikud tänavale, kust usinad käed nad ümbertöötlemisse toimetavad. Nii ei lähe midagi kaotsi ja kõik toimib kadestamisväärselt hästi. Kuidas üldse šveitslased prahiga ümber käivad ja mil moel oma elukeskkonnast hoolivad, sellest juba edaspidi...

Tagasi üles