Last tuleb jälgida ning tema käitumist mõista. Kui tekivad ohumärgid, tuleb ka kiirelt ja efektiivselt reageerida.

FOTO: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Scanpix

Tänapäeva lapsed hüplevad virtuaalse ja reaalse elu vahel nii kiiresti, et kui ühes maailmas on midagi halvasti, siis mõjutab see ka teist. Igasugused muutused lapse tujus ja käitumises võivad olla ohu märgiks, et laps on internetis kokku puutunud olukorraga, mis teda kuidagi häirib või mõjutab.

Raamatu «Turvaline internet. Digimaailma teejuht» autori Diana Poudeli sõnul on internetis liiklemine sarnane tänaval liiklemisele ehk laps peab õppima reeglid selgeks koos vanemaga.

Üks viga, mida vanemad kipuvad tegema, on väga väikesele lapsele nutiseadme iseseisvaks kasutamiseks andmine täiendava juhendamiseta. «Arvatakse, et mis ikka juhtuda saab, kui laps lihtsalt mängib. Tegelikult võib laps sattuda väga ebameeldivatesse ja ohtlikesse olukordadesse ka sellistes populaarsetes mängudes nagu Growtopia ja Roblox,» selgitab raamatu autor.  Et seda vältida, tuleks Poudeli sõnul rääkida turvalisest internetis liiklemisest kohe, kui lapsele antakse kätte telefon või tahvelarvuti: «Kui tundub, et laps ei ole selliseks vestluseks veel valmis, siis suure tõenäosusega ei ole ta valmis ka ise YouTube'is käimiseks või mõne võrgus toimuva mängu mängimiseks.»

Käskudest «ära suhtle võõraste inimestega», «ära jaga isiklikku infot» või «ära kliki tundmatule lingile» Poudeli sõnul ei piisa. Tuleb seletada, miks on mõni asi ohtlik, ja tuua näiteid ka elust. Lasteaialapsed ja algklasside õpilased puutuvad Poudeli sõnul eelkõige kokku erinevate mängude petuskeemidega, samuti kiputakse uskuma reklaame ja osaletakse näiteks iPhone auhinnamängudes, mis lõppevad suurte telefoniarvetega.

Vanemate õpilaste puhul on palju näiteid ka kiusamisest. «Et olen ise lapsevanem, siis oli minu jaoks võib-olla kõige õõvastavam avastus, et algklassilaste seas populaarsetes lastemängudes püütakse saada alasti pilte ja kutsutakse algklassilapsi virtuaalset seksi harrastama. Kuna vastutasuks pakutakse ka mingit mängunänni, siis võib isegi öelda, et tegu on virtuaalse prostitutsiooniga,» rääkis Poudel.

Veebikonstaabli Maarja Punaku sõnul saab ta lastelt ja noortelt päevas vähemalt viis-kuus kirja. Enamasti on probleemid piltide (mitte ainult alastipiltide) küsimata jagamine, solvamine (sinna alla kuulub ka kuulujuttude rääkimine gruppides või vastavate postituste tegemine) ning kontoga seotud probleemid – vajatakse abi konto sulgemisega, keegi on võõrasse kontosse sisse läinud ja teinud rumalaid postitusi jne.

«Võib-olla kõige kurvemad näited on seotud hoopis sellega, mida täiskasvanud  teevad. Mulle on tulnud teateid lastelt näiteks kiusamisest isa uue naise poolt, mille eesmärk on last solvata, enda lapsest halvemana näidata või siis temast vabaneda (et laps ei käiks isal külas),» rääkis veebikonstaabel. Kurvad juhtumid on Punaku sõnul alati ka need, kus mõnda last kiusatakse iga paari kuu tagant.

Ohumärkide äratundmine ehk märkamine, et lapsel võib interneti kasutamisel probleeme olla, ei puugi muidugi alati kõige lihtsam olla. «Igasugune käitumise muutus võib sellele viidata – laps paneb mõne sotsiaalmeediakonto kinni, keeldub toast väljumast või ehmub saabuvate sõnumipiiksude peale,» loetles veebikonstaabel.

Poudeli sõnul võib mängudes olla ohumärk näiteks see, et lapsel on seal palju rohkem kallist mängunänni, kui tal olema peaks (eriti juhul, kui tal pole võimalik tasulisi lisateenuseid tellida): «Sellisel juhul võib tal seal tekkinud olla mõni «sõber», kes püüab usaldust võita või on juba mingi kahtlane vahetuskaup toimunud.»

Poudeli sõnul tundub talle, et lapsevanemate ja õpetajate keskmine teadlikkus interneti ohtudest ja turvalisest veebikasutamisest on kehv. Veebikonstaabel Maarja Punak soovitab vanematel lastega rohkem suhelda ja tunda huvi võsukese mängude ja sõprade vastu internetis: «Lapsevanemad, kes kasutavad info kogumiseks salajasi meetmeid, mida laps ei tea (lapse vana telefoniga tema kontodele minemine, lahti unustatud kontodel kirjavahetuse lugemine jne), riskivad automaatselt usalduse kaotamisega, kui lapsel tekib kasvõi aimdus, et vanemad on info salaja teada saanud.»

Ka Poudel soovitab lastevanematel tunda palju suuremat huvi laste internetitegemiste vastu, sest ainult nii saab ohumärke varakult märgata ja aidata lapsel ohte vältida.  «Lapsed ei taha vanematega oma muredest tihti rääkida, sest neil on tunne, et nende maailma ei mõisteta. Ma olen lastelt kuulnud fraase: «ta ei tea sellest ju midagi»  või «neid ei huvita see». Kui õhtul söögilauas uurite, kuidas koolis läks ja mis sõpradel külas tehti, siis kindlasti küsige lastelt ka seda, mida huvitavat nad internetis nägid, kellega virtuaalselt suheldi ja kuidas arvutimängus läks.

Kümme reeglit, mida internetis tegutsedes kindlasti teadma peab

1. Ära jaga internetis isiklikku infot.

2. Ära suhtle võõrastega.

3. Ära kliki tundmatutel linkidel.

4. Ära osale auhinnamängudes.

5. Ära lae alla kahtlaseid rakendusi.

6. Ära vajuta OK/Accept, kui sa ei saa aru, mida küsitakse.

7. Kui sind kiusatakse, siis anna sellest kohe teada.

8. Küsi luba enne, kui teiste kohta midagi postitad.

9. Ära postita internetti midagi, mida sa vanematele või õpetajale näidata ei tahaks.

10. Hoia oma paroole turvaliselt.

Allikas: Diana Poudel