Ma ei uskunud oma kõrvu, kui raadiost seda numbrit kuulsin. NELI MILJONIT «riiklikuks vägivallaennetuseks»! Veame kihla, et selle eest tehakse tänavatel plakatkampaania «Ära ole vägivaldne», mõned kodulehed, mida ükski noor kunagi ei loe ja hulk tarkade nägudega onude ja tädide konverentse, kus «teemat arutatakse». Aga tegelikult on lahendus ju imelihtne – mõista olukorra põhjust ja suudadki muuta tagajärgi, kirjutab Inga Raitar.
Vägivald on hirmu pöördvorm. Inimene, kes on vägivaldne, tegelikult kardab midagi. Kardab olla hüljatud, põlatud, eemaletõrjutud, ebapiisav, väheatraktiivne… Hirm oma hirmu pärast haavatav olla paneb teda oma hirmu katteks teisi sundima veel suuremat hirmu tundma.
Iga agressiivselt käituv olend tegelikult soovib vaid iseennast maailma eest kaitsta. Märkamata, et sel viisil tõukab ta maailma endast veelgi enam eemale ja soovitu – olla hoitud, hoolitud, hinnatud, armastatud, mida soovib ju absoluutselt iga inimene – aina kaugeneb. Tekitades äraspidisuse spiraali, kus ainus võimalus olla tunnustatud oma hirmu kiuste on samasuguste hirmunutega kambas vägivallatsedes.
Agressiivus kui rahulduseotsing
Mis on hirm? Destruktiivne emotsioon. Emotsioon on impulss, mis kerkib alateadvusest välisärritaja peale, mis seotub meie jaoks millegi meid ohustavaga. Käivitades ürgse «võitle või põgene» refleksi ja pannes toimima – enamasti arutult ning viisidel, mida hiljem emotsioonilaksu alt välja tulles kahetseme. Nagu öeldud, otsivad kõik inimesed maamunal võimalust tunda end hästi ehk võimalust kogeda positiivseid emotsioone. Isegi need noored vägivaldurid, kes kampadesse kogunevad ja endast nõrgemaid ahistavad. Olete näinud inimest, kes tunneb end hoolitu, väärtusliku ja armastatuna? Sellisel inimesel puudub vähimgi vajadus kellegi teise vastu vägivaldne olla.
Vägivald, muide, on väga energiamahukas tegevus, oma aja ja jõu destruktiivse enesekehtestuse peale raiskamine näitab, et inimene ei tea, kuidas saavutada muul viisil seesama seisund – väärtusliku, tunnustatud, märgatud ja ehk isegi imetletud olek. Tegelikult äratavad sellised läbinisti õnnetud inimesed kaastunnet. Muidugi teatud piirini, sest kui ikka pead kamba endas tulvavate häirivate emotsioonide eest pilve tõmmanud või umbe joonud teismeliste eest kaitsma, pole kaastundeks kellelgi aega.
Aga endas keemia või alkoholi abil isiklikud seesmised häirijad peitu lülitanud noored saavad vaid omasuguste hulgas ühtmoodi käitudes mingigi rahulduse sellest, et nad on siiski nagu midagi väärt. Veidigi nende superkangelaste moodi, keda nad kinos vaatamas käivad ja kes lihtsalt oma erilisuse tõestamiseks tänavaid õhku lasevad, koletisi maha notivad ja kõigist teistest just füüsilise üleolekuga eristuvad.
Illusoorne heaolu kasvõi hetkeks – just see on agressiivsete ja oma agressiivsusega ümbritsevale probleeme phjustavate noorte tegelik tegevusajend. Mis sellest, et nad ise seda nii ei mõtle ega ilmselt isegi selle peale ei tule. Alateadvus oma sinnaõpitud refleksidega määrab ära ka 95 protsenti täiskasvanute elust.
Kõigil hädadel on üks põhjus
Emotsioonide vastu ei saa seadusega. Võidelda alateadvuse impulsside vastu saavutame ainult tõdemuse, et «vägivald sünnitab vägivalda». Miks muidu jätkuvad noortekampade agressiivusspuhangud alates filmist «Grease» kuni praeguseni, 1987. aasta 300pealiste tuletõrjekraanidega varustatud Lasnamäe Mustamäe gängide sõdadest tänase Kanutiaiani.
Ei saa selle vastu ei riigiisade reide korraldades, näppu viibutades, koolist-kodust või kust iganes süüdlasi otsides ega ka «noorsootööd parandades». Inimene ei oska endas kerkivaid negatiivseid emotsione ise olematuks teha. Parimal juhul leiab ta mõne viisi negatiivsed positiivsete vastu vahetada. Kasutades selleks siis kas meelelahutust, mõnuaineid, ostlemist, pidutsemist või mistahes muid legaalsemaid või illegaalsemaid vahendeid. Mida iganes me ka elus ei tee, ikka ja ainult selle nimel, et kogeda positiivseid emotsioone ehk tunda end hästi. Tegelikult võib täiesti kindlalt väita, et kõigi maailma hädade taga on inimeste suutmatus hallata oma emotsioone.
Õnneks on olemas väga selge, lihtne ja toimiv lahendus – õpetame noored ise oma emotsioone haldama. Mitte maha suruma või sõltuvuste alla peitma, vaid ise suutma endast vabastada negatiivsed ja agressiooni põhjustavad emotsioonid. Sel viisil vabanevad agressiivsust põhjustavate tundepundarde alt ka apaatsus, ebakindlus, närvilisus.
Häirituse põhjuste vabanedes paraneb keskendumisvõime, kaob koolikiusamine, mis ju ka vaid hirmu pöördvorm ja puuduva hoolitud olemise kompensatsioon. Mitte ükski inimene, kes armastab ja on armastatud, ei ole kunagi vägivaldne. Aga armastada saab vaid siis, kui sinu armastamisvõimet ei suru alla hirm hüljatuse, tõrjutuse, üksijäetuse, halvakspanu, mittepiisavuse jms ees. Need kõik on õnneks samuti emotsionaalsed seisundid. Seega vabastatavad, kui oskad vabastada.
Eesti Nokia – toimetulek iseendaga
Emotsioonide vabastamine pole mingi uhuu-esoteeriline fiktsioon ega paraoptimistlik enesesisendus. Me ei pea seda oskust kuskilt kaugelt sisse tooma, meil on see – raudkindlalt tulevane meie väikest riiki maailmakuulsaks tegev Eesti Nokia – siinsamas olemas. Väljatöötajaks Eesti mees Ingvar Villido, kes õpetab sedasama emotsioondega toimetulekut juba kümme aastat väga edukalt. Nii edukalt, et tänaseks on toimuvad needsamad emotsioonide haldamise kursused juba lisaks Euroopale ka USAs ja Venemaal. Kümned tuhanded kursuste läbinud on andnud erinevaid tulemusi erinevate, sageli ka lehendamatuteks peetavate olukordade lahendamisel. Eestis on 10 aastaga välja koolitatud õpetajad, kes suudavad seda praktilist oskust igaüheni viia. Isegi endaga kimpus oleva noorvägivallatsejani.
Meie lugupetud ministrid peaks mitte põhitöö kõrvalt politseieskordi saatel parkides patrullima ja töörühmades jutuajamistele raha raiskama (nõuka ajal kutsuti vene keeles seda käitumisviisi «imitaatsija burnoi dejatelnosti» – tormilise tegevuse imiteerimine), vaid võimaldama koolides õpetada universaalset ja unikaalset tehnikat elu häirivate emotsioonide vabastamiseks. Härrased ministrid, targa näoga raha fiktiivtegevustele raiskamise asemel palun käige kõigepealt ise koolitusel ära ja siis tellige seda kogu raha eest kõigile probleemsetele vägivalduritle.
Nelja miljoni eest peaks tavahinnaga saama osta ligi 14 000 emotsioonide vabastamise koolitust. Aga kujutate ette, mis tunne oleks elada riigis, kus selline hulk inimesi enam agressiivselt ei käituks? Vot seda võiks juba reaalseks progressiks nimetada.