João Lopes Marques: Eesti õhtusöök ehk toit voolab siin teisiti

João Lopes Marques

FOTO: Erakogu

Õhtusöögiteema on minu jaoks alati hõrk. Ainulaadne. Juba sellepärast, et see on kahtlemata minu lemmik söögikord. Aeg lõõgastuda, jagada, unistada, oletada, haavu lakkuda, kõrgelt lennata…
 

Lisaks kerkib see aeg-ajalt kõneaineks ka muudel intrigeerivatel põhjustel:

  • sest hispaanlased ja kreeklased söövad liiga hilja õhtul;
  • tšehhid lähevad endast välja, kui saavad õhtusöögilaua taha alles pärast kella 18.00;
  • hollandlased panevad õhtusöögimenüü välja punkt kell 16.30;
  • siinsed neoprotestantlikud pered on säilitanud söögipalve traditsiooni;
  • valgel rassil on halb komme süüa enne magamaminekut liiga rasket toitu.

Ja võiksin jätkata.

Pisut põhjalikumal süvenemisel on selge, et õhtusöögiteema on tihedalt seotud Piibliga: on hämmastav, kui palju meie tsivilisatsiooni mentaliteeti on mõjutanud püha õhtusöömaaeg.

Reykjavikist Tel Avivini, Lissabonist Jekaterinburgini. Kuid igal reeglil (mustril) on erandid. Näiteks Eesti: kõigist riikidest, kus ma oma elu jooksul käinud olen – ja ma olen külastanud ligi sadat riiki –, on Eesti ainus, kus õhtusöök on regulaarne «võib-olla».

Heal juhul pehme «võib-olla».

Ärge saage valesti aru: olen sellega juba omajagu kohanenud ja see ei olegi mulle tingimata vastukarva. Aega on rohkem. Minu päevakava on vabam ja tänu sellele paindlikum. Jääb ruumi spontaansusele. Minu rahakott on tänulik…

Kõik kiiduväärt põhjused, aga ikkagi… Mäletan hästi, kuidas mu enda vanematekodus üha rohkem nihu kiskus, kui teleri ette sätitud diivanilaud meile aina sagedamini söögilauda asendas. See muutus polnud hea. 1970ndatel olid seebikad laastavalt populaarsed.

Mulle on siiani arusaamatu, kuidas on võimalik, et paljude eestlaste jaoks on õhtusöök ikka veel lihtsalt õhtune kõhutäide või siis vastupidi peen, eriliste sündmuste tähistamise rituaal. Alati, kui ma ise püüan siin seltskondlikku õhtusööki planeerida, kukub see õnnetult läbi. Miks? On tähelepanuväärne, et igalt eestlaselt kuulen ma erinevaid põhjuseid:

  • «João, ma olen täna juba söönud…»
  • «Mul ei ole kõht eriti tühi.. Võib-olla hiljem…»
  • «Sa ju tead, et ma olen praegu dieedil…»
  • «See koht on minu jaoks liiga kallis …»
  • «Ma olen kuulnud, et siin on väga kehv toit…»
  • «Kas ma võin ühe su kukli ära süüa?»
  • «Anna andeks, aga ma lihtsalt armastan küüslauguleiba!» 

Ma saan aru, et toiduhinnad on Tallinna vanalinnas kohati üle mõistuse kõrged, kuid see ei seleta eestlaste õhtusöögiharjumusi. Rimist või Prismast (või isegi Säästumarketist) rohelist salatit, tomatit ja feta juustu ostes on hind kokku peaaegu sama, mis küllusliku salatiportsjoni hind keskmises kesklinna kohvikus.

Mulle tundub, et vabanduste taga on pigem eestlaste vanad paganlikud kombed. Koos söömine ei ole eestlaste jaoks lihtsalt kuigi oluline. Ja miks peakski olema? Söömine on inimlik ja toit on tähtis. Ent koos söömine, seltskondlikud ja ametlikud lõunad ja õhtusöögid, eriti need formaalset laadi, on ebavajalik sotsiaalne konstruktsioon, mida tuleks vältida.

Söögitegemine on eestlastele samas meele järele, kuid raamistik on hoopis teine. 59. laiuskraadil on söömine palju laiema tähendusväljaga mõiste. Marjad, kartulid ja seened on mingil kujul alati menüüs. Naabri aiast näpatud õun. Kohupiimakoogid kõigis võimalikes variantides. Pragmaatiline sõrmedega söömise komme. Vanaema tehtud väikesed hapukurgid. Pirukaorgiad. Kiiresti ahjus soojaks lastud Gruusia lavašš. Must leib igal laual. Pelmeenid…

Ei, see polegi probleem. Tallinnas ole tallinlane. Siin elades on mulle jäänud mulje, et Eesti komme par excellence on hoopis korralik hommikusöök. Valik on suur: moosise naerusuuga puder, lõhnav värske omlett, singi-juustu röstsai, kaks tassi filtrikohvi, keefir… Ülejäänu on üle jäänu: kui lõunasöök võib veel tavalise pereinimese jaoks olla oluline koosolemise aeg, siis pikk õhtusöök eeldab juba erilist põhjust.

Erinevalt teistest riikidest, näen ma eesti peresid harva ostmas toitu ette kogu nädalaks. Olen korduvalt mõelnud, miks on söömine eestlaste silmis ometi nii instrumentaalne tegevus? Järjekordne nõukogude aja pärand? «João, meil olid poed tühjad!» meenutas mulle Triin. «Sõime seda, mille me ise olime purki pannud…»

Võib-olla on tal õigus, aga mina tulen teiselt poolt Euroopat ja meie jaoks on õhtusöök püha õhtusöök. Nagu homset ei tulekski. Iga õhtusöök on otsekui hoovõtt igavikku. Ajatu hetk. Jeesuse vere joomine võib vahel tõesti väga palju aega ja energiat võtta, pean tunnistama.

Täna ma enam eriti ei loodagi, et Eestis õhtusöögist palju rohkem lugu hakatakse pidama. Tundub võimatu. Ja see puudutab nii kodus kui väljas söömist. Olin juba sügavalt veendunud, et eestlaste keeldumine korralikest õhtusöökidest ongi tugev rahvuslik isikupära, kui avastasin, et olin jälle kord eksinud.

Teemasse süüvides sain teada, et Austraaliasse pikemaks peatuma jäänud eestlased korraldavad igal kuu esimesel esmaspäeval kahekäigulise õhtusöögi. Mis imevägi paneb neid tahtma teha traditsioonilisi õhtusööke teisel pool maakera? Puhas koduigatsus? Või on see kohanemine Austraalia kommetega?

Õhtusöögid tunduvad Eestis jäävat välismaalaste, turistide ja uusrikaste pärusmaaks. Kui hommikusöök kõrvale jätta, tõmbab eestlasi vist rohkem tükk kreemist kooki ja vahune capuccino hilisel pärastlõunal. Või paar pudelit õlut ja pakk pelmeene. Mitte aeglane introspektiivne õhtusöögikogemus.

Olles elanud pool aastakümmet siin mõistatuslikus pealinnas, võin ühe käe sõrmedel kokku lugeda korrad, kui mind on kellegi koju õhtusöögile kutsutud. Ometi on see mujal Euroopas nii tavaline rituaal. Jah, eks kombed ole siingi tasapisi muutumas ja küllap on uue linnanoorte põlvkonna harjumused juba mõnevõrra teised. Piret püüdis mind teema suhtes lausa ümbergi veenda:

«Ühised õhtusöögid on Eestis tegelikult siiski pigem tavalised, ma ütleks. Sõbrad käivad tihti üksteise juures filmi vaatamas ja sageli tehakse siis ka juba ühine õhtusöök. Või kutsutaksegi vahel lihtsalt õhtusöögile.»

Kuid tema kõhklustes kajab see, millest ma rääkisin: see «vahel» on nõrk argument! Kui süüakse koos, et koos filmi vaadata, on eesmärgiks film ja mitte õhtusöök. Ja see suhtumine kajastub selgelt ka koduses mööblis: väikesest diivanilauast või ümarast köögilauast tavaliselt piisab. Traditsioonilist vähemalt neljakohalist õhtusöögilauda kodudes enam naljalt ei kohta.

Kokkuhoidlikkus on kangutamatu meelelaad ja palju vaba ruumi kodus on õnnistus. Kuid oma roll on siin ka individualismil ja soovil üksteisega suhelda. Ehk on söögilaua ümber koos istumine pragmaatilise soomeugrilase jaoks väljakannatamatult koormav või lausa igav?

Mnjaa, Piret saab mu peale nüüd võib-olla küll natuke pahaseks, kuid mulle tundub endiselt, et Eestis voolab toit teisiti…

*Valik João Lopes Marquesi varasemaid arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis» ja «Minu väga ilus eksiil Eestis».

Tõlkinud Teve Floren 

Tagasi üles