Nõukogude Liidu kangelaseks tehtud luuraja Leen Kullman elas saladuslikku topeltelu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kullman, Leena, Nõukogude Liidu kangelane. 1965. NSV Liidu Kaitseministeerium (AIS). Foto: http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=116778&_xr=5ba1020064d76

FOTO: Fotis / EFA

Leen Kullman oli nõukogude luuraja, kellele 1965. aastal anti Nõukogude Liidu kangelase aunimetus. Teda toodi noortele eeskujuks ning tema järgi nimetati pioneerimalevaid, linnatänavaid ja koole. 2000. aastal paljastasid Postimehe ajakirjanikud Juhani Püttsepp ja Toomas Sildam, kuidas tegelikkust propaganda huvides võltsiti.

Kingsepp Kullmani pere

1920. aasta 31. jaanuaril sündisid Tartus kingsepp Andrei Kullmani peres kaksikud tüdrukud, kes ristiti nimedega Helene ja Anna. Ees olid kasvamas vanemad õed Veera, Olga ja Maria ning vend Boris. Kaksikutega õnnistati peret ka 1923. aastal, kuid poisist-tüdrukust jäi elama vaid Aleksander. 1927. aastal, kui Helene juba Tartu linnakooli viidi, sündis pesamuna Regina. Aastal 1932 suri kingsepast perepea ja ema Lidia jäi üksi kaheksat last kasvatama. Tõsi küll, vanimad neist olid juba pesast välja lennanud.

Olud just ülearu lahedad polnud. Kui samal aastal suri õnnetuses Helene sõbranna Maiga Berzin ja tema vanemad hakkasid Leenat rahaliselt toetama kui oma tütart, võttis perekond abi heameelega vastu. Nii sai tüdruk õppida 1933–1937 Tartu Õpetajate Seminaris, et valmistuda pedagoogitööks. Paar aastat hiljem kolis Helene Tallinna ja jätkas õpinguid sealses seminaris.

«Leenu», Balti laevastiku luuraja, Nõukogude Liidu kangelane Leen Kullman. Arhiivi/fondi nimi Sõjakomissariaadid (AIS). Foto: http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=713514&_xr=5ba0fffda5959

FOTO: era

Maiga isa Friz Berzin oli rikas laevakapten. Helenel ei tarvitsenud suviti töökohta otsida. Ta võis suvitada oma kasuvanemate juures Pärnus või seilata laeval mööda maailma. Nii viibis ta oma seminarisuvedel küll Soomes, Inglismaal, Prantsusmaal, Itaalias, Belgias kui Rootsis. Tüdruk nägi ilma ja inimesi rohkem kui temavanused noored tavaliselt. Teisalt aga mõjutasid Tartu kodu inimesed, lähedased ja nende tõekspidamised. Õde Veera semmis padukommunistist Arkadi Uiboga ning viimase sõbrad said ka Leena sõpradeks.

Juunikommunistid ja sõja algus

1940. aasta juunipöörde sündmused viisid Leena loogilist teed pidi nende juurde, kes juhtunust rõõmu tundsid. Nõukogude võimuga ei läinud kaasa vaid käputäis põrandaaluseid seltsimehi, vaid isegi haritud, jõukad ja prominentsed kodanikud. Rääkimata noortest, kel nappis elatusvahendeid ja elukogemusi. Septembris sai Leen Kullmanist kommunistlik noor ja pioneerirühma juht. Tema revolutsiooniline südametunnistus viis teda järgmise aasta märtsis Tartu 4. keskkooli komsomoliorganisaatoriks.

Tallinna Õpetajate Seminari õpilasringide juhte (vasakult) pioneerijuht Leen Kullman, komsomoli algorganisatsiooni sekretär Vsevolod Schmidt, õpilaste isetegevusansambli juht Nikolai Fadejev ja osovidhimi esimees Mihkel Leemet. Narva Linnamuuseum (AIS). Foto: http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=12553&_xr=5ba10046499df

FOTO: EFA

Pärast sõja puhkemist 1941. aasta juunis astusid Leen ja tema kaksikõde Anu Tallinnas parašütistide kursustele ja võitlesid õhukaitseteenistuses pealinna lähedal kuni evakueerimiseni nõukogude tagalasse. Tüdruk pandi Njazepetrovski rajoonis kolhoosi tabelipidajaks. Kui nendeni jõudsid kuuldused, et Uuralites hakatakse formeerima Eesti korpust, marssisid nad jalgsi «Leninliku tee» kolhoosist Tšeljabinskisse. Tüdrukuid ei tahetud võtta, kuid pika palumise peale anti proovitööks ports külmunud kartuleid koorida.

Leen Kullman (viies vasakult) ja Anu Kullman (kuues vasakult) langevarjurite kursustel. Foto: http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=472961&_xr=5ba0fe84ae217

FOTO: EFA

Leenist ja Anust said medõed 86. sanitaarpataljonis. 1942. aasta veebruaris suri Kamõlovos tüüfusesse Leeni peigmees politruk Paul Hubel. Leen andis talle veel oma verd, aga see ei päästnud. Pärast seda avaldas neiu soovi saada luurajaks. Tema palve rahuldati ja ta saadeti Leningradi Punalipulise Balti laevastiku staapi Kroonlinna. Seal õppis neiu igasugust luuramisega seotud tarkust nagu raadioasjandust jm sellist. Ta kirjutas Anule, kes oli jäänud meditsiinisalka, et peab tunded endast kõrvale tõukama ja «suunama energia sünnimaa vabastamisele fašistidest».

Noorukese luuraja saabumine Eestisse

Septembris algas Leeni missioon. Lendur, kes viskas neiu 14. septembril 1942 Alatskivi juures alla, kirjutas aruandes: «Tehtud väljasõit Tartu rajooni, 2,5 km Valga linnast lõuna poole. Parašütist visatud 22.40 välja 300 km kõrgusel kiiruselt 240 km/h. Vari avanes normaalselt, maandumine ettenähtud kohas.» Järgmisel hommikul kell 9 kandis Leen ette: «Kõik on korras, asun ülesande täitmisele.»

Koos Leeniga laevastiku luurekoolis õppinud Hilja Kivisild, kes kordi niimoodi missioonidel oli käinud, meenutas vanaduspõlves: «Kümnete kaupa saadeti noori inimesi sakslaste tagalasse, kindlasse surma.» Raskeid Vene raadiosaatjaid seljakotis tassivatel luurajatel tagavarapatareisid polnud, keskusega suutnuksid nad sidet pidada kolm tundi. Pikemat aega ülemused neilt ei oodanudki.

Juba nädal aega enne Leeni hüpet oli Julgeolekupolitseil teada kuueteistkümne luuraja nimed, vanused ja isikukirjeldused, keda punased valmistusid Saksa tagalasse kukutama. Nii mõnigi varem Eestisse visatud mees oli marssinud kõige oma langevarju ja raadioaparaadiga otse politseisse ja lahkelt andmed ning nimed letti ladunud. Ainult nad otsisid Leeni Tallinnast, teadmata tema allaviskamise kohta.

Luurajana tagalas

Leen peitis end õe juures talus. Regina oli alles 15-aastane, just parajas eas, et mitte midagi karta ja elada koos õega läbi vaid seikluse põnevust. Nädala pärast käis ta Leeniga Alatskivi metsas Välgist paar kilomeetrit lõuna pool langevarju peitmas ja raadiosaatja patareisid ära toomas.

«Katsusin meelde jätta, kuhu Leen langevarju matab, et hiljem lõigata sealt siidikleidiks ja voodiriideks.» Sealsamas metsas pihtis Leen õele, et luurekool ja langevarjuhüpe olid talle «võimalus tulla välja sealt, kus ta olla ei tahtnud.»

Vaade majale Luutsniku külas, kus elas ja võitles aastail 1942–1943 Nõukogude Liidu kangelane Leen (Helene) Kullman. Sõjakomissariaadid (AIS). Foto: http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=713516&_xr=5ba100a82faaf

FOTO: era

Leenil õnnestus üle kolme kuu nõukogude tagalasse radiogramme läkitada. Kõigepealt liikumise kohta Lõuna-Eesti teedel ja Peipsi järvel. Siis läks neiu Tartusse, et tegeleda enda legaliseerimisega. Ei unustanud samas edasi andmast teateid raudteesõlme kohta. Detsembris siirdus Leen Pärnusse ja andis sealt samuti teateid saksa laevade paiknemise kohta sadamas ja raudteevõrgu kohta.

Urvastes kehalise kasvatuse õpetajana töötanud Harri Neem on jutustanud, kuidas ta kohtus Leen Kullmaniga sealses koolis, kus asus ka Saksa sõjaväehospidal. Neiu oli ilmunud sinna ja esitlenud end koolide inspektorina, istunud tundides ja vestelnud rindehaavadest paranevate ohvitseridega. «Sakslased hüppasid kohe püsti, kui teda nägid. Väga ilus ja arukas tüdruk oli,» on Harri Neem meenutanud. Ta oli veel Leeni enda vanemate tallu öömajale kutsunud ja hommikul olid tüdruku seljakoti toidukraamigi täis laadinud. Et Leen tahtis sõita Järveresse Saksa staapi, kinkis Harri talle omatehtud suusad, Leen aga jättis talle mälestuseks oma foto.

Sissekukkumine ja küsimusi tekitav vangipõlv

Kui 1942. aasta detsembris Omakaitse Kasaritsa lähedal kolm Vene luurajat kinni püüdis ja paari päeva pärast sellest juba Leningradis töötanud eestikeelne raadiojaam uudise ära tõi, hakkas Võrumaa maleva ülemal kapten Ernst Lübekil aimdus tekkima, et punaste radist peab tegutsema kusagil Võrumaal. Ta palus staabil saatja välja peilida. Tööle rakendati kogu agentide võrk ja 2. jaanuaril 1943 arreteeriti Leen Kullman Omakaitse poolt Luutsnikul oma õe Olga kodust. Kinni võeti ka õde Regina, samuti Olga koos kuuekuuse tütrega ja paigutati Võru vanglasse.

Kapten Ernst Lübek kirjutas oma mälestustes: «Kinnivõetu, koos jaamaga, oli väga vastutulelik noor neiu, kes mahalaskmise asemel valis elu ja andis vabatahtlikult välja koodi ja väljakutsete ajad, millega sai meie eriteadlane tükk aega sidet pidada ja mitmel viisil kasulik olla.» Sama on kinnitanud ka Ruusmäe valla sõjaaegne politseikonstaabel Taru, kes oli üks Leeni kinnivõtjatest.

Seejärel viidi naised Tartusse Aia 35 asunud eeluurimisvanglasse. Reginal täitus 16. eluaasta, veebruaris mõisteti ta parašütisti varjamise eest surma ja ta ootas poolteist kuud üksikkongis mahalaskmist. Ta on meenutanud seda aega: «Kohtusime Leeniga vanglas, ta teadis minu kohtuotsusest ja küsis, kas olen ta peale väga tige. Vastasin, et ei ole. Leen ütles: «Sina ju tead, kuhu lähed, aga mina mitte.»»

Maha lastud või korraldatud põgenemine

Märtsis 1943 teatati Reginale üllatuslikult amnestiast ja surmanuhtluse asendamisest määramata ajaks kinnipidamisega. Seda, et Leen oleks 8. märtsil vanglas maha lastud, ta ei uskunud siis ega hiljem: «Meie üksikkongid asusid samal keldrikorrusel. Seinad kostsid läbi, rääkisin sageli valvuritega, Leeni mahalaskmisest oleksin kindlasti kuulnud.» 2. aprillil vaadati hoopis tema kohtuotsus läbi ja mõisteti kaks aastat töölaagrit.

Ilmselt läks Leen Kullman sakslastega koostööle, sest tahtis oma lähedaste elu kergendada ja säästa neid vanglakannatustest. Saksa vastuluure alustas venelastega raadiomängu ja rakendas ta enda huvides tööle Pihkvas. Enne seda aga korraldati vanglas üks segane spektaakel, mis nõukogude ajal pani aluse legendile kangelaslikust luurajast.

Hilja Kivisild, kes pärast sõda püüdis endiste Leeni kaasvangide kaudu uurida, mis Leeniga juhtus, sai neilt kuulda järgmise loo: «Märtsihommikul 1943 viidi nad kõik valvuri saatel tööle. Kõrge müüri juures hüppas Leen rivist välja, hakkas siksakke tehes jooksma. Valvur, noor sakslane, hüüdis «Seis! Tulistan!», Leen ei peatunud. Siis andis valvur automaadivalangu, Leen kukkus. Tema kaasvangid, keda kohe edasi kamandati, kinnitasid: valvur tulistas üle Leeni pea ja kuulid ei saanud teda tabada.»

Tartu maavalitsuse perekonnaseisuosakonna surmaregistris leidub 1943. aastast arvukalt märkeid surmanuhtlusega karistatud isikutest, kuid märget Leen Kullmani surma kohta registris ei leidu.

Ajaloolase Tiit Noormetsa hinnangul töötas Saksa vastuluure välja Leen Kullmani nn legendeeritud tapmise, talle anti uus identiteet ning teda kasutati venelaste vastu peetud luuresõjas.

Medõde ja sanitaarpataljoni komsorg Anu Kullman jõudis Eesti Laskurkorpusega kaasa teha terve sõjatee kuni nende võiduka sissemarsini Tallinna. Vend Boris jättis oma elu Leningradi alla. Regina ja Olga naasid koju. Kuipalju pere ka ei püüdnud, Leenist ei saanud nad midagi rohkemat teada, kui vaid tema mahalaskmisest vanglas. Regina, kes oli veendunud, et Leen ellu jäi, otsis teda pärast sõda Punase Risti kaudu taga, kuid tulemusteta.

Postuumselt Nõukogude Liidu kangelaseks

Leen Kullmanist tehti Nõukogude Liidu kangelane 1965. aastal, kui NLKP peasekretär Leonid Brežnev seadis sisse Suure Isamaasõja võidupüha tähistamise 9. mail. Tema nimeliseks said tänavad Tartus, Minskis ja Njazepetrovskis. Õde Annat kutsuti pioneerimalevatesse esinema ja mälestusi rääkima.

Nõukogude Liidu kangelase Leen Kullmani mälestustahvli avamisel Tartu Linnakutsekoolis nr 16 kõneleb L. Kullmani õde Anu Kullman. 10.05.1967. Eesti Teadeteagentuur AS (AIS). Foto: http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=25313&_xr=5ba101502522c. Autor H. Karro.

FOTO: EFA

Ajakiri Pioneer tõi ära kirjelduse Leeni kangelasteost: «Tal oli kaasas raadiojaam, millega andis luurestaabile teateid fašistide tegevusest, nende väeosade suurusest. Ent siis said fašistid teada Leeni luuretegevusest. Ta vahistati. Fašistide püüded Leeni rääkima panna jäid tagajärjetuks. Vapper luuraja ei reetnud oma kaasvõitlejaid, ei reetnud Nõukogude kodumaad.»

Ajaleht Rahva Hääl tsiteeris Leeni kunagise luurejuhi Naum Frumkini sõnu: «Ühtegi liigset sõna ei tulnud üle ta huulte.» Kui taheti veel eriliselt nõukogude patriootilisust rõhutada, lisati: «Julgelt sülitas ta oma fašistidest piinajatele näkku.»

Aastaid käibis legend, et Leeni lasi omavoliliselt maha eeluurimisvangla valvur Kuno Püga, kes Vene luurajat 6. märtsi hommikul 1943 kambrist ülekuulamisele konvoeeris. Kuigi see ei saanud tõsi olla, sest Püga oli kriminaalpolitsei dokumentide kohaselt 5. veebruarist 11. märtsini kriminaalkurjategijana Tartu vangla üksikkambris. Seda sai KGB teada juba 1965. aasta oktoobris, kui tutvuti arhiivis Püga vanglatoimikuga. Kuid sellegipoolest ei hakanud keegi ümber lükkama sündinud kangelasmüüti. Edaspidi anti sellele vaid hoogu juurde. 1972. a. detsembris avati Leen Kullmanile Tartus mälestussammas ja selle taga olevas kutsekoolis tema personaalmuuseum.

Mälestusmärk: Helene Kullman (Leen Kullman; skulptor Elmar Rebane). Tartu, 1972., TM F 906:26, Tartu Linnamuuseum.

FOTO: muis.ee

Vaid ähmased viited ja oletused

Kõige tõenäolisemalt jõudis Leen Kullman koos taganevate Saksa vägedega Läände ning elas uue identiteediga veel aastaid. Algas hoopis teine elu ja minevik jäi vaid tema saladuseks. Õde Anu on väitnud, et ei tema ega ema saanud kunagi õelt ainsatki teadet. Õde Regina on aga jutustanud, et just Leen Kullmanist kangelase tegemise ajal jõudis nende õe Veera Uibo postkasti Tartus allkirjata trükitähtedega kiri: «Leen elab oma elupäästjaga ja tal on kaks last. Rohkem pole mul õigust teatada.» Muidugi ei mindud seda tol ajal kellelegi kuulutama, aga eriti ei usutud ka. Lähedastel oli raske mõista, kuidas oleks võinud elada ühendust võtmata.

1978. aastal teatas Müncheni raadio Vabadus lühidalt, et 58-aastaselt suri Saksamaa väikelinnas Helene, keda kodumaal tuntakse Leen Kullmanina.

2000. aasta veebruaris tõid Postimehe uurivad ajakirjanikud Juhani Püttsepp ja Toomas Sildam avalikkuse ette Leeni pääsemise loo, niipalju kui seda arhiiviandmed ja veel elusolevad sugulased avaldasid. Ajaloolased on seda versiooni toetanud ja aktsepteerinud kui tol ajal üpris tavalist ja luureajaloos laiemalt levinud praktikat. Sellegipoolest ei teata veel praeguseni, mis oli Leeni nimi tema teises elus.

Kasutatud:

Juhani Püttsepp, Toomas Sildam. Sakslased lavastasid Kullmani tapmise. Postimees, 8.02.2000

Juhani Püttsepp, Toomas Sildam. Leen Kullmanil oli kaks elu. Postimees, 8.02.2000

Anna Kullman, Kas Leen jäi ellu ? Postimees, 15. veebruar 2000

http://riigikaitse.lehed.ee/2013/09/19/eesti-naised-sojakangelased/

Tagasi üles