Kas väike vitsahirm teeb lapsele head?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Meseritsch Herby / PantherMedia / Scanpix

Aeg-ajalt kuuleme ikka arvamust, et väike vitsahirm teeb lapsele ainult head. Põhjenduseks polegi muud vaja, kui oma lugu vitsasaamisest ja tubliks täiskasvanuks kasvamisest. Järelikult töötab ja soovitame seda ka teistele. Kuid loodetavasti on piisavalt ka neid, kes võiksid öelda, et pole saanud füüsiliselt karistada ega pidanud seda ka kartma ja on täiskasvanuna hästi hakkama saanud, oma elu ja suhetega rahul. Näib nagu polekski sellel vaidlusel lõppu, sest ikka leidub näiteid, mis kinnitab igaühe oma senist uskumust, kirjutab Perekeskus Sina ja Mina Facebooki lehel Gordoni perekooli koolitaja, pere-ja paariterapeut Marge Vainre.

Võttes fookusesse väikese vitsahirmu kasulikkuse, võiks küsida, kuidas õigupoolest määratleda, mis tähendab «väike hirm», kes selle määratleb ja kui palju on mõistlik last karistusega ähvardada, et see ikka töötaks, aga lapse enesehinnangut ei kahjustaks? Näib nii, nagu mängiksime riskipiiril, samas siiski mõistes, et on oht last kahjustada. Sest, kui miski tuleb kasuks, siis võiks seda ju ka rohkem kasutada. 

Võiks aga püstitada küsimuse hoopis nii: kuidas oleks võimalik suhe lapsega ilma karistuse hirmuta ja toetada tema igakülgset arengut? Mida ütleb see vanema enda kohta, kui ta peab lapse kasvatamisel tuginema karistuse hirmule? Püüan mõista neid vanemaid, kes usuvad, et karistus ongi kasvatuse vältimatu osa, sest nad toetuvad oma kogemusele ja selle suhtumise muutmiseks peaksid kahtluse alla panema oma vanemate tarkused ja seeläbi õõnestama nende autoriteeti. Ja tõenäoliselt peaksid nad ka tunnistama ebaedukaks oma seniseid käitumisstrateegiad, kui need tuginevad võimu ja hirmule, tunnistama oma ekslikkuse võimalikkust. Sellega kaasneks aga segadus, ebakindlus ja ilmselt ka süütunne. 

Olles oma töös kokku puutunud peredega, kus vanemad on kimpus laste korrale kutsumisega, tunnistavad nad sageli, et ei taha kasutada karistamist ja hirmutamist, kuid ometi vahel saab mõõt täis ja vihasena teevad nad seda, mida ise heaks ei kiida. Vastukaaluks näib olevat vaid nn vabakasvutus, kus laps teeb, mis tahab ja sellelgi on palju soovimatuid tagajärgi. 

Mis siis oleks alternatiiviks kahe vastandliku arusaama vahel? Vastust tuleks otsida sellest, mida peame heaks viisiks, kuidas lahendada probleeme, mida me ootame teistelt, kui meil on mure või kui oleme ebaõnnestunud ja ebakindlad, mis iseloomustab häid suhteid lähedastega, sõpradega, töökaaslastega? Mis meid motiveerib teistega arvestama, pingutama?

Tulles tagasi väikese vitsahirmu juurde võiks ka küsida, kas täiskasvanuna paarisuhtes kehtiks samuti suhtumine, et väike rusikahirm teeb head? Koolieas tuleks valida kaaslased, kes oskavad teisi hirmu all hoida? Kas tuleks hinnata ülemust tööl selle järgi, kuivõrd ta suudab leida mõjusaid vahendeid eksimuste eest karistamiseks?

Kui lapseeas tuleks kasuks väike vitsahirm, siis millal ja kuidas peaks sisse lülituma mõni teine piisavalt mõjus ja toimiv motiveerija, mis aitaks täiskasvanuna olla edukas tööl ja õnnelik suhetes? Kui uskuda lapse arengu uurijaid, psühholooge ja psühhoterapeute, siis näib olevat üsna selge, et vastust tuleks otsida headest, hoolivatest ja toetavastest suhetest vanematega. Määrava tähtsusega on suutlikkus lapse eripära ja vajadustega arvestamine. Laps vajab piire, vahetut ja selget tagasisidet, hoolitsust, turvalisust ja armastust. Laps ei vaja hirmu, vaid turvalisust. Laps ei vaja piiride mõistmiseks karistusi, vaid selget tagasisidet ja selgust, mida temalt oodatakse. Laps ei vaja emotsioonidega toimetulekuks mõtlemis- või rahunemistooli, vaid lähedast olemasolu ja kättesaadavust, kes mõjub rahustavalt, on empaatiline lapse tunnete suhtes, võimaldades tal väljendada ja mõista oma emotsioone ja näitab eeskujuga, kuidas tulla toime probleemidega. 

Usun, et kõik on palju lihtsam ja loomulikum, kui esmapilgul tundub. Lapsed ei vaja vanemaid, kes teavad trikke ja nippe, kuidas neist tublid inimesed kasvatada. Nad vajavad vanemaid, kes on teadlikud oma tunnetest ja oskavad nendega toime tulla, tunnistavad oma eksimusi ja raskusi, on siirad ja avatud. Lapsed vajavad õnnelikke vanemaid, mõistvaid ja hoolivaid suhteid ja eelkõige turvalisust. Ja seda mõtet jätkates, head ja toetavad suhted on eelduseks, et saaksime olla edukad, loovad, motiveeritud, hoolivad ja end parimal viisil teostada läbi elu. 

Kui veel midagi lisada, siis oleks need ühe kauni laulu sõnad: «Head lapsed kasvavad vitsata, arm aitab enam kui hirm.»

Tagasi üles