João Lopes Marques: soomlased ja eestlased kui väga erinevad naisekandjad

João Lopes Marques

FOTO: Erakogu

Palju kuuldud remark: «Eestis on eesti ja vene tüdrukute vahel kindlasti kõva konkurents». Nii mainivad sageli mu mujalt pärit sõbrad pärast paari Tallinnas veedetud päeva. «Tegelikult mitte…,» vastan mina. 

Võiksin muidugi lisada, et venelannade arvates pole eesti naised piisavalt seksikad ning et eesti tüdrukute silmis on vene tüdrukud pilkamist väärt, sest nende meelest on nad riides nagu kirevad «joolotškad».

Kuid ometi jääb peale aus mäng ja vastastikune austus. Ja see on selle ühiskonna tausta valguses imetlusväärne saavutus. Eestlased ja venelased ei taju üksteist otseste konkurentidena: eesti mehed eelistavad tänapäeval harva vene naisi ja ma olen siin elades kohanud väga vähe vene keelt kõnelevaid mehi, kes on leivad ühte kappi pannud eestlannaga.

Nii heas kui halvas: üks riik, kaks süsteemi. Täielik integratsioon on enesepete.

Mis puutub konkurentsi – ja tõsiselt võetavat konkurentsi -, siis eestlased võtavad mõõtu pigem soomlastega. Mulle tundub, et Soome lahe ääres üldist üksmeelt meil vähemasti homme veel loota ei tasu. Kaugemale külastajale võivad siinsed arutelud kõlada klassikaliste seebiooperi dialoogidena.

Pole ka ime, kui tobedaid argumente kuuleb siin sama palju kui on oktoobrikuus metsa all väikeseid seeni.

Soome poolel on neli põhiargumenti:

  • «Eesti naised varastavad meie mehi…»;
  • «Nad võivad ju kenad olla, aga ütle mulle, kes tahab koos elada strippariga?»;
  • «Kas sa tahaksid endale Anu Saagimi tüüpi naist?»;
  • «Kahju, et eesti naised ei oska olla iseseisvad…».

Eestlaste kommentaare olen kuulnud erinevamaid:

  • «Soome tüdrukud? No miks mitte, aga ole siis valmis ülekilosid vaatama…»;
  • «Mnjah, need tüdrukud on lihtsalt rahast rikutud»;
  • «Mul pole nende vastu midagi, aga miks nad peavad jooma ja suitsetama nagu mehed?»;
  • «Nad võiks oma maitsega midagi ette võtta ja vaadata, mis soengu nad endale pähe lasevad teha…»;
  • «Neil võib ju H&M seal olemas olla ja piisavalt raha, et kvaliteetseid riideid osta, aga ikka on nad täiesti maitselagedalt riides…».

Eelarvamusi ja stereotüüpe on lademetes. «Eks lähedased sugulased olegi üksteise suhtes sageli kõige õelamad,» olen püüdnud oma külalistele selgitada. «Ära unusta, et Soomes elab ligikaudu 40 000 eestlast ja siin on omakorda seitse-kaheksa tuhat soomlast… Helsinki ja Tallinna vahel on ainult 62 miili…»

Paradoksaalsel kombel on Ajalugu otsustanud, et kaks rahvast, millel on täpselt sama viisiga romantiline hümn ja isegi ühine vaarisa Kalev, elavad siiski kahes väga erinevas maailmas. Soomlased kujutavad endast seda, mis oleks eestlastest saanud, kui siin poleks olnud nõukogude okupatsiooni.

Erinevust hoomata ei ole lihtne, kuid mulle tundub, et ma olen avastanud eestlasi ja soomlasi väga tabavalt kirjeldava metafoori. Naisekandmisvõistlused, muidugi! Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem ma nii arvan:

  • algupärasene võistlusrada oli tarade ja ojadega tõkestatud ränk kivine tee, mis on võrreldav siinsete karmide põhjamaiste eluoludega;
  • võistluse traditsiooni taga on 19. sajandi soome röövlinäo Rosvo-Ronkaineni bande komme haarata röövsaagiks kaasa ka naisi, milleks neil olevat olnud ka silmapaistvad tehnikad;
  • naisekandmisvõistlustes on omajagu romantikat: meeskonna moodustavad sageli abikaasad;
  • paari edu sõltub partnerite oskusest mõista teineteise märguandeid;
  • olgugi et igal aastal on võistluses kümneid osalejaid, on siiani soomlastega suutnud rinda pista ja selle Soomes sündinud võistluse tähendust tõeliselt mõista vaid eestlased;
  • vaatamata viis korda väiksemale rahvaarvule, on viimasel kümnel aastal õnnestunud Eestil võistlus kinni panna soomlastest rohkem kordi;
  • isegi soomlased ise on hakanud loobuma oma klassikalistest tehnikatest (kaksiratsa stiil ja õlal kandmine) Eesti võtete kasuks (naine ripub pea alaspidi, jalad mehe kaela ümber, ja hoiab mehe puusa ümbert kinni).


Siiski peab mainima, et paaril viimasel aastal on tšempionideks tulnud jälle soome paarid, mis tõestab jälle kord, et parimat mudelit ei ole veel leitud. Kui ehedas heaoluühiskonnas (Soomes) elamine võib inimesed lükata ohtlikusse mugavustsooni, siis kohati metsik ühiskond (Eestis) kihutab täna paljud noored üle lahe.

Mina hoian muidugi pöialt, et võidab Eesti stiil. See julgem ja riskantsem. Teravam ja seksikam. Naiselikum. Ent võitjat ennustada on raske. Võistlusrada on 250 meetrit ja natuke peale: vastus selgub kõige varem paari põlvkonna pärast.

Senikaua on Soome lahe äärsetel tüdrukutel piisavalt aega üksteise aadressil vaimukaid nalju pritsida.


*Valik João Lopes Marquesi varasemaid arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis» ja «Minu väga ilus eksiil Eestis».

Tõlkinud Teve Floren 

Tagasi üles