Millest tunnevad last või lapsi kasvatades kõige enam puudust üksikisad ja kas üksikisa kasvatatud laps jääb millestki ilma, kirjutab ajakirja Psühholoogia Sinule novembrinumbris Getter Lukjanov.
Üksikisa pihtimus: naisel ei tekkinudki emainstinkti!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõnu (nimi muudetud) puutus meelelahutusäris töötades tihti kokku ilusate naistega ning nii kohtus ta ka Eveliniga – oma tulevase abikaasaga ja tütre emaga.
«Kõik läks liiga ruttu. Kiirelt kolisime kokku, järgmisel aastal ostsime juba oma pesa. Peaaegu kohe tuli ka rasedus ning et mind on kasvatatud vaimus, et laps peab sündima ikka abiellu, siis abiellusimegi.» See ei olnud aga armastusabielu, tunnistab Tõnu.
Nende abielu kestis kokku kaks aastat ning seejärel purunes kolinal tuhandeks killuks.
Kui Tõnu lapsega – tütar Kadriga – kahekesi jäi, oli laps alla poolteise aasta vana.
Tõnu sõnul ei tekkinudki ta naisel emainstinkti ning kõigest ja kõigist tähtsam oli saada jälle peole. Sinna jõudis ta õnneks või kahjuks ruttu – beebi oli vaid kolm päeva vana, kui ema ta esimest korda koju jättis, end üles lõi ja diskosaali kadus.
«Ma neelasin kõik alla ja püüdsin ise hea isa olla. Arvasin kogu aeg, et lapse sündides naised muutuvad. Korrutasin endale, et ehk läheb Evelinil lihtsalt kauem aega…,» on mees mõtlik. Ühel hetkel sai aga mõõt täis ning ta kihutas naise kodust välja.
«Loomulikult ähvardas ema lapse kaasa võtta, kuid ajasin selja sirgu ega andnud talle selleks võimalustki,» meenutab Tõnu. Pärast lahkuminekut külastas ema last kord mõne kuu jooksul.
Sellest hetkest ei olnud Tõnu sõnul enam majas tülisid, arusaamatusi, ebakindlust, igapäevaseid ebameeldivaid üllatusi, tegemata majapidamistöid, muret lapse hoidmise pärast.
«Kui me kahekesi jäime, algas rutiin – nädala sees oli laps lasteaias, õhtuti tegime koos igasuguseid asju – käisime ujumas, jalutamas, õppisime uusi mänge. Nädalavahetuseti käisin ma öösiti tööl, päeval olin lapsega. Nii pidasime vastu kuus kuud, kuid siis lõppes jaks – magamatus niitis mu jalust,» räägib Tõnu.
Tuligi hetk, mil Tõnu pidi langetama otsuse – kas jätta töö ning kaotada kõvasti majanduslikus seisus või minna oma vanemate juurde elama, et saada lapse kasvatamiseks emalt-isalt tuge. «Pool aastat elasin vanemate juures diivanil. Siis läks olukord paremaks, sest sain end välja magada.»
Poolteist aastat hiljem kohtus Tõnu uue elukaaslasega. Mees tunnistab, et oli uue suhte algul väga kinnine ja umbusklik, pani naist eri situatsioonides proovile selleks, et teda tundma õppida.
Selleks ajaks juba viieaastane Kadri võttis isa uue elukaaslase hästi vastu. Evelin käib aga last vaatamas hooti.
Loe pikemalt ja tutvu psühholoog Jüri Uljase kommentaariga ajakirja Psühholoogia Sinule novembrinumbrist!