Sufražett Minni Kurs-Olesk ei tahtnud olla mehe «looming» ja sattus vabaabielu tõttu põlu alla

Minni Kurs-Olesk, Eesti poliitika- ja seltskonnategelane ning ajakirjanik.

FOTO: EAA

Minni Kurs-Olesk oli üks tulisemaid sotsiaalhoolekande ja naiste õiguste eest võitlejaid. Karl-August Hindrey ütles tema kohta: «Ikka aidata, ikka sinna, kus keegi on rõhutud ja paistab seda olevat, ikka sotsiaalsete kuristikkude ees lüüriliselt seisatamas, vaimselt ja aineliselt püüdes sinna valgust juhtida.» Koos Lui Oleskiga olid nad esimesed, kes avalikult julgesid tunnistada oma vabaabielu ja pidid seepärast aastaid taluma seltskonna halvustamist.

Saksakeelse kodu eestimeelne laps

Helene Könni esimene tütar oli sündinud ja surnud veel enne kui Tartus 13. märtsil 1879 ilmavalgust nägi väike Vilhelmine Marie Karoline. Varsti peale seda kadus isa Venemaa avarustesse ja nii jäi tüdrukukese kasvatamine ainuüksi õmblustöökoda pidava ema õlgadele. Lapsepõlvest jäi Minnile igaveseks unustamatu pilt - ema ööd kui päevad kummardamas õmblustöö kohale, tuba täis rõõmsavärvilisi kalleid kangaid.

Muidugi tahtis Helene oma tütrele anda parimat haridust. Tartu seltskonnadaamidele tualette õmmelnud oskaja käsitöölise peres oli mõistetavalt koduseks keeleks saksa keel. Kuid vanaema rääkis tütretütrele eestikeelseid muinasjutte ning suvevaheaegadel oli ta maal sugulaste juures, kus räägiti ainult eesti keelt.

1895. aastal lõpetas Minni Alfred Grassi saksakeelse tütarlastekooli ning võis stipendiaadina jätkata kutse omandamist mõisnike poolt toetatud õpetajate seminaris. Kuid juba tol ajal tõusis terase tütarlapse alateadvusse küsimus: miks peavad mõned töötama nii raskelt, miks teised mitte? Osaliselt sai ta vastuseid, kui kooli võeti ajalugu õpetama noor naisõpetaja. Minni ise on meenutanud teda nii: «Ta õpetas meid nägema ülekohtust ühiskondlikku korda, muretses meile raamatuid, kust leidsime vastust küsimustele. Ta kadus peagi meie hulgast, kuid tema külvatud seeme oli idanema hakanud.» Minni Kurs lõpetas seminari 1898 õpetaja kutsega.

See oli ajastu, kus õitses «Tartu renessanss». Võimatu oli sellest värskest puhangust kõrvale jääda. Aktiivselt tegutses Vanemuise selts, noori kogunes nii Postimehe kui Mihkel Martna ümber. Koosviibimistel ja teeõhtutel arutati nii poliitilisi küsimusi kui rahvusküsimust ja rahvapärimuse kogumist. Samal aastal, kui Minni lõpetas kooli, pandi alus jalgrattaseltsile Taara, mis sporditegemise kõrval hakkas ka näitemänge lavastama. Sellises õhkkonnas kujunes neiust peagi agar rahvuslane. Ta mängis heategevatel pidudel eesti näitetükkides ning tegi kaastööd Postimehele. Kusagil selle aktiivse elu keerises tutvus Minni Kurs Lui Oleskiga, noore õigusteaduste üliõpilasega, tulihingelise rahvuslase ja agara EÜS-i liikmega. Aadu Lüüs, kellest hiljem sai arst, on kirjeldanud, kuidas toanaaber Luile noor Minni külla tuli: «Ta oli noor ja ilus ja kandis pikka, rohelist ülekuube, mis temale väga sobis ja milles ta tore ja peen välja nägi.»

Elu välismaal kujundas Minnist naiste õiguste eest võitleja

Oma esimese töökoha saksa keele õpetajana sai Minni 1899. aastal Kišinjovi (nüüd Chişinău) saksa kirikukooli. Sinna jäi ta ametisse kaheks aastaks, käies koolivaheaegadel Tartus ja vahetades esimesi pikemaid kirju Lui Oleskiga.

Pärast lühiajalist kodumaal viibimist sõitis ta 1901. aastal Soome, Turu lähedale pastor Vartiaineni perekonda saksa keele konversatsiooniõpetajaks. Soomes olles tutvus Minni sealse naisliikumise juhtide Aino Malmbergi ja Alli Trygg-Heleniusega. 1902 sõitis noor naine Inglismaale ning õppis kaks aastat vabakuulajana Londoni Ülikooli poliitiliste teaduste osakonnas. Inglismaal õppimiseks sai ta toetust Bergmanni Abiraha kapitalist.

Inglismaal liitus Minni Kurs sufražettide ringkondadega. Sufražetiks nimetati 20. sajandi alguses naiste õiguste, eriti valimisõiguse, eest võitleva liikumise liiget. 1903. aastal asutas Emmeline Pankhurst Naiste Sotsiaalse ja Poliitilise Liidu, mis oli tuntud oma sõjakuse poolest. Minnist sai Pankhursti lähedane sõber, kuigi ta alati nende äärmuslikke taktikaid just parimaks ei pidanud. Sufražetid pidasid näiteks näljastreike, aheldasid end vahistamise provotseerimiseks aiapiirete külge, kallasid postkastidesse ohtlikke kemikaale, lõhkusid avalike hoonete aknaid ja süütasid öösiti tühje hooneid. 

Emmeline Pankhurst.

FOTO: Wikitree

28. detsembril 1902 avaldas Postimees Minni Kursi artikli «Eesti õdedele kodumaal», kus ta kirjutas: «Mina usun, et meie rahval käsi pool paremini käiks, kui meie naesterahvad kõigiti oma ülesande kõrgusel saaksivad olla./…/ Meil pole veel võimalust kõrgemates õppeasutustes silmaringi laiendada – aga kes tohiks meid keelda teaduslikke raamatuid lugemast ja niiviisi omandatud varandust tegelikus elus tarvitamast? Kas õppimine sellega lõpeb, kui õnnelikult «guvernante» auunimi käes?»

Ka oma kirjades Lui Oleskile arutles Minni isiklike ja tundeküsimuste kõrval päevapoliitika, Eesti elu-olu ja tuleviku üle. Lisaks vestlustele eluülesande ja ühiskondliku tegevuse ümber sai 1903. aastal üheks olulisemaks keeleküsimus. Nii kirjutas Lui Olesk Minni Kursile 3. aprillil 1903: «Täna kirjutan Eesti keeli. Kui Sa ka igast sõnast ehk aru ei saa, mõttest ikka saad.» Teatavas mõttes muutis see nende suhtluse intiimsemaks. Ka Minni tunnistas, et oma tundeid saab selgemalt ja vahetumalt väljendada eesti keeles.

Kuigi juba 1902. aasta lõpus oli Lui Olesk teinud abieluettepaneku, sai see esimesel korral tagasi lükatud. Minni põhjendas oma valikut eelkõige vaimse iseseisvusega ning enesearendamise vajadusega, kartusega muutuda mehe «loominguks». 12. jaanuari 1903. aastal kirjutatud pikas kirjas selgitas Minni, kuidas elu välismaal oli tema maailmavaadet avardanud ja süvendanud kriitilist suhtumist abielusse kui institutsiooni. Negatiivses suhtumises mängis kaasa ka mälestus oma ema abielust. Ta väljendas sügavat kahtlust, kas sellistesse raamidesse surutud suhe suudaks säilitada oma ehedust. Minni Kurs ootas oma tulevaselt elukaaslaselt mõistmist ning valmisolekut juurdunud rolle trotsida.

1904. aastal võttis Minni osa II sotsialistliku internatsionaali kongressist Amsterdamis ja veetis pärast seda mõne kuu Pariisis.

Seltskonnast väljatõugatu

Naine jõudis Tartusse tagasi ajal, mil siin olid just lõkkele löömas kirglikud võitlused. Nii Minnist kui Luist said Peeter Speegi toimetatud Teataja tulihingelised toetajad, kuigi Olesk varemalt Tõnissoni ringkonda kuulunud oli. Kuid ajad muutusid – Tõnisson mitte.

Lui Olesk.

FOTO: EAA

Lui Olesk oli selleks ajaks ülikooli lõpetanud ja tööle asunud advokaadina. Amandus Louis Bernhard oli sündinud Kavastus 1876. aastal lesestunud Olga Marie Normanni pojana ja lapsendatud onu Peeter Oleski poolt. Tema poolõde Paula oli abielus kirikuõpetaja Villem Reimaniga. Kuigi viimane oli aidanud kaasa Lui õpingutele ja saanud otsekui vanemaks vennaks, lahknesid nende vaated radikaalselt. Ainus, milles nad ühel arvamusel suutsid olla, oli absoluutne karskus. Noort Tartu advokaati tunti sellel ajal lausa revolutsioonilise idealistina, tuisupeana «kes valmis oleks olnud oma põhimõtete eest kas või giljotini alla minema». Ta seltsis August Hanko, Artur Beeki, Kaarel Baarsi ja Marie Reisikuga, keda ühiselt tunti «hankolastena» ehk radikaalsete skeptikutena.

Üks Lui Oleski paremaid sõpru, K.-A. Hindrey on meest iseloomustanud: «Õrna tundeinimesena põeb ta ikka veel oma kaht suurt armastust ja pettumust: Jumalat ja Jaan Tõnissoni, ning ei ole veel naeratava ükskõiksuseni jõudnud: vihkab edasi neid ja nende sulaseid. /…/ alati abivalmis ja hea seltsimees».

Minni Kurs ja Lui Olesk leidsid oma kooseluks kompromisslahenduse vabaabielus, mis pikkadeks aastateks püsima jäi. Ilma mingi kirikliku õnnistuseta sai Minnist proua Kurs-Olesk pärast seda kui nad oma kooselu avalikult ajakirjanduse kaudu olid deklareerinud. Naine ise on hiljem selle kokku võtnud väga lihtsalt: «Abiellusin Lui Oleskiga. Meie perekond moodustas keskkoha tolle aja radikaalse maailmavaatega inimestele. … Mõtlen tänutundega ja uhkusega tagasi läinud aegadele, et tohtisin vaba naisena töötada ise oma veendumuste kohaselt mehe kõrval, kes oskas lugu pidada teiste veendumustest, kes tunnustas naiste üheõiguslust, kes oli vankumata sirgjooneline».

Tegelikult see muidugi nii lihtsalt ei läinud. Väliselt vagatsev väikekodanlik Tartu seltskond ei jätnud neid poriga üle kallamast ja aastaid pidi Minni taluma tõrjutust, mis polnudki niisama kerge. Hella Wuolijoki on seda meenutanud oma mälestustes: «Sellest kujunes Tartu suurimaid skandaale, mindi isegi niikaugele, et Tõnisson oma Postimehes asja kõne alla võttis ja noor abielupaar seltskonnast välja heideti. Nii muutus Oleskite maja täiesti isoleerituks ja vihatud kohaks, kus algaegadel julgesid käia ainult hankolased. Meile, noortele naistele, otse keelati Oleskitega kokkupuutumine. Suurem osa tartlasi lakkas neid teretamast. Algaastail oli boikott lausa täielik /…/ Küünikute rühm püsis loomulikult tervikuna Oleskite poolel ja sinna hakkas nihkuma üha enam teisi noori, samal ajal aga raskendas üldine majanduslik boikott Oleskite äraelamisevõimalusi. Olesk väitis küll, et kui tal advokaadina edu oleks ja ta küllalt rikkaks saaks, võtaks kogu seltskond neid jälle avasüli vastu.»

Neil raskeil aastail sündisid Oleskite neli tütart - Olli (Olga Desideria) 1906, Juta Pia 1907, Maja Helmi 1909 ning Minni Dagmar 1911 - vormiliselt väljaspool abielu. Alles Eesti iseseisvuse ajal sõlmisid nad ilmaliku abielu, kui see seadusega võimalikuks tehti.

Lui Olesk viskus kogu oma kirglikkusega 1905. aasta poliitilisse võitlusse, üritades luua koos August Hanko ja Schlossmanniga radikaalsotsialistlikku rühma, mille häälekandjaks sai ajaleht Vaba Sõna. Ta võttis osa protestiaktsioonidest karistussalklaste julma tegevuse vastu. Kui 1906. aastal kohut mõisteti Tartu nn aulakoosolekuga seotud isikute üle, tuli Oleskil kuu aega vanglas istuda.

Tartu Naisühingu käsitöökooli hoolekogu. Minni Kurs-Olesk esimeses reas vasakul.

FOTO: EAA

Kui Tartu Põllumeeste Seltsi käsitöökursusest välja kasvanud naisringi hakati nimetama Eesti esimeseks naisseltsiks, oli Maria Reimani ja Marie Reisiku kõrval Minni Kurs-Olesk üks esimesi, kes sellele õla alla pani. Seltsi häälekandjaks sai kord kuus ilmuv Käsitööleht. Naisringi eesmärgid olid praktilised ja hariduslikud. 1906. aastal toimus Tartus veel kaks väga olulist sündmust – Vanemuise uue hoone avamine ja esimese eestikeelse tütarlastekooli asutamine. Mõlemast sai oluline linna elu määrav asutus. Ka Minnil avanes võimalus oma tütred eestikeelsesse kooli saata.

Aastad 1908–1910 olid Minni Kurs-Oleskile rasked, kuna Lui viibis siis Vene võimude poolt väljasaadetuna Vologdas. Naine püüdis end sel ajal vee peal hoida näidendite tõlkimisega Vanemuisele: Shaw, Galsworthy, Skowronnek. Et seltskondlik suhtlemine «kohvitantede» seas ikka veel kitsarinnaline oli, annavad ilmekalt tunnistust mehele Vologdasse saadetud kirjad: «Menningute juures on minule liiga palju Zerbrechlichkeiti. Ja see meeldib mulle pühapäevatoiduna/…/ ma ei või seda väikest prouakest tema värskuses ja elavuses küllalt vaadata, aga mitte igapäevaseks roaks. Ja vanem põlv! Säält ei ole midagi loota». Püüdes mitte alluda kiusatusele otsida paremat miljööd elamiseks ja tegutsemiseks välismaal, kirjutas naine: «Oma rahva keskele peame jääma, kui meid ei sunnita ennast mujal akklimatiseerida.»

Aastaid, kui Minni oli aktiivselt hõivatud oma väikeste laste kasvatamisega, on meenutanud K.-A. Hindrey. Nii erinev oli naine teistest suguõdedest, kui ta toimetuse uksel ilma pikemata oma imiku Hindreyle üle andis ja ise trepist alla tormas voorimeest otsima. Samas pakkus ta aga sõbrale unustamatuid elamusi kirgliku vestluspartnerina kui tõeline intellektuaal: «Siin on Minni Kurs-Olesk suur klass, päris kõrge klass. On lausa nauding mõtteid vahetama hakata juba ette teada erinevate seisukohtade üle. Julgus ja vaprus, vankumata sile loogika – kuigi minu arust üles ehitatud alati ekslikkudel alustel – rapiidne mõttetegevus, see kõik teeb need kaklused eriliselt nauditavaks ajukosutuseks./…/ Minni Kurs-Olesk tuleb ainult oma intelligentsiga ja temperamendiga, muid vahendeid tal ei ole. Kuid ka siin antakse jumalale, mis jumala päralt, see on ajule, ja see on nõnda palju kõrgemal kõigest tavalisest, et on pagana hea olla, tagantjärele veel, kaunis kergespordi soojus jääb järele.»

Aastail 1915–1917 oli Minni Kurs-Olesk Noor-Eesti poliitilise ajakirja Vaba Sõna kaastööline, lühemat aega ka selle vastutav väljaandja ning tegi lisaks kaastööd paljudele teistele ajakirjandusväljaannetele.

Revolutsioonid ja Asutav Kogu

1917. aasta märtsisündmused tegid lõpu vahepeal tekkinud sumbunud vaikelule. Mari Raamot on meenutanud sel ajal toimunud Eesti poliitikute koosolekut autonoomia seaduse kava arutamiseks: «Olime sellel koosolekul proua Oleskiga kaks ainukest naisosavõtjat. Meie kohalviibimine, nagu märkasin, häiris mehi. Koosoleku vaheajal oli K. Päts pöördunud hr. Oleski poole küsimusega, miks need naised siin koosolekul viibivad. Hr. Olesk oli vastanud, et ega siia ei ole tuldud looma mõnda meeste riiki. Need naised ei keela praegu ega tulevikus oma abi uue Eesti loomisel. Olimegi siis sellel koosolekul lõpuni. Lahkhelidest hoolimata andis koosolek häid tulemusi. Seal valmis ja võeti vastu autonoomia seaduse eelnõu ja saadeti Vene Ajutisele Valitsusele kinnitamiseks.»

Üht tormilist koosolekut juhatas Jaan Tõnisson. Nagu alati, armastas ta palju rääkida. Viimaks hõikas Lui Olesk saalinurgast: «Kas ühtegi inimest ei ole, kes võiks koosolekut juhatada, sest juhataja räägib ise ja ei lase teistel suudki lahti teha.» Tõnisson solvus selle peale. Tema oli seletanud, et tulevasel riigil peaks kaks pealinna olema – Tallinn ja Tartu. Kui aga hääletamiseks läks, siis sai võidu siiski ühe pealinna – Tallinna projekt. Minni Olesk aga võttis kohe peale «hääletamist oma mehe ümbert kinni ja tantsis hoorikka valsi koridoris ära, rõõmu pärast, et vihatud Tõnisson maha hääletati.»

Johan Jans on Minnit iseloomustanud: «Proua Olesk oli oma mehe vääriline, sõbralik, elav, teravmeelne. Oli korraliku saksa kasvatuse saanud, kuid välismaal ümber liikudes palju radikaalseid tutvusi teinud, mis nähtavasti tingisid tema poliitilise orientatsiooni. Oskas keeli ja luges palju. Tema esindas sotsiaalküsimuste alal inglise orientatsiooni; /…/ Saksapärase teooria raamidesse tema sotsialism ei mahtunud. Oli huvitav kõrvalt vaadata, kuidas ta oma vabamõttelisusega ja ülesastumisega à la suffragette kohalikele baltisaksa raskepärase arusaamisega varustatud mammidele hirmu peale ajas. Seejuures oli ta nendest kasvatuslikult kaugelt üle ja keegi ei võinud temale labasust ette heita.»

Nimelt siis, kui 1918. aastal algas Saksa okupatsioon, olid kohalike saksa kohvitantede jaoks Oleskid need kõige suuremad mässajad ja võeti kiiresti kinni. Minni on ise seda meenutanud: «Mina olin perenaisi, eriti saksa perenaisi, vihale ärritanud enne seda peetud koosolekul. Kutsusin perenaisi koosolekule, et läbi arutada teenijate kutseühingu asutamist. Seda tormi, mis tõusis! Näen praegu veel seda naist, kes vihmavarjuga mulle kallale tungis. Seda ei antud mulle andeks ja hauti kättemaksu. Ülekuulamistel rõhutati korduvalt: mis oli teil, kui haritud inimesel teenijatega tegemist?»

Aprillist novembrini hoidsidki Saksa okupatsioonivõimud Oleskeid vangistuses. Minni viibis poliitilise süüalusena kontsentratsioonilaagreis Riias ja Pääskülas. Lui aga, kes oli protestinud seaduslike linnavalitsuste ärakaotamise vastu, hoiti kinni Riias ja Naissaarel.

1919. aasta aprillis valiti mõlemad Eesti Vabariigi Asutava Kogu liikmeks, aga eri erakondade nimekirjas: Minni sotsiaaldemokraatliku partei nimekirjast ja Lui tööerakondlaste hulgast. Nende kaasaegsed kirjutasid, et kuigi nad vaadete pärast tuliselt vaidlesid, lahkusid nad Asutava Kogu istungitelt ikka teineteisel käest kinni hoides.

Asutavasse Kokku oli valitud üleüldse seitse naist. Minni Kurs-Olesk ei piirdunud üksnes naiste ja laste temaatikaga. Ta võttis sõna ka kodanike põhiõiguste, haridusküsimuste ja teiste teemade raames. Nii näiteks ütles ta ühes oma sõnavõtus, kus arutati kas algkoolides usuõpetust jätkata või mitte: «Mina kui sotsiaaldemokraatliku rühma liige olen usuõpetuse vastu rahvakoolides. Nüüd ei saa meie vana usuõpetusega enam läbi, see ei valmista meid enam elule ette.» Nii võetigi vastu otsus, et «algkool on emakeelne, ilma usuõpetuseta ja maksuta.» Niisama energiliselt lõi ta kaasa, kui arutati, kellele müüa piiritust, küsides: «Kes annab teile, meestele, sarnase eesõiguse viina juua, kuna meie naistena peame võib olla, selle joomise all kannatama?»

Vabadussõja päevil võttis Minni osa Ühistöö tegevusest, olles haavatute eest hoolitsemise osakonna liige. Sõja lõppedes korraldati tema algatusel kõigis Tartu vaestemajades jõulupidusid.

Seltsi- ja ühiskondliku elu tegelane

Lui Oleskist sai kohtuminister, siis töö- ja hoolekandeminister ning lõpuks siseminister. Naine avaldas oma artikleid Naiste Hääles ja Tänapäevas.

Minni tööjõud aga oli lõhki käristatud igasuguste organisatsioonide vahel. Koos Marie Reisikuga oli ta nende hulgas, kes Tartu Naisseltsist lahkusid ja asutasid Tartu Naisühingu, saades selle vaimseks juhiks ja ideoloogiks. Ta organiseeris ametiühinguid ja sai nende kesknõukogu volinikuks. Minni valiti rahvaülikoolide seltsi juhatusse ja ta toetas igati tärkavat naistudengkonda. Tema käsi oli mängus Kaagvere rinnalaste kodu, õdede kooli ja Naisühingu kutsekooli juhtimisel. Kuulunud algusest peale Eesti Punase Risti komiteesse, aitas ta tuberkuloosi vastu võidelda. Lisaks kuulus Minni ka Eugeenika seltsi liikmete hulka, kus murti pead selle üle, kuidas paremini hoolitseda eestlase tõutervise eest.

Väga läks Minnile korda laste olukord. Ta oli Tartu Lastekaitse Ühingu liige. Kui kirglikult ja otsekoheselt ta kogu oma tegevusse suhtus, näitab Hindrey poolt kirjeldatud juhtum ühel koosolekul «kui ta Ants Simmi vihkama hakkas. Kõneldi lastekasvatusest ja kaevati, et raske on, kui lapsed karjuvad. Ants Simm, kes oma südamest alati röövlikoopa teeb ja küll veel iialgi kätt pole tõstnud, vähemalt laste vastu mitte, lausus: «Mea saa lastega õige ruttu valmis. Kui lats röögib, võta ma ta jalgupidi kinni, tao raasike vastu seinä tümäs, sis jätab röökmise järgi.» Ja Minni Kurs-Olesk uskus ja vihkas.»

Naine asutas Pimedate Abi seltsi ning pidas töö- ja hoolekandeministeeriumiga pikki läbirääkimisi vaegnägijatele koolide asutamise asjus. Selle tulemusena avatigi 1922. aastal Tartus Eesti esimene pimedate üldhariduslik kool, õppetöökoda ja hiljem internaat-algkool.

Tartu linna juhtimas

1933. aastani oli Minni Tartu linnavolikogu liige, kuuludes linna eelarvekomisjoni, haridusnõukokku, kutsevalikunõuande büroosse, koolide ja lasteaedade hoolekokku. Tema tegususest annab ettekujutuse fakt, et 1927. aasta linna hoolekandekava koostamisel võeti ta ettepanekud ühel häälel vastu. Nii otsustati näiteks avada emadele piimamüügi koht, hoolitseda rasedate eest ja asutada sõimi, kuhu emad võiksid töö ajaks oma lapsi panna. Kusjuures sõimed ja lasteaiad pidi avatama kell 6 hommikul.

1929. aasta augustis sõitis naine Genfi, kus osales Rahvasteliidu istungjärgu töös. Seejärel elas ta viis kuud Pariisis, valgustades kodumaises ajakirjanduses Prantsuse poliitikat, elu-olu Pariisi ülikoolides, Euroopa tolliliidu probleeme, rahupäeva tähistamist ja palju muud.

Ega see põhjalik teiste maade võimaluste ja praktiliste rakendustega tutvumine Minnile endale just väga õnneks polnud. Oma kodumaa kitsastes oludes oli isegi pisikese osa selle ala eeskujudest teostatav vaid läbi suure vaeva.

Pärast kodumaale tagasijõudmist valiti Minni Kurs-Olesk 1930. aastal Tartu linnanõunikuks algul hoolekande osakonna, siis korteri ja kinnisvara osakonna juhatajana. See oli majanduskriisist põhjustatud raske periood. Nappis kõike ning raske oli nii jagajail kui ka nendel, kellele jagati.

M. Kurs-Olesk.

FOTO: EAA

Kolleeg Juhan Sütt on kirjutanud: «M. Kurs-Olesk /…/ osutus n-ö hoolekande ideoloogiks, põhjalikuks teoreetikuks. Olles aga tegelikus töös kätest ja jalgadest seotud erakorraliste takistustega, pidi see innukas tööline tunda saama suurt vastuolu teooria ja tegelikkuse vahel. Võib õigusega mainida, et aastad 1930–1934 osutusid M. Kurs-Oleskile elus raskeimaiks. Ainult temasarnane tugev iseloom võis sellest välja tulla pead norgu laskmata.»

Lisandus isiklik tragöödia. 29. veebruaril 1932. aastal suri Tartu Ülikooli kliinikus juba pikemat aega kurnavat maksavähki põdenud armastatud mees Lui Olesk. Pingeline töö murdis viimaks Minnigi tervise. Naine haigestus südamehaigusesse, mis lõpetas tema võitlused 20. oktoobril 1940.

Peeter Järvelaid, kes vestles kord nõukogude ajal Minni Kurs-Oleski tütrega, on vahendanud temalt kuuldud mõttekildu: «Nimelt ütles Minni Kurs-Oleski tütar, et ema ei oleks võitluses naiste õiguse eest töötada, osanud kahtlustada, et ajal, kui Eestis naised lõpuks kõik tööle olid suunatud, kaovad enamikest perekondadest pereemade truud abilised (kokad, lapsehoidjad, koduõpetajad, teenijad). Proua Oleskil oli võimalik tegelda riigitasemel poliitikaga, sest ta elas peres, kus pereisa sissetulek võimaldas palgata teenijaid ja koduabilisi.»

Kasutatud:

Karl August Hindrey, Kirjad noortele. Ilmamaa 2016

Mai Vöörmann. Naised Eesti parlamendis. Rahvusraamatukogu e-raamat.

Peeter Järvelaid. Kommentaar – meestest ja naistest ja palgalõhest. Eesti Elu 11/2016

Ants Piip. Inimene protestiga. Minni Olesk. Tänapäev 2/1939

Hella Wuolijoki. Ülikooliaastad Helsingis. Eesti Raamat 1996

Tiina Kirss. Ruthi õed: sajandipöörde naiste reaalsus ja fantaasia. Ariadne Lõng, 1-2/2004

Rutt Hindrikus. Noor-Eesti ja naised. Methis 1-2/2008

Tagasi üles