15. juuli 1988. Emma ja Dexter tutvuvad ülikooli lõpuõhtul. Homme peab kumbki oma teed minema. Kus nad järgmisel aastal selsamal päeval on? Ja veel aasta edasi? Ja igal järgmisel aastal? Kakskümmend aastat. Kaks inimest. Üks päev. Avaldame David Nichollsi romaani «Üks päev» esimese peatüki teise poole. Esimest osa loe siit.
Vannitoas pühkis Emma Morley hambapasta kuusirbid suunurkadest ning arutas endamisi, kas pole see kõik ehk üks kohutav viga.
Siin ta nüüd oli, pärast nelja romantika vallas ahtrat aastat viimaks, viimaks ometi voodis poisiga, kes talle tõeliselt meeldis, kes oli talle meeldinud sestsaadik, kui ta teda 1984. aastal esmakordselt peol näinud oli, ja tühipalja paari tunni pärast on see poiss läinud. Ilmselt igaveseks.
Pole tõenäoline, et Dexter teda koos endaga Hiinasse kaasa kutsuks, ja pealegi boikotib Emma Hiinat. Ja poiss on ju täitsa kobe, eks? Dexter Mayhew. Tegelikult kahtlustas ta, et Dexter pole üldsegi nii arukas ja on endaga natuke liiga rahul, aga ta on populaarne ja vaimukas ja – mis seal ikka vastu puigelda – väga nägus. Miks siis Emma nii tõre ja sarkastiline on?
Miks ta ei või lihtsalt olla enesekindel ja lõbus nagu need puhtaks küüritud kepsakad tüdrukud, kellega Dexter tavaliselt ringi jõlgub? Ta nägi tillukeses vannitoaaknas koiduvalgust. Kainus. Ta krimpsutas oma jubedaid juukseid sõrmeotstega kratsides nägu, sikutas siis iidvana loputuskasti ketti ja suundus tagasi tuppa.
Dexter vaatas voodist, kuidas tüdruk ukseavasse ilmus, seljas akadeemiline rüü ja peas neljakandiline lõpumüts, mida nad olid olnud kohustatud lõpetamistseremooniaks üürima, jalg teeseldud võrgutavusega uksepiida ümber, ühes käes rullikeeratud diplom. Emma kiikas üle prillide ja tõmbas lõpumütsi alla ühe silma peale. «Mis sa arvad?»
«Sobib. Mulle meeldib see uljas nurk. Võta see nüüd ära ja tule tagasi voodisse.»
«Mitte mingil juhul. See läks mulle maksma kolmkümmend naela. Ma kavatsen selle raha eest võtta, mis võtta annab.» Emma keerutas rüüd nagu vampiirikeepi.
Dexter krabas nurgast kinni, aga Emma äigas talle rullikeeratud diplomiga, enne kui voodiservale istus, prillid kokku pani ning õlgu kergitades rüü seljast ajas.
Dexter sai heita viimase pilgu tüdruku paljale seljale ja rinnakaarele, enne kui need mõlemad kadusid musta T-särgi alla, mis nõudis kohest ühepoolset tuumadesarmeerimist. Kogu lugu, mõtles Dexter. Polnud midagi, mis soodustanuks seksuaalset iha vähem kui pikk must poliitiline T-särk, kui ehk too Tracy Chapmani plaat välja arvata.
Ta võttis Emma ülikoolidiplomi alistunult põrandalt, kruttis kummi rulli küljest ja kuulutas: «Inglise keel ja ajalugu, mõlemad kiitusega, kõrgeim tase.»
«Loe ja nuta, kahe-kahe-poiss.» Emma tahtis rulli endale krabada. «Oot, ole ettevaatlik.»
«Lased ära raamida, jah?»
«Ema-isa tahavad sellest tapeedi teha.» Tüdruk rullis diplomi tihedalt kokku ja koputas vastu otsi. «Lamineeritud taldrikualused. Ema laseb selle endale selja peale tätoveerida.»
«Kus su vanemad üldse on?»
«Ah, nad on kõrvaltoas.»
Dexter võpatas. «Issand, tõesti või?»
Emma hakkas naerma. «Tegelikult ikka ei ole. Nad sõitsid Leedsi tagasi. Isa meelest on hotellid eputiste jaoks.» Diplomirull peideti voodi alla. «Tõmba nüüd koomale,» ütles tüdruk, nügides Dexteri madratsi jahedale poolele.
Poiss lasi Emmal voodisse pugeda, libistas ühe käsivarre mõnevõrra kohmakalt tema õlgade alla ja suudles katseks kaela. Emma pöördus teda vaatama, lõug enda ligi tõmmatud.
«Dex?»
«Mh.»
«Oleme ainult kaisus, eks?»
«Muidugi. Kui tahad,» ütles Dexter galantselt, ehkki ta polnud tegelikult kunagi kaisutamise mõttest aru saanud. Kaisutamine oli vanatädide ja karumõmmide tarbeks. Kaisutamine ajas tal lihased krampi.
Kõige targem oleks praegu end kaotajaks tunnistada ja võimalikult kähku koju kobida, aga Emma sättis juba pead territoriaalõigusega tema õlale ning niimoodi, jäigalt ja kohmetult, lamasid nad jupp aega, enne kui tüdruk ütles:
«Täitsa lõpp, ma kasutasin sõna «kaisus». Kuradi kurat – kaisus. Palun vabandust.»
Dexter naeratas. «Pole hullu. Vähemalt polnud see kronksus.»
«Kronksus on päris hull.»
«Või musutama.»
«Musutama on jõle. Anname lubaduse, et me mitte iialgi ei musuta,» ütles Emma ja kahetses seda märkust kohemaid. Mis mõttes, isekeskis või? See võimalus paistis väike. Nende vahel võttis jälle maad vaikus.
Nad olid viimased kaheksa tundi rääkinud ja suudelnud ning mõlemat valdas too koidikul saabuv sügav kogu keha haarav väsimus. Rohtukasvanud tagaaias laulsid musträstad.
«Mulle meeldib see hääl,» mõmises poiss Emma juustesse. «Musträstad koidikul.»
«Mina jälle vihkan seda. Tekib tunne, et olen teinud midagi, mida ma veel kahetsema hakkan.»
«Sellepärast mulle meeldibki,» ütles Dexter, taotledes taas kord salapärast, karismaatilist efekti. Hetk hiljem lisas ta: «Mis, oled siis või?»
«Mida?»
«Teinud midagi, mida sa kahetsed?»
«Mis asja, seda siin mõtled või?» Emma pigistas tema kätt. «Ah, küllap vist. Aga ei tea ju veel, eks? Küsi hommikul uuesti. Mis, sina kahetsed või?»
Dexter vajutas suu vastu tüdruku pealage. «Muidugi mitte,» ütles ta ja mõtles, et seda ei tohi mitte kunagi uuesti juhtuda.
Poisi vastusega rahul, naaldus tüdruk talle lähemale. «Me peaksime natuke magama.»
«Misjaoks? Homme pole midagi ees. Ei mingeid tähtaegu, ei mingit tööd....»
«Ainult terve elu, mis meie kummagi ees laiali laotub,» ütles Emma uniselt, hingates sisse Dexteri imelist sooja liisunud lõhna ja tundes sama ajal, kuidas läbi õlgade käib selle mõtte pärast ärevusvõdin: iseseisev täiskasvanuelu.
Ta ei tundnud end täiskasvanuna. Ta polnud selleks absoluutselt valmis. Oli selline tunne, nagu oleks keset ööd tuletõrjealarm undama hakanud ning ta seisaks keset tänavat, riidepundar kaisus. Kui ta parajasti ei õpi, siis mida ta tegema hakkab? Kuidas ta neid päevi täidab? Tal polnud õrna aimugi.
Nõks on selles, ütles Emma endale, et tuleb olla julge ja vapper ja midagi muuta. Mitte just maailma muuta, ainult seda natukest sinu ümber. Asuda oma kahekordse cum laude'ga, oma kire ja uue elektrilise Smith Corona kirjutusmasinaga platsi ja teha kõvasti tööd... millegi kallal.
Näiteks muuta elusid kunsti abil. Kirjutada kaunilt. Pidada kalliks oma sõpru, jääda truuks oma põhimõtetele, elada kirglikult ja täiel rinnal ja hästi. Kogeda uusi asju. Armastada ja olla armastatud, kui kuidagi võimalik. Süüa mõistlikult. Selles vaimus.
Suunava filosoofiana polnud see suurem asi ning jagada seda kah ei tasunud, kõige vähem selle mehega siin, aga Emma uskus sellesse. Ja seni olid iseseisva täiskasvanuelu paar esimest tundi täitsa kenasti läinud.
Järsku leiab Emma hommikul pärast teed ja aspiriini isegi julgust Dexter voodisse tagasi kutsuda. Selleks ajaks on nad mõlemad kained, mis küll midagi kergemaks ei teeks, aga Emma võiks sellest isegi mõnu tunda.
Need vähesed korrad, mis ta oli poistega voodisse läinud, oli ta lõpuks ikka itsitama või nutma hakanud, ja oleks tore midagi vahepealselt katsetada. Ta arutles endamisi, kas sinepipurgis on kondoome.
Pole põhjust, miks ei peaks olema, need olid seal olemas, kui ta viimati vaatas: 1987. aasta veebruar, Vince, karvase seljaga tulevane keemiainsener, kes oli nina Emma padjapüüri nuusanud. Oh seda õnneaega, oh seda õnneaega…
Õues hakkas päris valgeks minema. Dexter nägi läbi raskete talviste kardinate, mis üüritoaga kaasas käisid, uue päeva õhetust sisse imbumas. Ettevaatlikult, et mitte Emmat üles äratada, sirutas ta käe välja, lasi sigaretikonil veinikruusi sisse potsatada ja jäi lakke vahtima.
Enam polnud erilisi unešansse. Ta kavatses hallist tekstuurvärviga laest seni mustreid välja sorteerida, kuni tüdruk täiesti magama on jäänud, ning siis teda äratamata uksest välja ja minema lipsata.
Muidugi tähendanuks praegune lahkumine, et ta ei näe Emmat enam iialgi. Ta murdis pead, kas see tüdrukule korda läheks, ja eeldas, et läheks: tavaliselt ju läks. Aga talle endale?
Ta oli täiesti hästi neli aastat ilma Emmata hakkama saanud. Kuni eilse õhtuni oli talle jäänud mulje, et tüdruku nimi on Anna, ja ometi polnud ta peol suutnud temalt pilku pöörata. Miks ta Emmat varem ei märganud? Ta uuris magava tüdruku nägu.
Emma oli kenake, kuid see tõsiasi paistis tüdrukut pahandavat. Tema punaseks värvitud juuksed olid peaaegu tahtlikult halvasti lõigatud, arvatavasti üksi peegli ees või oli seda siis teinud Tilly või mis ta nimi oligi, see lärmakas suurt kasvu tüdruk, kellega Emma seda korterit jagas.
Emma nahk oli kahkjas ja pisut paistes ning see rääkis liiga pikalt raamatukogus veedetud ajast või õllejoomisest pubides, ning prillid jätsid temast öökulliliku ja pepsi mulje.
Tema lõug oli pehme ja natuke priske, kuigi ehk oli see üksnes titepekk (või olid nüüd «priske» ja «titepekk» sõnad, mida enam öelda ei tohtinud? – samamoodi nagu Emmale ei tohtinud ilma teda hirmsasti solvamata öelda, et tal on vägevad rinnad, kuigi see oli tõsi).
Tühja sellest, tagasi Emma näo juurde. Tema väikese selge joonega nina otsas oli kerge rasukirme ja laubale oli külvatud tillukesi punaseid punne, aga kui need kõrvale jätta, ei saanud eitada, et Emma nägu – no tema nägu oli täielik ime.
Kuna tüdruku silmad olid suletud, avastas Dexter, et ei suuda meenutada nende täpset värvi, üksnes seda, et nad olid suured ja säravad ja naljatlevad, nagu ka need kaks kurdu tema suure suu nurkades, sügavad sulud, mis muutusid veelgi sügavamaks, kui Emma naeratas, ja seda paistis tihti juhtuvat.
Siledad roosalaigulised põsed, nahkpadjakesed, mis nägid välja nii, nagu oleksid käe all soojad. Ei mingit huulepulka, ainult pehmed vaarikavärvi huuled, mida tüdruk naeratades kõvasti kinni hoidis, just nagu ei tahaks näidata hambaid, mis olid tema suu jaoks natuke liiga suured, esihambast oli väike kild väljas, ja see kõik jättis mulje, et ta hoiab midagi tagasi, naeru või mõnd terast märkust või superhead salanalja.
Kui Dexter praegu lahkuks, ei näeks ta seda nägu ilmselt enam iialgi, võib-olla ainult kümne aasta pärast mõnel hirmsal lennu kokkutulekul. Emma oleks siis nagunii ülekaaluline ja pettunud ja kaebleks, et Dexter ilma hüvasti jätmata minema hiilis. Pigem vaikselt lahkuda, ja ei mingeid kokkutulekuid. Sammu edasi, pööra pilk tulevikku. Seal on küllaga teisi nägusid.
Ent sellal, kui Dexter seda otsust langetas, venis tüdruku suu laiale naerule ja ta ütles silmi avamata:
«No mis sa siis arvad, Dex?»
«Millest, Em?»
«Minust ja sinust. On see armastus, mis sa arvad?» ning Emma tõi kuuldavale vaikse naeruturtsatuse, huuled kõvasti kinni.
«Jää nüüd magama, eks?»
«Ära siis vahi mu nina.» Emma avas silmad, sinirohelisekirjud, säravad ja kavalad. «Mis homme on?» mõmises ta.
«Sa mõtled, et täna?»
«Täna. Sellel uuel helgel päeval, mis meid ootab.»
«Täna on laupäev. Terve päev otsa laupäev. Muuseas, püha Swithini päev.»
«Mis asi see on?»
«Selline tava. Kui täna sajab, siis sajab järgmised nelikümmend päeva või kogu suve või umbes nii.»
Emma kortsutas kulmu. «Siin pole mingit loogikat.»
«Ei peagi olema. See on ebausk.»
«Kus kohas sajab? Kusagil sajab alati.»
«Püha Swithini haual. Ta on maetud Winchesteri katedraali kõrvale.»
«Kust kohast sa seda kõike tead?»
«Ma käisin seal koolis.»
«No oleme meie alles peened,» pobises Emma patja.
«Kui püha Swithini päeval sajab,/ siis miski pam-para-rampa ajab.»
«Kui ilus luuletus.»
«No ma parafraseerisin.»
Emma hakkas jälle naerma ja kergitas siis uniselt pead. «Aga Dex?»
«Jah, Em?»
«Kui täna ei saja.»
«Mh-mh.»
«Mida sa pärastpoole teed?»
Ütle talle, et sa oled hõivatud.
«Mitte midagi erilist,» ütles Dexter.
«Aga teeme siis midagi koos? Selles mõttes, et mina ja sina?»
Oota, kuni ta magama jääb, ja hiili siis minema.
«Nojah. Hea küll,» ütles Dexter. «Teeme midagi.»
Tüdruk lasi peal uuesti padjale langeda. «Tuliuus päev,» ümises ta.
«Tuliuus päev.»
***
«Üks päev» on inglise stsenaristi ja kirjaniku David Nichollsi kolmas romaan. Naljakas ja nukker armulugu räägib täiskasvanuks saamisest – sellest, kuidas me muutume ja mille poolest samaks jääme.
2009. aastal ilmunud «Üks päev» tõusis järgmisel aastal enimmüüdud raamatuks Suurbritannias ning nüüdseks on see tõlgitud umbes neljakümnesse keelde.
Tänavu jõudis kinolinale ka ekraniseering, mille lavastas taanlanna Lone Scherfig («Itaalia keel algajatele», «Haridus»). Emma ja Dexteri osas on Anne Hathaway ja Jim Sturgess. Film jõuab Eesti kinodesse novembri algul.
David Nicholls
ÜKS PÄEV
Inglise keelest tõlkinud Triin Tael
424 lk, kõva köide