Kui paljud meist on öösiti istunud ja vestelnud oma masenduses sõbraga telefonitoru otsas, et teda tagasi hoida helistamast oma eksile. Suhte jooksul tekkinud omandiinstinkt ei lase suhetel sageli kuidagi lõppeda - isegi siis, kui suhe on tegelikult juba läbi, kirjutab ajakirjas Psühholoogia Sinule Kerli Lubja.
Ameerikas aasta alguses läbi viidud enam kui tuhat inimest hõlmanud küsitlus näitas, et tervelt 81 protsenti vallalistest mõtleb enda hinnangul oma eksi peale liiga sageli, ligi kahel kolmandikul uuesti abiellunutest on raskusi oma eksist loobumisega ja paljudel juhtudel segavad mõtted endistest nende uue abielu toimimist.
Paljud tunnistasid ka seda, et vaatavad oma endise armastatu Facebooki-profiili liiga tihti, kuigi tegelikkuses aitaks lahkuminekule kaasa hoopis oma eksi sõbralistist ära kustutamine ja püüd end tema eluga enam mitte seotuna tunda.
See ei pruugi olla lihtne, kuid endalt tuleks küsida – kas ja millisel määral see mulle tegelikult haiget teeb, kui ma tean, kellega ja kus mu endine partner aega veedab? Kui mitu korda veel on vaja ühe ja sama inimese pärast üle elada südamevalu?
Teine valupunkt, mille alateadvus suhtest loobumisel meie teele viskab, on selektiivne mälu, mis aitab meil aja möödudes unustada või muuta teatud sündmuste kuju meie teadvuses nõnda, et need meile vähem haiget teeksid. Seda võib pidada inimestele omaseks kaitserefleksiks, kui mäletame tagasi vaadates pigem head kui halba.
Olukorra muudab veelgi keerulisemaks aju võime head ja halvad mälestused erinevalt salvestada, nagu on märganud ja rõhutanud Ameerika psühhopatoloog Sandra L. Brown.
Kui meenutame mõnda erakordselt õnnestunud õhtupoolikut, tuleb mälupilt koos emotsioonide, helide ja pildiga meie teadvusesse tagasi ning positiivsed tunded uhuvad meist üle. Need mälestused aga, mis on põhjustanud valu, salvestuvad ajus eraldi osakestena.
Hetkega võivad teadvusesse tulla tagasi emotsioon, tol hetkel tuntud füüsiline valu või pilt, aga mitte kogu mälestus tervikuna. Kogedes aga mälupilti eraldi juppidena, on ka selle mõjuvõim oluliselt nõrgem ning ta ei ole enam pooltki nii hirmutav kui hetkel, mil seda reaalselt läbi elasime. Kuna headel mälestustel säilib kogu tugevus, jäävad need ka lihtsamini domineerima.
Seeläbi võibki aja möödudes alateadvus meile maalida pildi, kus tegelikult purunenud suhe oli läbinisti hea, probleeme põhimõtteliselt ei olnudki ja igatsus endise armastatu järele kasvab kolossaalsete mõõtmeteni.
Sellistel hetkedel tasuks ehk ellujäämise nimel hoopis järele mõelda, mispärast leidis kaunis kooselu oma lõpu. Kui sai vastu võetud otsus suhe lõpetada, pidid halvad ajad ometi ju head tugevalt ületama, muidu ei olekski lahkuminek teoks saanud.
Loe pikemalt ja tutvu ka psühhoterapeut Sirli Kivisaare soovitustega ajakirja Psühholoogia Sinule novembrinumbrist!