/nginx/o/2018/08/31/11342504t1ha979.jpg)
Suhted ja üldine heaolu on teadagi seotud – kui läbisaamine olulisimate inimestega elus on korras, on meil endal meel rahulik ja elu tundub kulgevat hästi. Vastupidi muidugi ka: kui läbisaamine äikeseline, pole kerge hästi hakkama saada ka muudes eluvaldkondades.
Kui miinuspoolt saab liiga palju, minnaksegi lahku ja elu läheb edasi. Kui aga suhtemustrisse kuulub suhte lõpetamine ja taas leppimine ja nii mitmeid kordi, võib see vaimsele tervisele väga kehvasti mõjuda. Kuigi varasemalt tehtud uuringutest on selgunud, et kuni kahel kolmandikul inimestel on selliseid paarisuhteid ette tulnud, klassifitseeritakse päriselus selline muster aga ikkagi toksiliste kategooriasse.
2018. aasta juuli lõpus avaldati ajakirjas Family Relations Missouri-Columbia ülikooli teadlaste läbiviidud uuring, kus küsiti, et kas kokku-lahku suhtesse sattuvatel inimestel on meeleoluhäirete sümptomeid. Küsitleti üle viiesaja inimese, pooled neist samasoolisest paarisuhtest. Selguski, et sõltumata orientatsioonist, oli sellisel suhtestiilil seos ärevuse ja depressiooni sümptomaatikaga täiesti olemas. Uuringu läbi viinud teadlased panid vaimse tervise spetsialistidele südamele, et nad peaksid rohkem tähelepanu pöörama hädaliste suhtemustritele, sest tekkida võib nõiaring, kus meeleoluhäire mõjutab taolisse suhtesse sattumise tõenäosust ja nii valuliselt kulgev paarisuhe samas töötab vastu meeleolu paranemisele.
Kokku-lahku tüüpi suhetes võib esineda ka erineval moel väärkohtlemist või vägivalda, aga absoluutselt alati on tegemist kehvade suhtlemisoskuste (eriti konfliktide lahendamise ja avatud suhtlemise osas) ja n-ö tavasuhtest palju suurema frustratsiooni ja väiksema pühendumisega. Viimane on mõistetav. Suhet võib ju võrrelda investeeringuga (suhtesse on paigutatud aega, emotsioone, mõtteid jne) ja kui korra on juba saadud kogemus, et kõik võib untsu minna, siis ollakse edaspidi ettevaatlikum.
Kuidas sinna jõutakse?
Kokku-lahku-kokku-lahku muster on iseenesest lihtne. Konfliktide, suhtega rahulolematuse, petmise või partneri mingite isikuomaduste tõttu minnakse lahku, sest pole osatud või tahetudki suhet paremaks saada. Vahel on lahkumineku taga ka ühe poole hirm olla keerulisemaks muutunud suhtes haavatav ja abitu – kergem on uks kinni lüüa ja suhtest välja astuda. Teine inimene võib olla küll jätkuvalt väga meeldiv, hoolivus ja armastus pole kuskile kadunud, aga omavahelise läbisaamine lihtsalt teeb haiget. Tihti jääb sellise lahkumineku korral ikkagi selgesõnaline suhet lõpetav otsus ja vestlus tegemata ning püsib ebamäärasus, kuigi paarina enam ei suhelda. Vahel mõeldaksegi, et eks tuttavatena võib ju läbi saada. Siis ollakse mõnda aega kas päriselt eraldi või üritab üks pool kuidagi ääri-veeri suhtlema asuda – mis polegi keeruline, kui muul moel tutvus jätkub. Olles üksteisest eemal olnud, konfliktide ja lahkumineku valu (ja teinekord isegi vägivallamälestus) on tuhmuda saanud, tundub vestlus endise kallimaga tihti täitsa tore. Ja nii võibki tekkida soov uuesti paarina katsetada. Võibolla on seal taga siiani püsivad soojad tunded, ekspartneri mingid väga sümpaatsed omadused või südamepõhjas olev uskumus, et eks on ikkagi see õige. Võibolla tuntakse end üksildasena ja mõeldakse, et uute inimestega suhet luues tuleb tutvumise faasis kõik harjumisega seotud raskused uuesti läbi elada – ja kindlust, et see suhe siis pidama jääb, pole mingit. Vahel on üks või mõlemad pooled peale lahkuminekut kahetsenud, et liiga tulipäiselt ja mõtlematult sai selline otsus tehtud. Nii saadaksegi uuesti kokku, proovitakse uuesti paarina jätkata – lihtsalt lootuses, et ehk nüüd läheb paremini, mõlemad on ajaga targemaks saanud. Enamasti pole see muidugi tõsi, samad probleemid on ees ootamas.
Kõrvaltvaatajatel võib olla sellise paari kõrval väga väsitav olla. Ühel hetkel peavad nad tülide ajal ühe või teise poole käehoidjaks ja lohutajaks olema, võibolla lausa partnerit koos siunama. Teisel hetkel näevad nad, et kõik on justkui jälle super hästi. Pole harv, kui mustri mitmekordsel esinemisel võib ümbritsevatele tunduda, et nad lihtsalt ei jaksa enam kaasa elada, teine nagunii ei võta mingit nõu kuulda. Tekib lausa kahtlus, et nii ameerika mägedel kihutav suhtepaar ilmselt naudib taolist kokku-lahku draamat – miks nad muidu seda teevad.
Romantika asemel piin
Reaalsuses on sellised suhted osapooltele ikkagi piinarikkad. Mida rohkem muster kordub, seda rohkem on kogunenud pettumusi ja kahtlusi, haigetsaamisi ja ka abitustunnet, sest südames juba aimatakse, kuidas asjad lähevad. Vahel on lahusoldud ajal üks või mõlemad katsetanud suhteid ka teistega, sealt lisandub armukadeduse probleem ning samas segadus, sest formaalselt on muud suhted ju tekkinud ajal, mil tegu oligi vabade inimestega. Südames on ebakindlus – ei teata ju, kui tõsiselt partnergi seda uut katset võtab. Tõsiselt kannatada saab enesehinnang, taoliste pikalt kestvate mustrite puhul pole harv, kui süveneb uskumus, et ta normaalseid lähisuhteid luua ja hoida ei oskagi. Ümbritsevatest, ka kõige lähematest, võidakse eemale tõmbuda. Seda siis, kui juba mitu korda on suurelt rõõmustatud, et armastus on tagasi ja see on ikka jälle krahhiga lõppenud. Mõlemal on oht uskuda, et ehk on partner ajaga paremaks muutunud – ise aga tegelikult ei muututa. Kui on pidev draama või lausa tragöödia olukord, siis see tegelikult ei ole mõnus või romantiline – lähisuhetes peaks olema stabiilselt kindel ja rahulik olla, emotsionaalne turvatunne on tähtis. Sellises ebakindluses ei saa teha ka mingeid pikemaid plaane (kas mõelda laste saamisele? ühisele eluasemele?). Paari kui tervikut ühiste sihtide ja «meie» tundega nii ebakindlas olukorras tihtipeale pole.
Tõsi, kokku-lahku suhe võib olla ka suhte ja selles olijate jaoks positiivse tähenduse ja lõpuga. Seda aga vaid siis, kui täidetud kindlad tingimused. Endas ja kahe inimese vahel toimuv on koos nö pulkadeks lahti võetud, et näha, mis asjaolud – detailid teise käitumises, keskkondlikud olud - on käivitanud nii eemaldumise kui leppimise. Kas tegemist on püsivate või muudetavate teguritega? Kui lahku ajab näiteks totaalne väärtushinnangute kokkusobimatus, erinevuses kõige põhilisemates uskumustes elu, inimeste ja suhete kohta, siis on aimata, et need asjad ei muutu. Kui tegemist on aga lihtsalt oskamatusega oma läheduse-või distantsivajadust teistmoodi väljendada, siis seda oskust saab juurde õppida. Võibolla on muutuste ja konfliktide keskel üksteist paremini tundma õpitud. Kui nii, siis kas osatakse seda sõnastada? Kas julgetakse nüüd, ettevaatlikumana ikkagi üksteisele selgelt välja öelda oma soove ja vajadusi? Kindlasti on lisandunud uued hirmud ja haavaarmid – neistki tuleb kindlasti julgeda ja osata rääkida.
Lahus olles on teada saadud, et ühelt poolt saabki kumbki ise elus hakkama, teisalt on eemaleolija siiski kallis – ja kuidagi ikkagi ka parem teistest potentsiaalsetest partneritest. Vahel viib endasse vaatamine ka tõdemuseni, et positiivseid tundeid teisega väga seotud polegi, leppima ajendab enda ebakindlus, hirm, et muidu jäädaksegi üksi – siis on koht, kus enda hirmudega tõsisemalt tööd teha. Kui tundub, et peamiselt on koos jätkamist mõjutavad jõud kohustuste moodi (lapsed, ühine äri või elamispind, ühised sõbrad) või on lihtsalt vana partner juba rohkem tuttav, samas aga on hoolimist ikka ka – siis tuleb läheduse taastamise nimel paariteraapia teekord ette võtta. Vastasel korral on peatselt tagasi tühi tunne ja tülid ning minnakse jälle lahku – ja kõik saavad uuesti haiget. Kui aru pidada üksi (kas otsida ekspartner näiteks üles või mitte), siis tasuks suhtesse tehtud investeeringute teema hoopis unustada, see mõjutab liiga tugevalt ära leppima.
Kuidas otsustada?
Kui oled sellisesse tsüklisse sattunud ja parasjagu kaalud, kas jääda päriseks kokku või lahku, oleks vajalik endasse vaadata ja olukorra üle järele mõelda. Kui partneri probleemsed jooned jäävad samaks või muutuvad veel hullemaks, kas sa ikka tahaksid temaga koos olla? Kas on võimalik, et oled taolise mustri kogemuse – kuidas uksi aina kinni lüüakse ja siis jälle leppida püütakse - oma päritoluperest kaasa saanud? Võibolla tahad leppida jonnist – näitamaks, et oskad küll suhteid korda saada, hindad püsisuhet? Kardad läbikukkumisi üleüldse? Võibolla pole su vanematel väga püsivat suhet olnud ja tahaksid ise teha teisiti või - vastupidi – su vanemad on aastakümneid õnnelikus suhtes olnud ja sul oleks piinlik partnereid vahetada? Kindlasti ära pisenda olukorda – kui selline kokku-lahku skeem on käiku läinud juba vähemalt kaks korda, on asi tõsine.
Kui tahad kindlasti suhtest välja, siis olgu lahusoleku ajal suhtlemise osas vähemalt mõnda aega täielik vaikus. Ole konkreetne, ära paku ka sõpradeks jäämist. Ära hoia ekspartneri asju enda läheduses, et ta sulle pidevalt meelde tuleks. Ole aktiivne. Mõtle, kuidas enda heaolu eest hoolitseda, aega täita, teiste inimestega suhelda. Vahel on palju abi lihtsalt sellest, kui tuletad endale meelde, et see lahkuminekuvalu ikkagi läheb ükskord tuimemaks ja siis ka üle. Pea kindlasti meeles, et pole mingi kuritegu lõpetada sellised suhted, mis teevad haiget ning mida on korduvalt ja kõigil viisidel proovitud parandada, aga see pole kuidagi õnnestunud.