Lugeja Merle (nimi muudetud) kirjutab meile, kuidas tal trennitegemine tööellu sukeldudes soiku jäi ning kuidas liikumine tema ellu tänu uuele elukaaslasele taas tagasi tuli.
Lugeja kirjutab: pidin saama alati ukse ette parkida!
31. oktoober 2011, 16:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pole kahtlustki, et pidev liikumine hoiab inimese vormis ning tekitab hea enesetunde. Olen ise lapsest saati tegelenud spordiga ja olnud aktiivne liikuja. Pärast ülikooli läksin tööle ja seoses sellega muutus ka mu elustiil.
Trennitegemine jäi soiku, tekkisid muud huvid. Peagi sain endale võimaldada auto. Luksusese, mis võimaldus kiirelt jõuda punktist A punkti B igasuguse ilmaga. Ma lausa jumaldasin seda, et sain endale aega juurde võita, sest ühistranspordiga liigeldes tuli arvestada suurema ajakuluga ning valida hoolikalt rõivastust.
Autoga loomulikult seda muret ei olnud. Aastad tegid oma töö ja vähene liikumine mõjus ka mu figuurile. Pideva istumisega tekitasin endale «korraliku» tagumiku.
Olin muutunud juba nii mugavaks, et suure kaubanduskeskuse parklas pidin ilmtingimata saama parkimiskoha ukse ette ja mitte kaugemale. Kui ma kohe vaba kohta ei leidnud, tiirutasin nii kaua, kuni mõni uksele lähedal asuv koht vabanes.
Isegi kodu lähedale poodi sõitsin autoga, kuigi pood asus umbes 1,5 kilomeetri kaugusel. Õhtul koju sõites sain istuda ummikutes, kuigi elan kesklinnas ja töötan samuti kesklinnas. Ma ei osanudki muudmoodi mõelda, kui et igasugune liikumine pidi toimuma autoga.
Pärast muutusi isiklikus elus ja uue elukaaslase tekkimist muutus tasapisi ka mu mõttemall. Mu praegune elukaaslane on hoopis teistsugune kui eelmine.
Ükskord, kui olime sättimas end linna minekuks, olin raudkindel, et lähme autoga, kuid elukaaslane eelistas hoopis jalgsi minna. Kesklinna minek jala võtab aega umbes 15-20 minutit.
«Miks me peame autoga sinna minema, lisanduvad veel parkimisprobleemid ning äkki võtaks ka õlut?» kõlas ettepanek tema suust.
Olin alguses sõnatu, et kuidas siis nii – mina ja jala linna! Aga kuna tema jäi endale kindlaks, otsustasin esimese pikema jalgsikäigu üle aastate ette võtta.
Peab mainima, et täitsa mõnus oli käsikäes jalutada - ilus õhtupoolik oli ning tagasi koju tulime läbi romantiliste vaiksete kõrvaltänavate, avastades seni külastamata kohti. See oli mõnus!
Hakkasin seda praktiseerima aina enam ja enam, et läksin jala igale poole. Alustasin oma kodupoest ja võtsin ette üha kaugemaid otsi.
Jala käimine mõjus kohe positiivselt mu figuurile, mu vaimule ja läbi väiksema bensiinikulu ka mu rahakotile.
Kui ikka kõnnid mõnusas tempos hommikul tööle, kui päike alles paitab taevast, kuulad mp3-mängijast oma lemmikumuusikat ja mõtled oma mõtteid, on tööle jõudes hea tuju, värske õhk kopsudes ning ka väike tervisekõnd tehtud.
Jah, nüüd käin jala tööle/koju, mis võtab umbes 20 minutit. Autoga läbisin sama tee tipptunnil 15 minutiga - naeruväärne, kas pole?
Juba kaks kuud pärast jala käimise (taas)avastamist tunnen end oma kehas palju paremini ning soovitan sama kõigile teistelegi.
Inimesed, hakake käima. Lõpetage vabanduste otsimine. Kel vähegi elukoht võimaldab, proovige tööle minna jala ja riietuse taha ei maksa ka pugeda.
Nagu öeldakse - pole halba ilma, on vaid vale riietus. See on puhtalt kättevõtmise asi - alustage kas või kodupoes jalgsi käimisega. See mõjub!
* * *
Kirjuta ja võida auhindu! Hea lugeja, kui Sul on mõnel põneval teemal mõtteid, mida soovid teistega jagada, või on jutustada oma lugu, siis ootame seda aadressil naine@postimees.ee. Kirjutajaid premeerime erinevate iluauhindadega.