Noored naised: tätoveeringud tekitavad sõltuvust

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pilt on illustreeriv.
Pilt on illustreeriv. Foto: SCANPIX

Et naised enda keha aina julgemini püsivate tindijoonistustega katta lasevad, kinnitavad ka tätoveerija sõnad. Neiud ise seletavad huvi piltide nahale jäädvustamise vastu uudishimu ja hiljem väikestviisi sõltuvuse tekkimisega ning peavad tätoveeringuid omamoodi eneseväljenduse vormiks.

Evelin teadis juba 14-aastaselt armsa hobusepildi peale sattudes, et sellest saab tema esimene tätoveering. Täisikka jõudes lasigi ta endale pegasuse tindiga nahale maalida. Aga miks ikkagi? «No tahtsin,» ütleb 21-aastane neiu, pidamata vajalikuks oma valikus sügavamaid motiive otsida.

23-aastane Kristel leiab aga, et lasi esimese tätoveeringu teha osaliselt nooruse lollusest ja kindlasti Rootsi bändide mõjutustel. «Kui nägin laulupealkirja «endless masquerade», siis tundus see nii ilus ja natukene enda elu kirjeldav. Umbes paar nädalat kaalusin ja siis läksin tegema,» meenutas noor naine.

Kuigi kolme aasta tagust otsust Kristel veidi kahetseb, ei kavatse ta tindikirja üle teha lasta. «Üks periood mu elus, ju ta siis peab olema,» arvab ta. Järele mõeldes lisas neiu, et eks tahtis ta ka esimesel korral tätoveerimise tunnet teada saada.

Evelini edasised pildid nahal – kotkas, noot ja hennalilleke – tulid juba pikemalt kaalumata. Ta ise ütleb, et tekkis sõltuvus. «Ma kardan meeletult süsti, aga tattoo tegemine oli niivõrd nauditav ja tulemus näeb superhea välja,» märkis neiu.

Väikestviisi sõltuvuse tunnet nentis ka Kristel, kuigi ei pidanud seda ainsaks põhjuseks, miks ta keha nüüdseks viis tindipilti ehivad: «Iga [tätoveeringu] taga on tegelikult mingi story (lugu – toim). Viimase – ehk siis sulest välja hüppava hüääni – taga vist kõige rohkem. Ja ma tean, et see ei jää viimaseks.»

Ka valu, kui seda mõnikord tätoveerimisaparaadi all ette on tulnud, naisi ei peluta. «Ma arvan, et mul on päriselt valus olnud neid pilte teha lastes ainult siis, kui ta (tätoveerija – toim) oli mustaga hüääni ära teinud ja hakkas valgega juba torgitud ja paistes nahka üle tegema. Siis ma küll küsisin, et kas ta teeb seda veel kaua ja hoidsin hambad ristis mõtteid valust eemal,» kirjeldas Kristel.

Tätoveering peab naisele sobima

Arvestades, et Kristelil on ette näidata nahale jäädvustatud laulupealkiri, tuumapea, oma vanemate initsiaalid, noodid ja hüään ning seda rida lubab ta jätkata, võib tekkida küsimus, kas teda vanemas eas rohked tätoveeringud kehal häirima ei hakka.

«Selle kohta oli hea ütlus kellegi poolt: a la, et ma olen kortsus oma elu viimased aastad, mitte enamuse ajast. Siis ma nagunii ei ole enam ilus, ega need tattood asja hullemaks ei tee,» arvab Kristel. Tindipilt peab samas neiu hinnangul inimesega sobima.

«Aga eks mingil massil on see tätoveerimine sellega ka seotud, et «oh, ma olen kõva mees, vaata mis mul siin on»,» tõdes ta. Kas naisele püsiv «kehamaaling» sobib, sõltub Kristeli sõnul samuti pildist ja inimese stiilist. «Suur tiiger või draakon kuskil õlal ei ole just väga sobilik, samas pisikesed liblikad jms on ka koledad,» leiab ta.

Evelin ütles aga nende suunas, kes arvavad, et naised ei või Harley-Davidsoniga sõita ja tätoveeringuid kanda, sest see pole naiselik, paar kurja sõna ning lisas: «Olen täpselt sama palju naine nagu mõni bleach-blond-huge-implants-mimm oma kümne sentimeetristel kontsadel – ehk isegi enam.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles