Koolialguse varjatud ohud

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Tomi arvates on rulaga sõita kõige lõbusam. Kuid ta läheb meelsasti kooli ka ratta või tõukerattaga.

FOTO: Markus Muide

Suvi läbi ja lapsed kooli! Mida see peale sõprade nägemise ja uute teadmiste veel kaasa toob? Ilmatuma palju istumist ja toas veedetud tunde. Asi on tõsisem, kui tundub. Võtsin appi omad ja tuttavad lapsed ning pidasime nõu, kuidas lapsed õue liikuma saaks.

Kui suvi käes, kaob Ott pikkadeks päevadeks õue. Iga päev kohtutakse sõpradega jalkastaadionil ja mängitakse oma lõbuks hilisõhtuni. Maal vanaema juures saab marakratid tuppa üksnes sööma ja õhtul magama. Sest väljas on ronimispuud ja onnid ja miljon muud avastamisväärset asja.

Noorhärra on õhtul tuppa naastes alatihti must nagu korstnapühkija, sest staadioni kummipuru määrib ning ega muda ja muld mänguhoogu sattunud kodanikku samuti puhtana ei tagasta. Kuid sel poisil veab hullupööra – iga laps tänapäeval nii palju liikuda ei saa ning sügisel muutuvad need võimalused veelgi ahtamaks.

Siin pole mahti laisalt mõelda, et küll oleks tore veidi sporti võsukese ellu tekitada, aga… Lükake parem kohe asjad liikuma. Kui soovite, et te kõrval kasvaks erksa meele, korras närvikava ja hea tervisega väike sell, on lapsel vaja rohkelt nii füüsilist koormust kui ka värsket õhku.

Sõpradega koos kooli minek on parim osa päevast, vahet pole kas tõuksiga või jala! Säde ja Oti sõnul on kooli sisehoovis suur tõukerattahunnik, nii populaarne on noorte hulgas see liiklusvahend.

FOTO: Markus Muide

Lapsed istuvad koolis viis kuni seitse tundi. Jah, mõnes koolis on õppetunde õues, kõigil on kehaline kasvatus. Kuid ärge olge nii sinisilmsed, et uskuda, nagu sellest piisaks. Mõelge, mis täidab väikese silmatera elu üheksa kuu jooksul aastast, mil ta usinasti tarkust omandab? Istub koolis, istub kodus – kuidas sa muidu kodutööd tehtud saad? Kui lisada veel istumine autos kooli-kodu teekonnal ja vaba aja veetmine istuvas asendis, saabki sellest pisikesest kodanikust tulevikus vaid üks vedel ja põdur nähtus.

Võib ka mõelda, et kiiret pole, küll jõuab elus edaspidigi trenni teha. Nii see paraku pole. Kogu füüsiline vundament laotakse kasvueas – lihtsustatult paneb kooliaeg paika nii lapse võhma, jõu, kiiruse, koordinatsiooni kui ka selle, kas ja kui palju tal tulevikus kaaluprobleemidega rinda pista tuleb. See pole koht, kus käed rüpes istuda.

Aga mis siis aitaks? Ideaalis võiks vähemalt üks lapse harrastustest väljaspool koolitunde tähendada füüsilist koormust. Kuid ka sellest ei pruugi piisata – liikuda on vaja kogu aeg, iga päev, mitu korda päevas ning ideaalis võiks see toimuda värskes õhus.

Mul endal on kolm last: Ott, Säde ja Õnne. Kohati olen ilmselt maailma kõige tüütum ema, sest tahan ise iga päev väljas ringi rahmeldada ning lohistan lapsed ka kaasa. Ja vähe sellest – kõik tubased ebavajalikud erilõbud on meie majas spordiga kokku haagitud. Ekraaniaeg tuleb siis, kui liikumisaeg on täis, ehk et paar tundi rattasõitu või õuemänge toob kaasa paarkümmend minutit arvutis. Teistpidi asi ei toimi. Õnneks lapsed ei mässa, sest kes juba liikumisrõõmu maitse suhu saab, teeb seda edaspidi hea meelega. Ainult ekraani ette hangunud uimase põnni käimasaamine võib alguses tiba raske olla, kuid sealgi aitab järjepidevus.

Kooliteed planeerides tasub eelistada laiemaid kõnniteesid, kus turvalisem liigelda. Tomi rallitab rulaga "Kalamaja promenaadil" Soo tänaval.

FOTO: Markus Muide

Koolitee on pääsetee

Tean hulka hoolitsevaid vanemaid, kes lapsukese kõikjale viivad ja toovad. Põnn on rahul – kes siis mugavuse vastu sõdiks? Kohati tingib seda elukoht, aga mitte alati. Enamasti on ikka võimalik sisse seada igapäevane trajektoor, kuhu mahuks ka omajagu liikumist. Miski pole parem kui päevast päeva korduv regulaarne liikumine. Kuidas see lapsele lahedaks muuta? Seltskond on parim trikk, enamasti koondab kool ikka sama kandi lapsi ja kui veidike organiseerida, õnnestub ühised minekud kokku leppida. Õige pea saab sellest tujutõstev traditsioon kõigile osalejatele. Vahet pole, kas kooli minnakse jala, tõuksiga või rattaga.

«Sõpradega koos kooliminek hommikul on üks kõige toredamaid asju,» arvab viiendasse klassi minev Ott. «See paneb kohe mootori tööle. Ja puhastab pead ka! Paned kõik vanad asjad kõvakettalt ära ja saad alustada uuelt lehelt iga päeva – palju kergem on mõelda.» Poisid lähevad kooli kolmepealise sõprade pundiga, vahel ka neljakesi ja nii esimesest klassist saati.

Ott märkab klassiklaaslaste hulgas selget erinevust nende vahel, kes palju liiguvad, ja teiste vahel, kes passiivsemat elustiili eelistavad. «Need, kes on rohkem trennipoisid, on kõvasti energilisemad ja rõõmsamad, suhtlemine tuleb neil paremini välja. Neil, kes on hästi tubased ja omapead, ei tule tihtipeale naljad üldse välja. Õppimises ma ei näe küll mingit vahet, aga liikumine võtab sul stressi alla ja aitab teistega paremini läbi saada.»

Triinu eelistab igal hommikul kooli kruiisida retrorattal.

FOTO: Markus Muide

Abiturient Triinu käib koolis stiilse retrorattaga ega kujuta isegi ette, et hommikune liikumine päevast puuduks. «See teeb enne kooli pea selgeks. Ja pärast kooli samamoodi – võtab kooliväsimuse ära ja aitab lõõgastuda.» Triinule meeldivad need tunnid päevas, kui saab looduses olla, toas istudes on lihtne isegi aastaaegade vaheldumise ilu maha magada.

«Õues liikudes tajud suvesoojust, näed lehtede langemist, lumesadu… Pikad päevad koolis istudes sa seda ju üldse ei taju. Mina eelistan iga päev värskes õhus liikuda, enesetunde pärast.»

Rulasõit on tore viis sõpradega väljas vaba aega veeta.

FOTO: Markus Muide

Teise klassi minev Tomi usub, et kui ta ise hommikul rattaga või rulaga kooli ei vuraks, jääks ta tunnis magama. «Ise kooli sõita on hea – äratab mu rohkem üles.» Tänu liiklemisoskusele on ta väga iseseisev ning liigub ise trennide ja huviringide vahet. Kolm aastat käis ta tsirkusetrennis, nüüd tuli peale jalgpallivaimustus. Elu, kus üldse trenni teha ei saaks, oleks tema meelest väga imelik. «Kuigi osa sõpru oleks küll rohkem arvutis ja õue väga ei viitsi tulla.»

Vaba aeg õues huvitavaks

Ekraanid on ajaröövlid, mis pakuvad aktiivsele meelelahutusele väljas tõsist konkurentsi. Õnneks on õues liikumisel samuti eredad emotsioonid varuks. Kui alguses ei tundugi eriti põnev, siis püsivamalt väljas möllates muutub asi aina toredamaks. Kaasaja lastest on vähesed sellised fantaasia tuumajaamad, kellele ütled «Mine õue!», ja väike tegelane leiutabki endale iga kell jooksu pealt omad mängud ja maailmad. Pigem tahaks tänased lapsed seltskonda, köitvat tegevust või veel parem, mõlemat korraga.

Väike loodrike võib väga leidlik olla, kui tal ei ole parasjagu isu ennast liigutada. Kuid ükskõik kui palju on koduseid ülesandeid, pole see tegelikult mingi vabandus ega takistus – pärast väikest virgutavat õues mürgeldamist lähevad need nagu lennates ja aega kulub õppimiseks tõenäoliselt poole vähem.

Igapäevane koolitee on parim regulaarne liikumine noore inimese päevarütmis.

FOTO: Markus Muide

«Vahel on lihtsalt väike laiskus peal või toas põnev asi pooleli – siis ei taha õue minna,» tunnistab kolmanda klassi laps Säde. «Tavaliselt on nii, et kui isegi ei viitsi õue minna, aga ikkagi lähen, siis pärast on hea tunne. Tuju läheb ka paremaks. Ja sellest pole lugu, kui kohe keegi sõber kaasa tulla ei saa. Õues hakkad kellegagi mängima ja leiad uued sõbrad.»

Säde kuulub temperamenditüübilt küll nende laste hulka, kes võtaks ka välja kõige parema meelega raamatu kaasa ja lihtsalt loeks. Kuid talle meeldib ka rattaga pikki retki teha ja pinksi mängida. Viimastel aastatel on kõikjale nagu seeni pärast vihma siginenud väli-pinksilaudu. Hangi vaid paar komplekti reketeid – justnimelt mitu, sest pinks on seltskondlik mäng ja kambaga turniire pidada on oluliselt ägedam kui kahekesi kõksida. Laps veedabki rõõmuga enamiku ajast väljas. «Mulle meeldib ka matkamas käia, seda ma saan vanematega koos teha, aga vahel nad on ju tööl,» lisab Säde. «Ja koolis meeldib rahvastepall, aga hüppenööriga hüppamine ei meeldi üldse.»

Teine lihtne ja liikumapanev jõud linnaruumis on rambid – neidki on tujutõstvalt palju ning rula- ja tõuksirahvas saab seal kokku, et uusi trikke proovida.

Markuse jaoks on rula lahutamatuks osaks vaba aja veetmisest - viib kokku paljude lahedate inimestega ja on alati heaks ettekäändeks, et spontaanselt sõpradega kokku saada ja koos sõitma minna.

FOTO: Markus Muide

«Vaba aja veetmisel on minu sõiduvahendiks rula, mis on mind kokku viinud paljude uute lahedate inimestega. Rula on ka alati heaks ettekäändeks, et spontaanselt sõpradega kokku saada ja koos sõitma minna,» räägib abiturient Markus. Igapäevase liiklusvahendina kasutab ta ratast. «Hea kiire vahend punktist A punkti B jõudmiseks, lisaks olen sedasi sõltumatu liiklusummikutest ja bussigraafikust.» Noorele, vabale ja loomingulisele natuurile sobib see kõik väga hästi.

«Tihti läheme otse koolist sõpradega rambile,» räägib suur rulasõber Ott. «Kui enne trenni jõuab. Sest jalkat ma mängin peaaegu iga päev ja treener vahel narrib, et ma elangi seal.»

Liikumine on mitmekordselt kasulik - hoiab lapse terve, reipa ning rõõmsameelse ning annab head eeskuju pisematele.

FOTO: Markus Muide

Tagasi üles